Belize, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

Belize City

Panime ühes majutuskohas endale kinni kaks ööd. Põhjuseid oli mitu: a) sel hetkel lootsime veel Joosepi arvuti korda saada selle kellegi targema kätte toimetades b) olin Belize City kohta niiiiiiii palju halba lugenud, et muidugi ei suutnud uudishimule (ja võimalusele oma nina otse sita sisse pista) vastu panna.

Belize City-sse jõudsime 17. veebruaril, mis oli pĂĽhapäevane päev. Majutuskohta jõudes pärisime kohalikelt selle kohta, kus me mida teha võiksime, kuid saime vaid veidra muige ĂĽtlusega, et “pĂĽhapäeval on kõik suletud”. Siis polnud meil veel õrna aimu, et pĂĽhapäeval saab raskusi olema mitte ainult asjaajamisega vaid ka kõhu täitmisega. Linna poole me seega end ka seadsime.

Nii vaikset linna pole enne näinud. Võiks küll vanduda, et tänavatel olev kusehais oli nii tugev, et ka sellel mingi maha murdev heli oli, kuid paha hais ajas vist lihtsalt pea sumisema. Kummituslinna tegi veel veidramaks see, kuidas pea iga hooneesine ära trellitatud oli. Tihtipeale tundus, et isegi trellide ostmisesse oli pandud rohkem raha kui terve maja üles saamisele. Ei teadnudki, kas naerda või tunda hirmu..

Hirmu tol päeval tekitas kĂĽll kuklasse hingav oht sellest, et me siin kusehaisuses kummituslinnas veel nälga ka jääme. Elu aga halastas ning leidsime ĂĽhe poesarnase koha, kus onu ja kogu tema kaup olid trellide taga – läbi augu said sina temale raha anda ja tema sinule kaupa. Kaup ise oli kĂĽll kĂĽsitava väärtusega. Trellide taguselt kaubaletilt sai valitud kaks pakki kĂĽpsist, sest mitte midagi muud tal lihtsalt ei olnud. Onu muide ĂĽtles ka, et ega seitsmendal nädalapäeval õige ristiinimene siin Belize City-s tööd ei teegi. Olime õnnelikud, et tema end ristiinimeseks ei pidanud.

Veel suurem oli meie õnn kui koperdasime otsa ka ühe iraanlase poele. Tema oli nii julge poiss, et pidas lausa ilma trellideta poodi. Meie valgeid lõustasid nähes kutsus ta meid kohe oma poodi järgi kaema ning mis seal salata, me vastasime kutsele peaaegu et tormijooksuga. Poest minema jalutades ning politseijaoskonnast möödudes küsis meilt vahti pidav (või siis pigem ringi vahtiv) ametnikuhärra, et kas pood on lahti. Jaatava vastuse saanuna pani ka tema poe poole jooksu.

Esmaspäev oli muide tõesti teistsuguse energiaga. Ainuke, mis veel eilset meenutas, oli kusehais. Linn oli aga nii aktiivne, et kui eilsel päeval Joosepit ei häirinud kui me täisagulites seiklesime, siis uuel päeval arvas ta, et võiksime asjad ära ajada ning siis ruttu majutusse minna. Siinkohal võiks nalja visata selle üle, et Joosep tahtis majutusse hoopis jahutava õhukonditsioneeri pärast, mis meile suureks luksuseks oli, kuid siiski oli selge, et hordid trellitatud hooneid ning nende vahel sagimine tekitas ebamugavust.

Minu jaoks on Belize City tohutult vastuoluline linn. Rohkem kui korra päevas tuleb mingi suvaline kohalik sult küsima, kuhu sa lähed ja seda mitte selle pärast, et ta tahaks sulle taksot pakkuda või muud moodi raha lüpsta, vaid ta tahabki puhtast südamest sind aidata. Lugesin meie majutuse logist, kuidas just enne meie saabumist oli sealt lahkunud üks paarike, kes kohtusid kohalikuga, kes oligi tahtnud neid tasuta ringi sõidutada, näidata peamisi kohti, kus kohalikud sotsialiseeruvad ning lihtsalt nendega hängida ilma midagi vastu ootamata. Meie küll selliseid pakkumisi ei saanud, kuid pean siin ka ütlema, et me mõlemad (eriti mina) oleme selliste lähenemiste suhtes rohkem kui skeptilised. Jällegi saad sa selgelt just seda, mille jaoks õhku vaba ruumi jätad.. ja Belize City õhust, kus on küll põhiliselt paha hais, leiab ilmselgelt ka häid kogemusi ning veelgi paremaid inimesi. Seda ka juba selle tõttu, et Belize City on igalpool nii maha tembeldatud, et turist on nende jaoks maailmaime ning on neid, kes tahavadki teada, kes on see hull, kes on julgenud siia tulla.

