Oregon, Põhja-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

“Nüüd ma saan aru küll, miks sa siia nii väga tulla tahtsid” ehk Oregoni osariik kolme päevaga

Oregonis oli üks meist juba käinud ning ei saa salata, ma teadsin, et siin Joosepile meeldima hakkab. Olen oma väidetes isegi nii julge, et pean väga ebatõenäoliseks võimalust sellest, et Oregon üldse kellelegi ei meeldiks. Jah, tõesti, ma ❤️ Oregoni.

Washingtonist mööda rannikut Oregoni poole sõites on vaja ületada pikk sild. Keset silda teavitab sind silt sellest, et oled teises osariigis.

Washington -> Oregon

Paarist linnakesest läbi sõitnuna üritasime täiega edasi vajutada, et jõuda Indian Beachi päikeseloojangut vaatama, kuid kuna olime sinna õigeks ajaks jõudmiseks lootusetult hiljaks jäänud, tegime planeerimatu peatuse Seaside-is. Nagu ka linna nimi ütleb, oli see otse ookeani ääres.

Seaside päikeseloojang. Gopro elevus on veel sees ning kõike on vaja järgi proovida. Kaadrite eest makstud hind oli aga kõrge.
Pärast seda suund Indian Beachi poole, lootes öö seal veeta. Tuli aga välja, et rand asub ühe rahvuspargi alal, mis on lausa nii vinge park, et isegi päeval sinna minemise eest peab day passi ostma. Tegelikkuses vaid päevaseid pileteid sealt saigi ehk öö seal veetmiseks pidanuks me ikka väga tahtma pahandusi otsida. Olgu, praegu hooajavälisel ajal pole kedagi pidevalt kohal (vaid automaat) ning päevalgi pileti mitte ostmine on oma vastutus, kuid jah. Nii palju me küll julgesime, et sõitsime ilma piletit ostmata seal olevale vaateplatvormile (see oli küll pigem vaateküngas vms) ja see oli niiiiiii kena. Kahjuks oli juba piisavalt pime, et asjalikku kaadrit sealt ei saanud, kuid vaade oli hindamatu.
Parim pilt, mis mul oma juustuga tuli. Joosep tegi goproga tegelikkuses väga häid pilte, kus kaamera oli võimeline kokku koguma valguseid, mida meiegi silmad ei haaranud, kuid isegi gopro ei suutnud ühele pildile jätta täiusliku kombinatsiooni linnatuledest, linna taga olevatest lumistest mägedest ning ees loksuvast ookeanist.
Öö veetsime hoopis Cannon Beachil, parkides auto täiesti suvalisel parkimiskohal. Oregonis on kõikjal sildid, et campida ei tohi ning otseselt päevakasutusaladele oma õnne me ei tahtnudki katsuma minna. Kuna aga meie auto on nii.. auto, siis peab kodanik ikka väga paranoiline olema, et ta isegi meie seal olekut tähele paneks. Veel vähem tuldaks selle peale, et keegi seal sees võiks magada.Järgmisel hommikul, kui Joosep veel magas, käisin mina Cannon Beachil jalutamas, kuid kuna tatti voolas mu ninast suurema hooga kui vett Niagara joast, siis sain ruttu aru, et eilne ookeanis plätserdamine tuli tervise hinnaga. Pärast selgus, et Joosepi jaoks isegi rohkem kui mul – viimane oli ööga täitsa tõbiseks jäänud. Otsustasime aga selle Indian Beachi ikka järgi vaadata.
Varasel kellaajal sinna tagasi minnes ei julgenud piletit ostmata jättagi (5 USD). Käisin üksi uuesti seal vaatekünkal ringi kakerdamas ning pärast seda edasi sõitnuna ajasin selle köhakoti magamast üles ning läksime Indian Beachi rada matkama. Rada oli ~4 km, millest pool oli otse üles ning pool otse alla. Kui sa eriline matkaja olema ei peaks, siis ausalt öeldes esimesel poolel suurt midagi näha polegi ning ilus on alles teine pool.. ehk pm oleks ok, kui sa alustaksid ja lõpetaksid rajalõpuga. Ülesse jõudnuna aga on saavutustunne suur ning ookeanivaated alla tulles tundusidki võib-olla selle saavutusemotsiooni pealt ilusamadki.
Vaateküngas hommikul. Siin jälle oli vaevu seda linna näha.
Matkaraja ülemises otsas
Indian Beach ise

