Ameerika, Põhja-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud, Washington

Tere, Ameerika ehk Washingtoni osariik kolme päevaga

3. veebruaril oli meil Kanadast minek. Otsisime üles veel parima koha, kus Vancouveris raha vahetada, käisime toidupoes ning siis panime USA piiri poole.

Kõige esimeses putkas, kust järgemööda autosid lihtsalt edasi lasti, topiti meil punane koonus auto peale ning paluti immigratsioonihoonesse sõita. Õigupoolest oleks sealt läbiminek meie jaoks nagunii vältimatu olnud, sest kontrollpunktis templeid passi ei lööda ning kuna eestlane ilma templita riiki sisse ei saa, oli meil sinna vaja minna nii või naa.

Esimesest punktist anti ka üks oranž lipakas eri ruudukestega, mida ära märkides sai ametnik oma kolleegidel eritähelepanu juhtida, mida konkreetsete isikute puhul vajalikuks peeti. Meil oli juba sinna pandud, et meid peaks läbi otsima. Ei midagi uut.

GH010208_Moment
Esimene putka. Seal on muide meeletud järjekorrad ehk üleüldiselt peaks piiri ületamisele hulga aega varuma. Meil joppas kuidagi imelikult, et kõige alguses sattusime me valele ”Nexus” rajale ning täpselt enne neid putkasi hargnes see Nexuse joon kaheks ning üks neist läks tavapärasele rajale üle ning ees oli maksimaalselt 5 autot enne kui meie kord tuli.

Edasise suhtes olime vist lausa liiga rahulikud. Mõnikord kodus olime vaadanud ühte saadet, kus näitaski seda, kuidas Kanada ametnikud lennujaamades või maismaistes ametkondades tsiviile maha võtsid ning neid pitsitasid. Sealt saime küll ka hea vihje tõtt ja ainult tõtt rääkida, sest kui nad peaksid huvitavaid lisaküsimusi küsima ja sina seal mökutama jääma, siis piiripunktist edasi saamise võimalus vähenes iga mökutamisega, millega sa lagedale suutsid tulla.

Tõde me rääkisime, kuid liialt tšillid olime kah ning see juba piirimeestele ei meeldinud. Muidugi tundus nagunii mu jutt sellest, et me USAst praegu läbi sõidame, varsti lendame Kesk-Ameerikasse backpackima ning et auto jätaksime mingi mehe juurde, keda me ei tea (ega täpset aadressigi teadnud) + olime kokku rääkinud teel Californiasse öö veeta Oregonis ühe Eesti naise juures, keda niisamuti ei teadnud, ametnike jaoks rohkem kui kahtlasena. Nad pidasid meid lausa nii kahtlasteks, et hoiti kinni suisa 3 tundi. Selle ajaga pöörati auto sisu pea peale ning ”konfiskeeriti” ka pakk värskeid ilusaid punaseid kirsse (mida meie rohkem kui kahtlaseks pidasime, kuid see selleks).

Templite eest pidime maksma 14 USA dollarit.

Milline meil auto pärast seest oli. Ma nüüd Californias tegin ühe pildi seest ka. California postituses saab siis kunagi “kena” võrdlusmomendi.

Kuna askeldused Vancouveris olid võtnud juba oma aja ning ajakulu üle piiri saamiseks oli veelgi pärssivam, siis tolle päeva plaane me täita ei jõudnud ning otsustasime lihtsalt rahulikult endale telefonipaketid muretseda. Saime sealtki huvitava vastuvõtu, sest ei tunnistanud USA levi ei Joosepi juust ega ka minu telefon. Viimane oli paras šokk, sest mu telefon oli ostetud vaid 4-5 kuud tagasi, mistõttu olid jamad selle telefoni juures viimaseks asjaks, mida oleksime oodanud. Ei jäänud muud üle kui kiiresti probleemile lahendus välja mõteleda, sest kui internetti pole, siis ei ole ka gpsi ning no olgem ausad, kui gpsi pole, siis pole ka roadtrippi. Õnneks sai ipadi sim-i sisse lükata ning ilma helistamiseta tuli pakett isegi soodsam kui helistamisvariandiga.

Öö veetsime ühes puhkealas, kus minu uni oli hele, sest tahtsin ilmtingimata varahommikul sõitma hakata, et kaotatud aega tagasi võita. Ei teagi, kas hommikul oli mu üllatus suurem selle tõttu, et ööga oli paks kiht lund maha tulnud või sellest, et Joosep öösel pissil käies oli kogemata mu saapa autost maha pillanud ning selle sinna jätnud või siis hoopiski kombinatsioon mõlemast, sest mu saabas oli kena lumehunniku all ning vaevu ära tuntav..