Lahkumispäeva hommikul bussijaama poole kapates peatas meid mitmeid inimesi lihtsalt selleks, et nad saaksid meile ĂĽtelda, et “jaa, bussijaam on just selles suunas, kuhu te praegu lähete”. Bussijaamas kĂĽsisin ĂĽhelt koristajatädilt, et teada saada, milline buss läheb Dangriga-sse ning vaevu kĂĽsimuse lõpetanuna haaras mul natist mingi muu mees, kes meid joostes (tõesti ei liialda, ta reaalselt jooksis!) ĂĽhe bussi juurde juhatas. Seal soovis ta meile kena reisi ning läks ajas oma asju edasi.

Kahju, et siin see kuritegevus niimoodi lokkab.

Kui julge olla ning siia tulla, siis öösel ikkagi välja ei soovitaks minna. Meie ei julgenud isegi nina välja pista, sest oli selge, et kui päeval linn sumises, siis päikese loojumisega oli selgelt kuulda, kuidas karvaste ning suleliste koosseis leidis veelgi rohkem täiendust.

Meie majutuseks Mckay’s Hostel, mida kindlasti soovitaksime. Hostelit pidavad inimesed elavad ise kõrvalmajas ning kogu hostel ise ongi naabritelt ära ostetud kunagine elumaja, kus nüüd tubadele numbrid peale pandud. Hostelis on ühiskasutatav köök, kus on kõik olemas peale pliidi ning toaski konditsioneer, mis on meie jaoks ainus konditsioneer reisi algusest praeguse päevani, mil seda postitust kirjutan.
Hosteliga sama tänava nurgas on pesula, kus eriti virgas tädi kõik su pesu 11 kohaliku raha eest juuste lehvides ära peseb ning lapib trussikudki kokku.
Näide trellitatud poodidest.
Siit pole küll väga näha, kuid prügiautodele on kirjutatud üleskutsed selle kohta, et Belize puhtana hoida ning tõesti pole kohta, mis selliseid üleskutseid rohkem vajaks kui Belize City.
“Kesklinna” osas vahelduvad korraliku väljanägemisega majad suvalistest kätte juhtunud vahenditest kokku klopsitud hurtsikutega.
Läbi linna viib jõgi, mis suubub kenasti otse Kariibi merre.
Onud hoolega kalastavad nii tolle jõe peal kui ka linna ümbruses merel, kuid mereande ei võtaks ma sealkandis mitte suu sisse ka, sest need kalad saavad küll vaid mutandiväärilised olla
Teisel õhtul käisime me jalutamas linna “valges rajoonis”, mis külvas veel rohkem segadust Belize-i vastuolulisusesse. Ala on suhteliselt kena ning puhas, kuid ABSOLUUTSELT ei sobinud kokku sellega, milline Belize City sealt alast väljapoole on. Kuna seal jalutada ei olnud minu arvates mõtet ning Joosep arvas, et agulitest peaksime ikka eemale hoidma, siis sellega meie seiklused Belize City-s oma lõpu leidsidki.
Lahkumishommikul, kui olime bussi peale jooksmas, pidas hostelimutt meid kinni, sest oli meile hommikusöögi teinud. Olime kindlad, et see läheb otse prügikasti, kuid suur oli meie üllatus kui karbist tuunikalavõilevad ning puuviljad avastasime. Kui Belize City-see minna, siis see meie hostel oli ikka tõesti ponks koht.

Kahe päevaga kulus 271 kohalikku raha, millest majutusele läks 138 ning sellele, et teada saada, et Joosepi arvuti katki on, 56.

Tagasi ei läheks, kuid osana Belize-i kogemusest on see meie arvates siiski asendamatu. Juba kasvõi selleks, et edasisi kogemusi ning isegi omaenda õnne õppida veel rohkem väärtustama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s