Belize, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

Caye Caulker ehk mida teha siis, kui sul liiga palju raha on đź‡§đź‡ż

12.02

Maandume. See oli meie kolmas lend viimase 24 h jooksul. Oleme selle poolest ikka veel koonrid – mida odavam lend seda parem. Toidupoolise ostsime endale USA-st kaasa, mistõttu õnnestus lennujaamades mitte midagi kulutada. Ăśllatuslikult anti ka lendudel mingeid snäkke ning mittealkohoolseid vedelikke. Kuna mingi tĂĽĂĽtu tĂĽdruk kaagutas igal lennul, et Joosepil on sĂĽnnipäev, koheldi viimast peaaegu kuninglikult ning pakuti salasahtlist isegi alkoholi.

Lennud olid probleemideta (kui Phoenix-Miami välja arvata, sest see oli nii kuradi täis, et meid sunniti “vabatahtlikult” kotid ära andma..vähemalt ei pidanud maksma ja ka raskuse kohta keegi ei kobisenud, kuid ikkagi ebameeldiv). American Airlines-iga võib aga teinekordki lennata!

Belize City lennujaama kotilindi ääres ütlesime kui ühest suust, et koht meenutab Vanuatut. Samas polnud kumbki meist kindel, kas kommentaar oli suunatud lennujaama räsitud väljanägemisele või olime mõlemad (eba)maitsekalt rassistlikud.

Tempel sai passi löödud kiiresti ning meie kotte ka keegi läbi otsida ei viitsinud. Laadna. Meile nii sobib.

Simkaarti vaja. Kusagil pole. Küsisime. Kuskil ikkagi on. Väljas. Mingis eriti tumedas ja kauges nurgas, kuid koht sai ikkagi üles leitud. Kaardi eest pidime maksma 35 kohalikku ning internetiplaani eest 25. Kohalikku raha meil polnud, kuid õnneks arveldatakse lisaks kohalikule rahale ka USA dollaritega. USA dollar on siin maal väärt 2 kohalikku. Kurss on alati sama ega saa seda väänata mitte kummalegi poole ka parima tahtmise juures. Arvutamine on õnneks tänu sellele lihtne, kuid võin juba etteruttavalt ütelda, et petta sind siin riigis nagunii keegi ei taha. Tagasi võidakse anda kohalikes dollarites või siis ameerika omades, täitsa olenevalt sellest, mis tol hetkel käes juhtub olema. Lihtne.

Lennujaamast võtsime takso kesklinna. Hind on kokku lepitud ning sealgi tingimisruumi pole. Kallis kĂĽll – 25 USA dollarit ehk 50 kohalikku. Selle raha eest saad kuhu iganes Belize City piires, kuid absoluutne enamus inimestest läheb nagunii sadamasse. Olin internetist lugenud, et pean taksomehelt paluma meid viia sinna sadamasse, kust meie sihtkohta – Caye Caulkerisse (loe: kii kolker) – odavamalt saab. Vana aga ĂĽtles, et mõlemast sadamast saab täpselt sama hinnaga. Meid aga sadamasse visanuna nägin mingit tonti talle dollareid libistamas. Raudselt saime mööda lotti.

Küsisisimegi sadamast hinda ning oligi kallim kui see, mida mina teadsin hinnaks olevat. Hakkasin kaardi peal teist sadamat otsima, kuid kuna laev selles sadamas oli kohe lahkumas, siis Joosep kibeles selle peale. Sünnipäevalapse soovidele ei saa ju vastu vaielda ning jäigi teada saamata, kas teises oleks odavamalt saanud. Ostsime kohe ära ka tagasipileti, mille kuupäeva me teadma ei pidanud. Kui õigesti mäletan, siis tuli see realiseerida kuu aja jooksul või midagi niisugust. Edasi-tagasi praamipilet kahele 112 Belize-i dollarit (edaspidi BZD).