Pika matka teinuna sõitsime veel rannikut mööda alla, imestades, kuidas Oregonis ikka Washingtoniga võrreldes niivõrd palju soojem on (hoolimata faktist, et see nagunii lõunapool on).

Ilmaga vedas tohutult!

Ajaga oli meil kitsas, mistõttu rannikule pikaks jääda ei saanud ning seadsime eesmärgiks veel samaks õhtuks päris kaugele sisemaale jõuda. Läbi Portlandi sõitsime Multnomah Falls-i juurde. Multnomah Falls on üks juga (vähemalt) 238-st joast, mida Oregonis leiab. Sinna viiva tee ääres näed viiteid mitmetele-mitmetele jugadele, mis sealsamas Multnomah Fallside lähistel matkajaid ootavad.

Meil on arvutis sellest joast küll poole parem pilt AGA kuna arvuti siin soojas kliimas streigib, siis pean vaid lootma, et mu telefonipiltidega lepite.

Pärast Multnomah-t lootsime käia ka Ramona Falls-i juures, kuid kuna rannikul nähtud roheline muru oli asendunud lumekihiga, siis sinna me Seattle-seikluste kordamise hirmus ei läinud ning sõitsime linnakesse nimega Bend.

Kuna olin Oregonis varem vaid suvel käinud, siis erinevus aastaaegade vahel oli märkimisväärne. Suvisel ajal rannikult Oregoni keskossa sõites asendub ookean rikkaliku ülirohelise metsa ning lõpeb lauskõrbega. Seda kõike ühe päeva jooksul! Isegi kui praegu siin veel seda transformatsiooni polnud niivõrd tugevalt tunda, nautisime seda, kuidas hooajavälisel ajal rahvast igal pool VÄHEMALT poole vähem on (Multnomah Falls on suvel täielik pilufestival).

Bendis võtsime lausa majutuse, sest järgmise öö pidime juba selle Eesti naise juures veetma ning veel haigemaks jäämisega riskida ei tahtnud (sisemaal oli ju taas külm ning lumi maas). Valisime välja ühe koha, kus pidi isegi aurusaun kompleksis olemas olema. Broneerimise asemel otsustasime koha peale kauplema minna ning sain ikka väga soodsa hinna võrreldes tavaliselt küsituga AGA see koht oli täielik peldik. See aurusaun ei plurtsatanud aurupeerugi välja.. ja noh, tuba oli ka alla arvestuse.

Hommikul käisime ühes poeketis, kust mu telefon ostetud sai, et sealt vastuseid nõuda telefoni lukus olemise kohta, kuid nemad aidata ei osanud ning soovitasid teistesse kohtadesse helistada. Kuna meil kummalgi USAs funktsioneerivat telefoni ei ole, siis sellega rohkem tegeleda ei viitsinud ning läksime Misery Creeki (Smith Rock) matkama. Seal oli, nagu ka Indian Beachi juures, makseautomaat, kuid kuna see sülitas välja samasuguseid pileteid nagu see, mille me juba ostnud olime, siis asetasime vana pileti “kogemata” tagurpidi ning otsustasime näha, mis saab.

Ma isegi ei tea miks mulle seal Smith Rocki juures niiväga meeldis, sest see on reaalselt ühe suure punase kivijuraka ümber ringi kappamine, kuid see oli super! Oleksin võinud seal vabalt terve päeva olla, kuid kuna me esimese raja peal ära eksisime ning ülikaugele ära vaarusime, siis Joosep veel ühte rada polnud nõus tegema. Õigupoolest oli see nii, et ta käskis mul valida veel ühe raja ning alpaka-farmi vahel.. Jaaaaa auto poole sammuma me hakkasimegi. Mittemingisugust trahvi polnud meil kojameestevahele pandud, kuid nägime pargivalvurit ringi sõitmas küll. Tõsi, see oli vist rohkem selline kohaloleku näitamine, sest autost välja ta kordagi ei tulnud.

