Kanada, Põhja-Ameerika, Riigid, kus olen elanud

Edusammudest ehk viimased päevad Fort McMurrays

Oma jõuluseiklustelt tagasi tulnuna oli meil üks peamisi eesmärke võimalikult kiiresti rendifirmaga ühendust võtta, et oma korterist lahti saada. Lõpuks ühendust saanuna rääkisime neile kurva loo sellest, kuidas korteri võtmise ajal olime juba viisapikendamisprotsessis, kuid Joosep jäi tööst ilma ning nüüd ei saa me enam viisat pikendada ning peame veebruaris riigist läinud olema. Vale missugune, kuid nemad jäid ilma tõenditeta uskuma. Esilagu öeldi mulle, et me vaataks, kas leiame kellegi, kes meie lepingu üle võtaks ja kui ei, siis räägime edasi.

Tegin korterist video ning panin selle kõikvõimalikesse Fort McMurray Facebooki gruppidesse, kuhu meid vastu võeti. Tagasidet saime? Oojaa. Täitsa korralikult pommitati. Kohale tuldi? Sittagi. Noh, okei, kaks korda tuldi vaatama kah, kuid üks nendest polnud lõpuks ikkagi huvitatud ning teisele oli rendifirma meie selja taga teist korterit pakkunud. Jah, te lugesite õigesti. Kui ma huvilis-tüdrukult selle kohta kuulsin, siis läksime rendifirmasse kohale ning tõime selle ise välja ning ega nad seda just ei eitanud. Igatahes praeguseks on kindel see, et me lepingust välja saame, kuid seda ei tea, kas kahjudeposiidi ka tagasi saame. Mina igatahes olen selle teise korteri pakkumise teo peale nii ülbeks aetud, et praegu vähemalt tunnen küll, et kui seda raha tagasi ei saa, siis hakkavad toolid lendama.

Praegu oleme iseenesest tööd üritanud teha nii palju kui võimalik. Eesmärgiks? Palju raha teenida ning kõik kõrvale panna, sest meil on uus vinge reisiplaan. Hiljemalt 29.-ndal jaanuaril kavatseme autosse istuda, teha Kanadas ühe väikse roadtripi ning läbi Vancouver-i sõita otse USA-sse ning seal istuda lennuki peale. Kirjutasin Facebooki gruppi ”Eestlased Põhja-Ameerikas” meie plaanidest ning sellest, et otsime head inimest, kelle maja ette oma autoke jätta, paariks kuuks võinii. Pakkumisi tuli uskumatult palju ning meie jaoks valituks osutus San Jose, California. Lennuk sealt läheb juba 11. veebruaril. Sihtkohaks Kesk-Ameerika.

Viimase kuu aja jooksul on minu isiklik lõbustus olnud ära planeerida meie roadtrip 11. veebruarini ning seda, mis meist Kesk-Ameerikas saab. Kui 4 kuud tagasi Joosep ütles mulle, et oma tippidega võin ma teha, mida iganes tahan, siis tegelikkuses on meie tipisummad juba mitu kuud puutumata olnud ning kõik läinud reisifondi. Teenindamises oleme iseenesest juba nii head, et tippides on meil isegi väike võistlus tekkinud. Päevarekord on praegu veel minu käes – 270 dollarit kätte, kuid Joosep pole oma rekordpäevaga sellest üldse kaugele jäänud. Üldjoones jäävad ühe õhtu tipid ikka kusagil 100-piiresse. Tõsi, jaanuar on vaikne. Kuradivaikne. Ainuke põhjus, miks mul on õnnestunud normaalset raha teenida, on peitunud selles, et paljud tüdrukud minu restoranis läksid just jaanuaris oma pere- või paaripuhkustele. Nüüd, kus kõik on tagasi, peab tööpäeva või tundidegi eest võitlema, sest jaanuaris-veebruaris on restoranid üldiselt igalpool suhteliselt tühjad. Põhjus näib seisnevat eelkõige selles, et uusaastalubadused on populaarsed ning ka katastroofilistest jõulukulutustest taastumine näib aega võtvat. Joosepi restoran aga on praegu veel nii uus ja tuus, et seal käib ka jaanuari kohta täitsa korralik melu. Minul ei jää aga muud üle kui järgmise nädala jooksul võtta seda, mida võtta annab, sest mingisugust noavõitlust mina küll selle eest pidama ei hakka, et kellelegi makarone nina ette kanda.

Vaid töömesildanud me aga päris ei ole. Mul ühed kliendid töö juures kutsusid mind ja Joosepit endaga lumetuubima. Me kumbki ei viitsinud minna, sest peame päevad läbi inimestega suhtlema ning vabal päeval või tööeelselgi ajal on suht viimane asi, mida me tahaks, veel rohkem inimestega suhelda AGA toast välja saamine sai eesmärgiks omaette. Ja teate mida, täitsa lahe oli! Tuubida ja muide isegi mägisuuskamist ning – lauatamist saab teha Fort MCMurray-st mitte kaugel olevas Vista Ridge lumepargis. Tuubimine oli suht odav (23 taala lõusta kohta), mäepilet lauatamise-suusatamise jaoks aga meie arvates kallis selle kohta, kuidas siin nö stseenilisi vaateid ei kaasne (Canmore-i piletiga vahe eriti suur just ei olnud).