Laeval meie istuma ei mahtunudki, kuid olime liialt elevil, et end solvatuna tunda. Merebriis pakkus ka paljuigatsetud jahutust, sest kui kõik teised inimesed olid teadlikumalt kliimale vastavalt riietunud, siis meil olid alpakavillased sokid ning pikad riided, mis küll hoidsid ära (või siis pigem lükkasid edasi) esimese päikesepõletuse, kuid seal ka plussid piirnesid. Laevasõit umbes poolteist tundi.

Kui laev oli saarel dokkinud, voorisid kõik valged (ning veel valgemad) labajalad kindla või vähem kindlama sammuga minema. Vähem kindlamatele said taksomehed edukalt oma taksoteenuseid mĂĽĂĽa. Taksodeks siin saarel on muide pisikesed golfiautod, mis on saarel pea ainsad neljarattalised. Kogu Caye Caulkeri mentaliteet on ehitatud mentaliteedi – go slow ĂĽmber, mistõttu isegi kui saarel on paar autot, siis igalpool nendega sõita pole lubatud. Tõsi, saar on ĂĽleĂĽldse mannetult väike. Google kĂĽll ĂĽtleb Caye Caulkeri pikkuseks 8 kilomeetrit ja laiuseks 1.6 kilomeetrit, kuid saar jaguneb kaheks ning turistitamine toimub lõunas ehk rohkem kui poole väiksema osa peal.

Põhja- ja lõunasaar.
Meie ööbisime De Real Macaw hostelis, kus olime kinni pannud 5 ööd. Tee sinna polnud üldse pikk (kus ta saanukski olla saare väiksust arvestades) AGA Joosep-poiss oli oma sünnipäevasumes (või mõnel muul teadmata põhjusel) kapulteerinud end teise universumisse. Absoluutselt iga suvalise vändaga, kes meiega tänaval juttu tegi, tahtis tema ka rõõmsalt tuututada. Peab aga ütlema, et kohalikud on VAPUSTAVAD müügimehed ning seda mõtlen ma absoluutselt tõsiselt. See, kuidas nad tulevad ülima rahulikkusega sinu juurde, küsides su käbarate käigu kohta, luues liblikaliku kergusega kontakti, ning siis hakates sulle selle kontakti pealt kas mingit snorgeldamistuuri või ganja-t pakkuma, on hämmastav. Tuuripakkujaid on seal küll ja küll, kuid teate, ganjapakkujaid lausa iga kümne meetri tagant ehk võite ette kujutada kui mitu peatust me oma paarisajameetrise teekonna puhul tegime, et Joosep nende kõigiga tuututada saaks. Seda kõike selleks, et jõuda selleni, et meil tõesti pole vaja kanepit osta. Õnneks aga peale keegi ei suru ning lahkumisel soovitakse kena päeva.
Kuna tegu oli Joosepi sünnipäevaga, tegime sel päeval mida iganes sellist, mida Joosep tahtis. Kui Joosep tahtis saare peal ringi kapata, siis seda me ka tegime. Kui Joosep tahtis sünnipäevaks lobsterit süüa, siis seda me ka sõime. Kui Joosep tahtis, et võõras naine end tema vastu (raha eest) hõõruks, siis ka sel juhul sai Joosep oma tahtmist.
Sünnipäevalaps
Hõõrumine hakkas pihta.
Joosep hõõrumisviljadega hispaania keelt õppimas. Nii urkas majutuskohas muide me varem vist tõesti elanud pole. Valisimegi saare kõige odavama majutusvariandi ja saime ikka “täie raha eest”.

13.02

Kuna ilm oli pilvine, tegime tervele (lõuna)saarele ringi peale ning tutvusime kanadalasega, kes rääkis meile kohast, kus näeme kutsikaid, suuri veest välja hĂĽppavaid kalu ja krokodilli. Kõiki kolme samast kohast! Koha leiab ĂĽles, kui google mapsi otsingusse kirjutada “tarpon feeding dock“.

Kolmest lubadusest 2 olid täidetud.

Kutsikad – olemas.

