Belize, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

Hopkins

Meie buss Belize City-st Dangrigasse (ja edasi). Meist eespool istusid kaks põtra. Bussivahes rahakoguja.
Dangrigas käisid erinevad müügimehed läbi bussi oma nänni müümas. Meie ostsime coconut fudge-i, mis maitses veidral kombel nagu piparkoogitaigen ning seesamiseemnetest kokku pressitud käkke, mis olid minu arvates eriti nämmad. Hind soodne – 1 kohalik nutsaka kohta.
Bussijuht oli kuningas ehk kui tema tahtis peatust, siis nii ka oli. Tänu sellele, et bussijuht ja rahakoguja läksid veel enne meie peatust kusagilt tee pealt süüa võtma, andis see mulle võimaluse ümber bussi joosta ning pilti teha.
Oli neid, kes pidasid mu tegevust kahtlaseks.

Enne Dangrigat mõtlesime Joosepiga välja, et kuna lõppsihtpunkt on hoopis Hopkins ning bussid Hopkinsisse lähevad harva, siis oleks loogiline sõita selle bussiga nii kaugele kui võimalik (Hopkinsi teeristi) ja sealt edasi vaadata. Rahakogujale pidime selle jaoks lisaks eelnevalt antud 24-le kohalikule veel 4 juurde andma. Teeristis polnud üldse vaja muretseda selle üle, kuidas Hopkinsisse saame, sest on tüüpe, kes elatuvadki sellest, et päevläbi selle teeristi vahet sõidavad. Sõit linna 5 kohaliku eest lõusta kohta.
Taksojuht oli noor poiss, kes oleks meiega samal õhtul tšillida tahtnud, kuid kahjuks või õnneks olime liiga introvertsed.
See oli maja, mille ees tüüp meid maha pani, väites kindla silmavaatega, et oleme kohal. Tegime Joosepiga mõlemad hea 360 kraadi koha peal, et aru saada, kus see meie koht siis ka on.
Kuna aga tee ääres oli selline silt ning “majast” jooksis ka tüüp välja, meid igatpidi tervitades, siis jäi alles vaid uudishimu, et kuskurat me siis seekord ööbime.
Maja taga oli aga selline hoone.
Selle hoone puhul oli küll absoluutselt kõik esimestest kätte juhtuvatest vahenditest kokku klopsitud.
Aga tuba oli kuidagi armas ja hea. Tundsime küll puudust väikesest kööginurgast, mida näiteks teame, et kõrvaltoal oli. Tagasi minnes võtaks kindlasti just sellise toa. Sellisel juhul ei peaks elama söögikorrast söögikorrani.
Magamisega ilmtingimata lihtne ei olnud, sest eriti just siin Belize-is on sellised toredad linnud, kes räuskavad niiiiiiiiii valjusti, et oleme kuulnud mitmeid kordi, kuidas kohalik püssipauku laseb, et linnud minema lendaksid, et siis kuni järgmise korranigi vaikust saaks.
Majutuse juurest (peaaegu) otse alla on selline rand, kus vedeleda või joogatada saab. Liiv on küll niivõrd suureteraline, et palja jalaga jalutada mõnus ilmtingimata just ei ole, kuid seal lamades silmad kinni panna ning kuulata rannale loksuvaid merelaineid ning ülal kohisevaid palmipuid oli ilus.
..ja kedagi teist seal rannal üldiselt ei näe. Välja arvatud mõni üksik suveniirimüüja, kes aga eitava vastuse saades kohe ära läheb, või mõni palmi all magav kohalik, keda sinu valge perse nagunii ei koti.
Selleks, et sinna randa saada, tuleb leida see pisikene betoonrada, mille jaoks on vaja Folomonsi majast minna mõnikümmend sammu linnast väljapoole ning siis mööda betoonteed otse randa.
Kookoseid on sealkandis tohutult. Just Hopkins oli esimene koht, kus taipasime, et kookoste eri värvused ei näita vilja valmidust, vaid kookoseid on hoopis peamiselt kahte eri liiki – rohelist ja kollast. Roheline kookos on populaarsem, sest rohelise kookose vett peetakse magusamaks.
Meie kõrvalmaja lapsed, kellel käis ikka pidev trall, mille jälgimine tegi vaid seest soojaks. Oli ka selliseid, kes trepi peal telefonis istusid, kuid naabermaja lapsed ei näinud sellistest asjadest midagi teadvat. Tõsi, seal kõrvalaias nägi ka muid khm, huvitavaid.. asju. Sattusime pealt nägema, kuidas kõrvalmaja peremees enda püütud iguaani oli koju tassinud ning kohe sellel pead maha raiuma ning nahka maha tõmbama hakkas. Võib-olla üks selliseid asju, mis võinuks nägemata olla.
See pilt on küll tehtud otse meie majutuse ees asuvast Folomonsi “kontorhoonest”, kuid Hopkinsis hämmastas, kuivõrd paljud pered elavadki sellistes majades, mis on poolikus ehitusstaadiumis või kus vaevu ukski ees on.
Esimesel õhtul käisime õhtust söömas ülipopulaarses Driftwood Beach Bar and Pizza Shack-is. Koht on populaarne seetõttu, et seal on igal lahtioleku päeval “elav” garifuna muusika ehk kohalikud trummipoisid tulevad ja loovad puusakeerutavaid rütme. Poistest endast ma pilti ei saanud, sest selleks ajaks, kui nad lõpuks kohale olid roomanud ning puldid-pillid püsti saanud, siis oli juba nii pime, et poisse polnud nähagi. Muusika oli küll äge, kuid see koht ise on enda populaarsuse pealt hinnad nii mõttetult kõrgeks ajanud, et meie hinnangul polnud seal mõtet liiga kaua olla.
Samal ööl oli niivõrd suur täiskuu, et imetlejaid oli hulgim.
Kuna sealt Driftwoodist meie majutusse oli suhteliselt pikk tee (mis meile just meeldis – see oli mõnusalt kaugel sellest Hopkinsi osast, kus kahvanäod tavaliselt ringi käivad), siis leidsime rannaääres ühe puu, mille tüvi oli valgeks värvimata ja kust Joosep suure triumfina kaks suurt kookost kätte sai. Pildil Joosep auku uuristamas.
Ta oli ise nii uhke oma leiutise üle, millega sai ilma segadust tekitamata vee otse anumasse kallata
Naljakas oli see, kuidas ta mind siunas, et ma pastakat kokku ei saanud, kuid ta ise ka pärast ei saanud.
Majutusest vaid mõned sammud linna poole jääb selline väike majake, kus kohalik Soome tüdruk teeb päris puuviljadest smuutisid ning imehäid võileibasid. Tüdruku mees pakub ka snorgeldamis- ning sukeldumisteenust. Neiu ütles, et seal Hopkinsi ääres on korall tervem kui põhjas ning tal polnud just põhjust meile valetada, sest ta teadis, et olime juba järgmisel päeval ära minemas ning ei saaks tema kaudu tuuri võtta. Hinnad on Hopkinsis absoluutselt ilma kahtluseta kallimad kui Caye Caulkeris, kuid usun, et seetõttu on seal ka snorgeldajaid vähem (ehk ka neid inimesi vähem, kes kalu ja muid elukaid su eest minema ajaks). Hopkinsi (ja Dangriga) ääristel on ka suurim vaalhaide populatsioon, kelle nägemist küll ei saa garanteerida, kuid kui nendega snorgeldada saaks, siis oleks seal snorgeldamine KINDLASTI oma hinda väärt. Suurim võimalus vaalhaisid näha pidavat olema mõned päevad enne ja pärast aprillikuist täiskuud. See täiskuu seal Hopkinsis on vist tõesti maagiline!
Soome neiu soovitas meil kindlasti enne ära minemist proovida traditsioonilist garifuna rooga – hudut-i, mis on kookospiimas küpsetatud kala. Huduti kõrvale jõi Joosep Belize-i mittealkohoolset rahvusjooki – fantat. Restorani nimi oli Innie’s. Sealt restoranist tilbendab ka läbi väikseid kohalikke poisse, kes müüvad imehäid banaanileiva tükikesi ja seda üsna kallilt, kuid kindlasti toetage poiste ettevõtlikkust ning arendage nende suhtlemisoskust üritades osta kaks tükki või rohkem ning samal ajal hinnas alla kaubeldes (näiteks võtke kaks kuue eest, selle asemel, et kaheksa maksta).
Kuna olime Hopkinsisse planeerinud vaid 2 päeva, siis oligi meil juba järgmisel päeval vaja bussi peale minna. Siin bussigraafik Dangrigast Hopkinsisse ning vastupidi.