Kohale viidi kõik piletiostulised suure roomikuga, kus oli libe nii istuda kui ka seista ehk juba see oli täitsa lõbustus omaette. Tahtmatuid kehakatsumisi ning -kontakte oli rohkem kui ilmselt keegi meist tahtnud oleks.
Allalaskemägi tundus suht tasane.
Aga meie uued sõbrad olid juba seal varem kohal olnud ning täitsa entusiastlikud.
Ei olnudki midagi kui aga hakkasime tuubima. Kõige esimesena tuubisime viiekesi rongiga alla – suure kambaga läheb hoog täitsa suureks ning suu ja hambaaugudki saad suurest tuhinast kenasti lund täis aetud.
Kui mitmekesi alla lastes jõudis heinastki üle, siis individuaalselt lastes sai juba enne heinajoont hoog otsa.
Tuubijaid oli küll ja küll.
Mäest üles tõi meid mehhaaniline lint.
Kuid isegi kui pilet on kaheks tunniks, siis igavesti seal olla ei viitsi ning roomik veab sind juba varsti üles tagasi.

Järgmisest lõbustusest võtsin osa ainult mina, sest Joosepil oli sel päeval tööpäev. Minul ei olnud tööd juba seepärast, et mu ülemus tahtis, et temaga ühele üritusele kaasa läheksin ja noh, kuna tema minu graafikut teeb, siis ”puhtjuhuslikult” oli mul just see päev muidugi vaba.. Nimelt viis kohalik politseijaoskond noorte kadettide jaoks läbi koolitust selle kohta, milline joobes inimene välja näeb ja kuidas joovet ilma puhumata tuvastada. Selleks joodetakse võõrad tsiviilisikud politseiülemate poolt täis ning paari tunni pärast viidi sind testimisele. Kõige sellega alustatakse kell 10 hommikul. Kuna see kõlas jaburaima asjana üldse, siis muidugi ei suutnud vastu panna, et seda esimese rea osalejana üle kaema minna.

Napsasin kiiresti mõned pildid seni kuni veel onud kurjad polnud. Olin eksamineeritav number 7.
Kui mind huvitas just selle kõige läbiviimise jälgimine, siis teiste jaoks näis oluline olevat just see, et saaks nina täis võtta ning just see sotsiaalne pool.
Varsti oligi kõigil juba täitsa tore olla. Vasemal minu ülemus Karen ehk testitav number 5.

Ja oligi selline ”koolitus”. Meid hoidi paar tundi seal ruumis. Pandi aegajalt puhuma ning selle järgi suurendati või vähendati alkoholikoguseid. Pärast neljandat tundi aeti meid ühte suurde ruumi, kus kadetid kõik juba ootasid ning ükshaaval lasti neil meie peal harjutama tulla seda, kuidas nad joobes inimest paneksid joone peal käima või tasakaaluharjutusi tegema või pastakaga neil silmade ees vehkima. Minu peal tegid teste 5 eri politseipoissi ning viiendaks mul olid silmad küll juba kõõrdis mis kõõrdis. Pärast katsete tegemist viidi meid kõiki tagasi sinna ruumi, kus algne manustamine toimus ning seal said kadetid teada kui palju me kõik enne testimist välja puhunud olime ning palju igaühele alkoholi manustatud oldi. Natuke lõbus ja täitsa huvitav, kuid kui koju tulnuna ning ära kustununa üles ärkasin, siis teadsin väga hästi, miks ma alkoholi juua ei armasta..

Vaid lõbutsenud me kahjuks ei ole. Nimelt juhtus minul üks kombucha-õnnetus. Neile, kes ei tea, mis on kombucha – see on isepruulitud probioolitline jook, mis on täis häid ensüüme ning antioksüdante. Kuna ma juba natukene suurem huviline, siis olen astunud selles juba sammu edasi ning hakanud taotlema uusi maitseid ning karbonatsiooni. Ja noh, selle karbonatsiooniasja ajasin natuke liiga kaugele. Mul oli üks pudel karbokat nii räigelt täis, et kui ma hakkasin seda avama, siis ei olnud mitte ainult mina seda täis, vaid ka terve lagi. Ja noh, meie lagi on tehtud kõige odavama kuradi võimaliku viimistlusega, et kui laest lapiga üle tõmmata, siis tuli sellelt kogu kuradi muster maha.

Tavaliselt, kui ma olen karbonatsiooni kätte saanud, siis ajab vahtu lihtsalt natukene niimoodi pudelist välja..
Kahjustuste tagajärjed.
Täpselt seal mikrolaineahju üleval olid kõige suuremad kahjustused. Siin juba pärast parandust. Paranduse planeerimine muide nägi välja nii, et Joosep ootas autos samal ajal kui ta minul käskis ehituspoodi minna, otsida üles esimene meestöötaja ning sellelt oma pehme aktsendiga abi paluda. Hirmus tunnistada, kuid jõlehästi töötas. Mulle ei otsitud üles mitte ainult õiged vahendid, vaid otsiti ja prinditi välja isegi juhend, kuidas seda kõike kasutada. Täitsa uhke tunnistada, et kui just otse neid kohti vahtima ei lähe, siis polegi aru saada, et meil köögis midagi sellist kunagi juhtunud oleks.

Kuna praeguse plaanina oleme oma korteris sees veel umbes-täpselt nädala, saab edasiseks eesmärgiks võimalikult kiiresti võimalikult palju asju maha müüa NING korter niimoodi ära puhastada, et neil ei jääks kahtlust ka selles, et meile deposiiti tagasi anda. Üks on kindel, kumbki meist ei jõua ära oodata, et siit minema saaks.

Pakkimise ja korteri puhastamise edusammud on sellised, et edusamme pole ning olen korteri hoopis täielikult pea peale pööranud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s