Kalad – olemas. Ja nad tõesti olid suured. Tegu oli tarponitega. Teada olevalt suurimad tarponid on ulatunud kuni 2.5-meetrini ja 161 kilogrammini. Meie nähtud uimekandjad nii suured kĂĽll polnud, kuid kurku kõditava kogemuse võrra saime rikkamaks kĂĽll. Seal on võimalik neile sardiinikesi sööta ning neid niimoodi veest panna välja hĂĽppama. Kuigi meil polnud selle jaoks 5 BZD plaanis kulutada, juhtus sinna meiega samal ajal ĂĽks USA paarike, kes sardiine aga ostsid. Söötmise pealt vaatamine oli juba kogemus omaette, kuid kui nad lahkesti palusid, et ka meie prooviksime, siis jättis sĂĽda paar lööki vahele kĂĽll. Nimelt pilvise ilma tõttu oli vesi täielikult läbipaistmatu ning seal 10 cm kõrgusel veepinnast oma sardiinikesega kõlkudes ei osanud absoluutselt kunagi ette aimata, millal elukad vee õhu vastu on otsustanud vahetada (ja inimese rusikas mahub neile megavabalt suhu)..

Krokodilli polnud. Ta pidi seal lähistel vaid päikse käes peesitamas käima, kuid jah, mitte täna.

Kuna hiliseks pärastlõunaks oli päike välja tulnud, käisime kuulsat Lazy Lizard kompleksi ĂĽle vaatamas. Pidi olema saare parim “hängimiskoht”. Joosep võttis seal päikest, mina lugesin raamatut. Tagasi me sinna enam kunagi ei läinud. Me pole erilised “hängijad” kah.

Lazy Lizardi vaiksem nurk, kus meie olime.

14.02

Caye Caulkerile ainus minemise põhjus oli tegelikkuses snorgeldamine. Belize-is on kogu maailma pikkuselt teine korallrahu, mis pidavat vapustav olema. Ei olnud võimalik leida blogi, kus oleks võinud seal snorgeldamise kohta midagi halba lugeda.

Meie valisime ühe korallisõbraliku tuurikompanii, mis loomi söötmisega ligi ei meelita ning pidi olema valmis oma pükstest välja hüppama, et ookeanis hulpivat prügi üles korjata.

Kompanii pakkus varianti 65 USD eest teha poole päeva tuur või siis 75 eest terve päeva. Terve päeva tuur sisaldanuks ka lõunat ning piiramatut rummipunši (mis on siin välismaalastele nagu magusad lilleõied mesilastele), kuid kuna sõiduvahendiks on purjekas, mis liigub aeglasemini kui kaater, siis snorgeldamispeatusi olnuks vaid 3, samal ajal kui poole päeva tuuriga kaasnenuks 5 peatust. Meie kaldusime terve päeva tuuri poole, kuid seal oli konks. Kümmet inimest oli vaja. Ja just siis, kui see oli välja öeldud, astusid sisse kaks inimest, kes ütlesid, et neil on 10+ inimest, kes tahavad järgmisel päeval snorgeldama minna. Maagiline ✨!

14. hommikul polnud me veel päris kindlad, kes on need inimesed, kellega me päeva koos veedame. Olin juba kahel eri õhtul näinud peatänaval liiva sees rullimas ĂĽlipurjus tĂĽdrukuid, kellest kõik suvalises ilmakaares karjusid, et “snorgeldamistuur %@#$&-ga on pariiim”. Mu ainus soov oli see, et meie tuuril selliseid tĂĽdrukuid ei oleks.