Ei saanud aga sinna pikaks ohkima jääda, sest kiiresti oli vaja sõitma hakata. Kiirusest küll iseenesest juttu olla ei saanud, sest lumi oli ka kohalikele üllatusena tulnud ning maantee suurim kiirus jäi ikkagi kuhugi 70 km/h kanti. Veidi enne Seattle-isse jõudmist leidis mu sõit veel lausa kiire lõpu, sest lörtsine lumi võttis oma ning kui ühele mäele lähenedes imestasin, et ”isver, need ameerika jobud ei saa künkast üles sõitmisega ka hakkama”, siis peagi olin minagi üks nendest jobudest. Rattad all ringi käimas nagu vast juhtimisõiguse saanud bemmivennal, kel veri testosteroonist vemmeldamas, et teiste liigikaaslastega paaritumisõiguse pärast võistelda. Paaritumisõigusi ma aga taga ei ajanud, kuid mäest ka kurat üles ei saanud. Ei jäänud muud üle kui taga madratsil magav laisik üles ajada ning autost välja käsutada, et tema meid sellest sitast välja aitaks. Silmad rähmas istus mu suspepüks rooli, kuid ei aidanud meid ka tema pikaajaline sõidukijuhtimisekspertiis. Lükkasime seal vahepeal teisi mäest üles, lootuses, et meidki aidatakse, kuid abi tuli alles siis, kui peale meie oli mäe peal lõksus vaid üksainus teine auto. Abi pakkus üks esmapilgul puhtsüdamlikult heatahtlik noormees, kes meid sealt mäest oma hiiglasliku kastikaga üles vedas. Pärast üritas mingeid rehve müüa, kuid meil oli tema rehvidest täitsa pohhui. Ütlesime ameerikalikult viisakalt, et sõidame tema järel sinna rehvikotta, kuid olime nii tõprad, et sõitsime rahuliku südamega Seattle poole edasi.

See, mis toimus meist tagapool.
See, mis toimus meist eespool. Kumbki auto ei saanud muide üles (isegi kui pildilt tundub, et mäest pole juttugi, siis edasi igatahes said vähesed)
Meie päästemissioon.

Seattle-is oli eesmärgiks hüpata läbi Kerry pargist ning pärast seda minna praami peale, et sõita Bainbridge-i, mis asub Olympic rahvuspargis. Kuna Seattle-is oli lund natukene vähem, siis me ei arvanud, et seal sõitmisega probleeme tuleks, kuid peagi avastasime end veel suurema künka otsast ja seda lausa niimoodi, et edasi ei saanud ning pidamistki polnud. Alla vajusime kiiremini kui neegripoiste teksapüksid, mis võttis junni jahedaks meil mõlemil. Asja tegi veelgi traagilisemaks see, et mõlemal pool tänavat olid autod, mille kinnimaksmiseks oleksime mõlemad elu lõpuni pidanud künkaresidentide nõusid pesema. Õnne oli meil aga kamaluga ning taas künkajalamile jõudnuna/vajununa otsustasime vankumatu meelekindlusega sadamasse ära sõita.

Praamisõit oli lühike ning oleks kenama ilmaga kindlasti vapustav. Üleüldse saime rahvusparki jõudnuna aru, et oleme Washingtonis täiesti valel aastaajal.

GH010220_Moment
Vaade Seattle-ile praamilt.

Hurricane Ridge oli kinni (kuid sõit sinnani, et teada saada selle suletusest, oli vapustav).

Cape Flattery oli ka talvel väga äge. Sinna jõudsime küll täpselt niimoodi, et kõige efektsema osa päikeseloojangust magasime maha ning meie videosaak jäi puhtalt hämarikuaega.

Shi Shi beachiga pani pange nii gps kui ka me ise, sest kui see oli meid alguses juhtinud teele, kus oli järsku silt, mis ütles, et edasi sõites on teel ilmselt väravad ees, siis otsustasime võtta ette alternatiivse tee. Kui alternatiiv algas korraliku kruusateega, siis mõniteist minutit hiljem oli see järsku niivõrd läbipääsematu, et oleme siiani üllatunud, et autol sumbut või midagi muud vähem/rohkem olulist meist sinna kuhugi maha ei jäänud, sest kui tee juba hirmsaks muutus, siis ega meil ümbergi keeramiseks väga pikka aega ruumi ei olnud.

Ka hole-in-the-wall puhul juhtis nutiseade meid pärapõrgusse ning kuna asusime veel indiaanlaste reservaadi aladel, ilma, et meil oleks selleks luba olnud, siis ei julgenud ka autot sinna jätta ning metsa seiklema minna.

Hoh Rain Forest oli samuti suletud (kuid ka sinna jõudmiseks oli imekena sõit, isegi kui selleks ajaks hakkas veidi häirima, et nad ei võinud siis juba suure tee ääres ära tähistada, et koht suletud on..).

Pärast seda rannikut mööda alla sõites tulevad aga erinevad armsad rannad nagu Ruby Beach või Esimene Rand, Teine Rand, Kolmas Rand (mis ingliskeelsete nimetustena olidki kohe täitsa ametlikud nimed).

Siit võib küll äkki jääda mulje, et Washingtonis reisimist võiks oodata sama vähe kui kõhulahtisust pärast selle salati söömist, mis oli külmkapis liiga kaua seisnud, kuid mida sa ei söandanud minema visata, kuid Washington ON imeilus. Nii palju kui ma olen nüüd tagantjärele uurimistööd teinud, siis parim aeg Washingtoni külastamiseks on kevad, mil lumealused teed on jõudnud ära kuivada, aasad on rohelised ning lilleõisi on rohkem kui silm seletada jõuab. Matkamist on seal küllaga ning infogi erinevate radade kohta on kergesti kättesaadav.

Kolme päevaga kulus meil 353.5 USA dollarit, millest 125.5 kulus bensiinile.

Washingtonist lahkumise hetkeks olime oma reisi algusest saati sõitnud umbes 4600 kilomeetrit.

Nagu ka Kanada viimaste päevade kohta, on kindlasti ühel päeval Washingtoni kohta oodata väikest videot.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s