Alpakafarmiga joppas meil tohutult, sest farmiomanik oli just sel ajal kodus ning hakkas meile kohe tuuri tegema. See tuur oli kõik ja rohkemgi, mis me oleks tahtnud. Tädi läks küsimuste küsimisest vaat et suuremassegi entusiasmi ning veetsime temaga kolmekesi vabalt tunni, kui mitte rohkem. Tuur ise oli tasuta, kuid lõpeb suveniiripoes, kust ei kohustata midagi ostma, kuid südametunnistus ripub pidevalt giljotiinina pea kohal. Meie ostsime mõlemad endale alpakavillast tehtud sokid (mis on TÕESTI head sokid ning kuivavad MEGAkiiresti). Alpakafarme on sealkandis muide mitu, kuid tõesti soovitan seda, kus meie käisime! Kohal nimeks Alpaca Country Estates. Nad majutavad Airbnb-ga inimesi ka ning juba ilma tuba nägemata võin ütelda, et sealne vaade Sisters kolmikmägedele on hindamatu!

Emad beebidega
Joosep beebiga
Kuigi siin pildil on taga olevad Sisters mäed kuidagi sudu sees, peab ilmtigimata ütlema, et ühel hetkel olid nad nii ilusad ja selged, kuid pilti unustasin seal sel hetkel teha. Sorri.
Puu taga alpaka.
Peab tunnistama, et tegu on ikka uskumatult koledate loomadega 😀. Hambad on neil muide vaid alumises reas, mistõttu võib nii mõnegi alpaka naeratust vähe vildakaks pidada.

Oleks meil rohkem aega olnud, oleksime uudistanud kõikvõimalikke koski ning käinud erinevates kuumaveeallikates, mida on Oregonis samuti palju (kuumaveeallikate puhul sai küll otsustavaks oht rohkem külma saamisest). Oregon ongi seismiliselt täitsa aktiivne ning seal võib ka näha olla terveid nö “laavavoodeid”.

Bendist mitte kaugel on olemas ka selline koht nagu Painted Hills, mis näeb välja nagu vaese mehe vikerkaaremäed Peruus, kuid nende ilu hindamiseks oli liiga palju lund.

Sõitsimegi pärast alpakafarmi Redmondi, kus võtsime ühest vanaaegsest burksiputkast endale imehead burgerid. Burgerite tellimine oli juba lõbustus omaette, sest seal töötavad poisid olid kõik kanepist niiiiikuradi pilves, et ajas lausa naeru peale nende seal jälgimine. Kohal nimeks Sno-Cap ja burgerid olid siiralt head. Oregonis muide ongi kanep legaalne ning iga kuradi nurga tagant tuleb kanepilebrast haisu.

Sno-Cap

Redmondist sõitsime otse Eugene-i, kus meid ootas Eesti naine Kadri oma perega, kes kutsus meid enda juurde ööbima kui oli Facebookis meie seiklustest lugenud. Kõhud söödeti täis nii õhtul kui hommikul ning saime isegi oma toa. Oleme tänulikud! Pole mina veel oma elus halba Kadrit näinud!

Kadri ja Joosep

Eugene-ist rannikuni oli vaid tund ning mõned minutid peale. Kuna Kadri oli soovitanud Heceta tuletorni vaatamas käia, siis võtsime suuna sinna. Sealgi oli piletit vaja ning kõhklematult viskasime Indian Beachi pileti jälle tagurpidi aknale. Otseselt vaatamisväärsuseks me seda tuletorni ei pidanud, kuid seal käimist ei kahetsenud ka.

Heceta tuletornist mõned kilomeetrid allapoole on Sea Lion Caves, kuhu Joosep ilmtingimata minna tahtis. Kuna piletitädi hakkas pärast kopsaka hinna ütlemist kohe rääkima, et seal tol päeval 200 merilõvi oli, siis sai raha lauale löödud. Hinnaks 14 USD inimese kohta.

