Kanada, Kanadas reisimine, Põhja-Ameerika, Riigid, kus olen elanud

Head aega, Kanada!

28.-ndal jaanuaril andsime korteri üle. Olin veendunud, et sellest 1500 dollarist ei saa me midagi tagasi, sest mida rohkem ma koristasin, seda rohkem nägin kuivõrd must kõik ikka veel oli. Mahlaka remargina võib mainida, et veel eelmisel päeval olime koristanud 28. kuupäeva kella kuueni hommikul. Kasu ei tundunud mulle sellest eimingisugust olevat. Ometi saime kogu raha tagasi. No ei tea. Lisaks sain maha müüdud kõik planeeritud esemed ning sedagi ilma probleemideta.

Põhimõtteliselt kohe pärast korteri üleandmist alustasime sõiduga. Kõik oli planeeritud ning plaanides muutuda tohtis vaid see, et me plaanitust veel kiiremini kuhugi kohale jõuaksime. Esimeseks sihtpunktiks Liard Springs. Soovitanud olid mulle sinna minna ühed minu läbi aegade lemmikud restoranikülastajad ning kuna nad lubasid, et koht on pikka sõitu täiega väärt, siis sealt me end leidsimisegi. Sinna saamiseks sõitsime 1586 kilomeetrit.

DCIM100GOPROGOPR0099.JPG
Koht ise asub alas, kus on justkui mingi pargivahtki ning -tasu, kuid talvel polnud kedagi ning saime seal täitsa ilma rahata käidud. Koht oli kena ja asjalik ning üldse mitte nii ära industrialiseeritud nagu siit tundub.
DCIM100GOPROGOPR0078.JPG
Vesi oli kloorita ning mõnusalt (mitte liialt) väävline
DCIM100GOPROGOPR0081.JPG
Minule isiklikult meeldis koha juures see, et kuum vesi tuli naturaalsetest allikatest sisse ehk isegi samal kohal seistes võis sinust üle käia nii jahedamaid kui ka väga kuumi laineid. Joosep küll eelistas Austraalialikke kuumaveeallikaid, kus on konstantselt kuum. Olime aga mõlemad nõus, et siin oli isegi mõnusam kui Miette basseinides

Liardist kütsime otse Whistleri ning Squamishi poole. Öö veetsime salaja mingisuguses talvel suletud campgroundis. Joosep tahtis seal isegi uitama minna, kuid mina olin väsinud ja ega temagi seal kaua ei olnud, sest väga kiiresti oli ta autos tagasi, põsed punevil ning rääkis midagi karujälgedest. Käisime hommikul veel vaatamas, kuid paika me ei osanudki panna, kas oli siis tegu karu või mõne muu laiamõõtmelise tallaalusega elukaga.

Whistlerisse aga kohale jõudsime ning Squamishki sealt enam kaugele ei jäänud. Tõsi, Squamishiga läks väga joppamise peale välja – mina olin nimelt roolis ning kuna ma pole just teada tuntud kütust säästev sõidukijuht, siis põletasin seal mägedes ringi uhades kütust nii jõudsalt, et järgmisesse bensukasse panime otseses mõttes aurude peal välja. Ups.

Squamish oli osa meie plaanidest sellega, et käia vallutamas The Chief tippu. Neid tippe on lausa kolm ning olin lootnudki kõiki kolme vallutada, kuid juba esimese mäe jalamil, umbestäpselt kusagil 25 meetri kõrgusel sain aru, et kõik plaanid pole täitmiseks.

DCIM100GOPROGOPR0171.JPG
Selliseid hoiatavaid silte raja algustes oleme varemgi näinud, kuid see tundus lausa naljakalt tõsine.
DCIM100GOPROGOPR0168.JPG
Kuna alustasime kõige kaugemast võimalikust punktist (ühe joa juurest), siis algus tundus lapsemäng.
DCIM100GOPROGOPR0192.JPG
Tõusu oli aga järsult ning halastamatult 500 meetrit järjest. Pilt tehtud goproga pärast seda kui Jooosep selle seisma pani kohta, kus me ei kartnud sellest esimese maavärinaga ilma jääda – seepärast ka pilt veidi kesisem, kuid vaade oli võrratu.