Enam ideaalsem seltskond polekski saanud koos olla. Meiega koos purjetas segment ühest suuremast tuurigrupist, kes olid Londonist ostnud paketi, et Kesk-Ameerikat avastama tulla. Joosep oli kogu seltskonna kõige noorem tegelane. Peale meie oli veel kolm teist nooremat inimest. Ideaalne. Absoluutselt ideaalne!
Nagu öeldud, tehtud sai kolm eri peatust. Kõik kolm olid suurepärased! Tõsi, teisi paate ja purjekaid oli palju ning palju inimesi tähendab juba automaatselt seda, et kõik esimesed ajavad entusiasmiga huvitavaid elukaid taga senikaua kuni neid enam pole (ma üldse ei kritiseeri, ma ise ju samasugune). Õnneks jätkus ka meile. Mis küll veel häiris, oli see, et kui sa juba paar meetrit grupist eemale triivisid, hakati su nime hüüdma. Samuti häiris, et snorgeldamiseks olidki kindlad alad, kuhu tuuakse päeva jooksul üle 100 muu tondi. Aga eks nii jääb loomadele vabadus minna/olla kusagil, kus neid 20 punnitavat silmapaari ei jõllitaks kui nad samal ajal oma asju ajavad..
Joosep ja mingi kõverjalgne snorgeldamas.

Korall siin Belizeis on tervislikumas seisus kui näiteks Austraalias või Indoneesias.

Snorgeldamise oleks teinud suhhhhhht ideaalseks manatee nägemine, kuid nende tüüpide nägemine praegusel ajal on üliharuldane. manateede aeg jääb hoopis Belizei vihmahooaega. Nägime aga kolme eri liiki raisid, megapalju nurse sharkisid (ohutu hailiik), rohelisi angerjaid, kilpkonnasid ning väiksemaid-suuremaid-jämedamaid-pikukesi-värvilisemaid-vähemvärvilisi kalakesi.

Nurse sharkid
Tagasi sõites mängis meie purjeka all delfiin, mis lisas kogu kogemusele vaid juurde.

Pärast snorgeldamisi jagati kõigile piiramatus koguses rummipunši ning kõik võisid teha mida iganes tahtsid. Meie Joosepiga kuulasime üle ühte nendest poistest, kes kuulus purjeka meeskonda. See oli esimene kord kui kohalik sai näo ja teo. See oli esimene kord, kui tundsin, et äkki Belize on ikka midagi muud kui päevläbi varjus vedelevad ganjalõustad. Mulle meeldis see tunne. Poiss palus meil teda Facebookis sõbraks panna ning talle kirjutada kui me tagasi oleme. Lisatud ta sai, kuid tagasitulek jäi küsimärgi alla, olgugi, et seda me talle ei ütelnud.

Ray. Tõesti asjalik ning huvitava liiga poiss.

Ă•htul käisime grupinoortega veel kohalikus “spordibaaris”, mis vististi oligi kogu saare kõige popim peokoht. kutsutud sai ka Ray. Siiralt tore päev oli!

15.02

Traditsioonidele kindlaks jäädes korjasin ma kusagilt üles mingi kõhubakteri ning olin terve päeva rivist väljas.

16.02

Otsustasime ĂĽle vaadata sellel pikal piklikul põhjasaarel asuva Koko King Beach-i. Paradiisiresort.. ĂĽkskõik kelle teise jaoks peale meie. Kõlaritest lahmas valjut popmuusikat. Helesinises vees ujusid 20-ndates töllakad, õllepudelid käes, turnides ĂĽksteise peal ning tegelikkuses absoluutselt kõige peal, mis vähegi nende teele ette jäi. “Keegi pillas just pool taldrikut nachosid vette”. Mille kuradi pärast nad neid ĂĽleĂĽldse seal pidid sööma? Ei tea.

Kuna Ray oli meil soovitanud resordialast välja minna ning saart ennast avastada, siis seda me ka tegime. Kaugele kĂĽll ei jõudnud, sest söök ajas mul veel siiani iiveldama ja ĂĽle 24 h söömata olnuna ma nii palju ei jaksanud kui oleks tahtnud. Avastasime aga juhuslikult mingi tee, mis läks alla rannajoonele, kus polnud peale meie absoluutselt mitte ainsatki hinge. Valget rannajoont ääristasid kookospalmid. Oli kĂĽll selge, et umbestäpselt 365 päeva pärast sirgub seal ilmselt mõni uus resort. Aga tulevik polnud praegu asjakohane. Oli vaid olevik. Joosep ronis ka ĂĽhe kooskospuu otsa ning tõi alla kaks kookost. Lõunasaarel ostetud taskunoaga sai poisid ka lahti “matšeetetatud” ning magusat vett otse suhu kallatud. Elu on ilus.