Sealt jälle lõunapoole sõites jäävad tee peale Florence ning Dunes City, mis on tuntud täiesti arvestatava suurusega liivadüünide poolest. Kuna Joosep tahab juba aastaid “päriskõrbe” näha, siis keeras ta ühele matkarajale sisse ka, kuid seda, mis ta tahtis, ikka ei saanud. Äge oli aga sellegioolest!

Kusagil tee peal
Kusagil Bandoni lähedal
Bandonis üks rannalõikudest

Öö veetsime Bandoni linnast natuke eemal. Linnas olime enne veel läbi käinud ühest niisamuti vanaaegsest toidukohast nimega Pastries & Pizza ja see oli vapustav kogemus. Tädid seal olid Oregonilikult väga avameelsed ning avatud, isegi Joosep ütles, et klienditeeninduse eest annaks viiest punktist kümme. Nende pitsa polnud küll suurepärane, kuid selle peale, et me mõlemad olime endale hommikusöögiks saiakese ostnud, kuid karpi avanuna avastasime sealt hoopis viis saiakest, olime küll pahviks löödud. Nii tore!

Pastries & Pizza

Auto parkisime me küll ühele päevakasutusalale, kuid kuna see oli Bandonist juba niivõrd palju eemal ja hooajaväline aeg nagunii, siis meid ei kottinud.

Hommikune vaade polnud just maailma imeliseim, kuid seda vähem ootasime me seal ööbimisega vahele jäämist.

Uue päeva eesmärgiks oli SBH State Scenic Corridor-i mööda sõita California poole, et veel piltilusat Oregoni imetleda, kuid ilm oli pasemast pask ja ilma päikseta ookean pole ikka sama, mis päikseline ookean.

KUI olla Oregonis muul ajal kui veebruaris, siis Heceta tuletornist põhjapoole on vaalavaatluslinn Depoe Bay, kus näeb vaalu keskdetsembrist keskjaanuarini, mil nad rändavad soojadesse Mehhiko vetesse; hilismärtsist juunini, mil nad rändavad arktilistesse vetesse; ning juunist septembrini võib näha olla seal resideeruvaid vaalu, kes teiste migratsiooniretkedega kaasa ei lähegi.

Oregonis kulus meil kolme päevaga 414.5 dollarit, millest majutusele läks 89 ning bensiinile 83 (kuid peame võimalikuks, et bensiini puhul oli mingi kirje jäänud tegemata.. välja pole me aga suutnud mõtelda, kus see siis olema oleks pidanud).

Oregonis, eriti kesk-Oregonis oli bensiinihind lausa suurepärane. Ainus põhjus, miks Joosep ilmselt bensiinivõtmist Oregonis vältis, peitub selles, et Oregon on üks nendest kohtadest, kus selle asemel, et sa ise bensiini paneksid, ilmuvad maa alt välja mingid bensiinipäkapikud, kes tahavad sinu eest bensiini panna, su aknaid pesta ja mida kõike veel.. Muigugi ei saa ka vempsiku juurest minema sõita ilma, et oleksid talle paar dollarit andnud. Savi, et sinu poolest oleks võinud see päkapikk sinna maa alla jäädagi. Veider. Väga veider.

Sõidetud kilomeetreid me Oregoni üleminekul Californiasse ütelda ei oska, kuid California postitusega tulevad lõppkilomeetrid siiski välja.

Oregonis võiks vabalt VÄHEMALT kuu aega ringi sõita ning avastada-avastada-avastada, tundes pärast seda aega ikka veel, et kõike pole nähtud ja on vaja tagasi tulla. Ja ega tagasi tulla tahtmises polegi ju midagi viga – on see ju ehedaim märk sellest, et oma aega nautisid.

Kõikidest kohtadest pilte ei ole just seetõttu, et telefon minuga igalpool kaasas ei käinud, kuid videlootuse viskan ikka õhku.

💖

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s