Kui on plaanis sama rada ette võtta, siis soovitusi nii palju, et 1) riided olgu tuuletõkestuseks kindlasti seljas, kuid isegi kui all on külm (ja üleval on ka suht tuuline), siis sa hakkad end vihkama kõigi nende kolme kampsuni pärast, mis sul jope all peaksid olema. 2) Vesi-vesi-vesi! 3) Ja noh, see rada pole päriselt ka mingitele mökudele. Uskusin end olevat vähemalt keskmise tasemega matkaja, kuid Joosep muud ei kuulnudki kui minu vingumist. Rada on läbivalt täis väga kõrgete astmetega treppe, mis vähemalt minust küll suht viimase välja võtsid. Veidral kombel küll olid lihased järgmisel päeval valusad vaid Joosepil.

Esimesest veebruarist olime kaheks ööks kinni pannud ühe Vancouveri kesklinnas oleva hotelli. No olime meie alles Vancouveri kohta imelisi asju kuulnud.. Plaan oligi see, et kuna olen Joosepile juba enne viimast suuremat väljasõitu rääkinud, et tahaksin tantsida, siis mõtlesime mõned Vancouveris soovitatud klubid järgi kaeda.

Esimeseks klubiks oli Celebrities, mida kõik täiega kiitsid aga mis oli megalamp. Ja kuna kõik olid teistega võrreldes just seda kiitnud, siis teisi sama stiiliga klubisi ei hakanud proovimagi. Joosep oli midagi ka mingisugusest underground kohast kuulnud, kuid kuna ukseesised turvamehed tahtsid pistist saada ja me olime kitsid, siis saatsime need ka kukele. Naljakal kombel avastasime end mõned minutid hiljem ühe koha eest, kust tuli vali muusika, kuid ei olnud ei mingeid silte ega midagi.. vaid üks suur vikerkaar ukse kohal. Nii me geiklubis lõpetasimegi. Sellist tsirkust pole enne näinud – täiesti vaieldamatult parim koht öö veetmiseks Vancouveris.

DCIM100GOPROGOPR0205.JPG
Vaade meie rõdult öösel.
Vaade meie rõdult päeval. Kogu linn oli kuidagi vana moega, seda ka kesklinnas. Käisime pärast geiklubi (siinpool maakera lähevad klubid juba kell 2 kinni) linna peal mitmeks tunniks jalutamas ning leidsime, et Vancouveril on mingi vana ent tõesti armas hõng.

Vancouveris ongi muide tohutu geikommuun. Tänavatel ringi jalutades ei vaata mehed mitte naistele järele, vaid kenadele poistele. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma Vancouverit liialt ei armastanud, sest oli veider Joosepit pidevalt mingisuguste iharate poiste eest kaitsta..

Mis hakkas veel seal linnas silma – kodutud. Uskumatult palju! Ning absoluutses enamuses noored mehed ja naised. Kui käisime ükspäev linna peal jalatamas, et raha vahetada, siis kõndisime vaid 7 minutit ning juba selle ajaga nägime 10 kodutut. See on rohkem kui üks kodutu minuti jooksul!! Istuvadki seal oma tekikeste sees, ees kurvad kirjad sellest, kuidas neil süüa vaja..

Kulutasime seitsme päevaga 1912.70 Kanada dollarit, millest bensiinile läks 305. Vancouveris kahe päevaga kulus meil 1125 dollarit (millest hotell oli 417). Ausalt öeldes oleme ise ka praegu neid arvutusi tehes üllatunud kui kuradipalju meil raha läks.

Postitus siin on kiirustatud ning kindlasti kirjavigasid täis, kuid USAs on meil internetileviga veidi halvasti olnud ning kuna majutuskohtades ööbime vähe, siis ongi nii nagu on. Kuna enamus kaadreid sai goproga üles filmitud, siis on plaan lähitulevikus vaadata, kas suudame hoopis videosi kokku hakata kompunnima.. kui kord aega rohkem ning netti kah.

Kanadast lahkudes oli kilomeetri näit umbes 3516 km peal.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s