Selleks, et Koko Kingilt tagasi lõunasaarele saada, pidi iga kärss resordis sööma-jooma vähemalt 25 BZD eest. Süüa seal mõtet ei ole. Kallis on. Isegi lõunasaarelt saab burgeri 5x odavamalt ning parema kui need küpsetatud tallanahad, mida Koko Kingis pakutakse.

Igatahes nõutud summa eest söönuna-joonuna antakse sulle käepaelad, mida näidates lubatakse sind lõunasaarele viivale paadile.

Koko King-i restoran. Go slow mentaliteedile kohaselt saad nii põhja- kui lõunasaarel söögikohtades tellitud roogasid oodata 30-60 minutit, seda isegi siis kui teisi inimesi pm pole.

Kõrgklassi selfideks on Koko King aga kindlasti suurepärane. Igaühele oma..

Tagasisõitu oodates nägime ühte Maroko paari, kes olid saarele just 5 minutit tagasi maabunud, kuid tagasi paadi juurde tulnud ning palunud, et saaksid tagasi lõunasaarele, sest resort oli nende jaoks liiga vali. krimpsutati nina, kuid lasti ikkagi tagasi. Lõunasaarel jooksin ma neile järele, andsin neile meie käepaelad ning rääkisin sellest (veel täis ehitamata) rannast, mille me leidsime. Nad olid õnnelikud. Ma olin õnnelik, et nemad õnnelikud olid.

Jalutasime veel oma saarel – käisime vaatamas, kuidas tarponid selge ilmaga välja näevad ning nägime ka krokodilli ära.

Kokkuvõte ja mõned saarel tehtud pildid

Paradiisisaar!
Kui kookospuu tüvi on ära värvitud, siis selle puu otsa ronida ei tohi.
Sadama raamatupidaja kontor. Ilma naljata!
Kui väljuda turistidele mõeldud hotellialast, satud justkui teise maailma.
Siit pole isegi nii hästi aru saada, kuid üldjuhul elas kohalik suvalistest lippidest-lappidest kokku taotud hurtsikutes.

Muidu peab ütlema, et 5 päeva Caye Caulkeril on absoluutselt LIIGA palju. Siiani olen kahtleval seisukohal, kas üleüldse soovitaksin kellelgi sinna minna, sest snorgeldada saab ka lõunapool (kus on see kallim, kuid väidetavalt on korallrahu seal isegi paremas seisus). Meie snorgeldamine oli muidugi suurepärane ja eks a) snorgeldamine ja/või b) selfid ongi just need, mis teevad selle saare kogemuse kogu kulutatud raha väärt olevaks. Kaalukaks saabki see, kuivõrd tähtsad sulle need selfid on, sest lõunapool päris nii valget rannaliiva meie ei näinud. Üleüldse tundub, et see valge liiv on hoopis kohale tassitud, sest üha rohkem jäi meile mulje, et kogu saar on kunagi välja näinud midagi sellist:

Raha kulus meil muidugi haigelt palju. Kohalikus rahas sai viie päevaga kulutatud 1494.5 BZD. Majutusele läks sellest 480. Snorgeldamistuur 300. Väljas söömine-joomine 232. Muud kulud (kõnekaartidest päikesekreemideni) 195. Toidupood-tänavatoit (millest viimast praktiliselt Caye Caulkeril pole) 148.5. Transpordile (takso lennujaamast ning praam Caye Caulkerile) 139.

Lõpetan aga nagu ikka lausega, et minu kogemus oli minu kogemus ning teie kogemus ei saa ega peagi olema samasugune nagu minu oma. Mul on kindasti hea meel, et seal käisime, sest Ray pani aluse Belize-i lummale, mida ma veel Caye Caulkeril olles ei uskunud eales särama löövat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s