Kokkuvõte ning mõtteid Hopkinsist

Seda on isegi raske sõnadesse panna, kuid kummaliselt hea kõhutunne tekkis mul juba bussisõidul, umbestäpselt siis, kui olime Belize City-st välja jõudnud. Ootamatult avastad end ammulisui kogu aja aknast välja vahtimast, sest kusehaisune ning tolmune agul asendub lopsaka džungli ja voolujooneliste mägedega. Mäletan, kuidas nägu kiskus vägisi naerule ning ütlesin Joosepile “vot see mulle meeldib”. “Mis asi?” küsis ta. “Et me jälle backerid oleme”. Seal bussis istudes ei olnud me “järjekordsed turistid Caye Caulkeril” ega “ettevaatlikud turistid Belize City-s”, me olime meie ise ning osa võtmas millestki palju suuremast.

Kui kaks asjaolu olnuks teisiti, siis oleksime Hopkinsisse kindlasti kauemaks jäänud. Esiteks oli meil juba kinni pandud uus majutus uues linnas. Teiseks ei ole kumbki meist piisavalt sotsiaalne, et minna kuhugi baari ning seal lihtsalt hängida. Siinkohal ei mõtle ma sellist baari nagu Driftwood, vaid sellist, kus just kohalik hängib.

Kui me selle Soome tüdrukuga jutustasime, siis ta jagas meiega oma armastust Belize-i ja eriti just Hopkinsi vastu. Ka enne Hopkinsisse jõudmist, kui olin ükskõik, millisele kohalikule öelnud, et lähme Hopkinsisse, siis igaüks neist ütles, et vot see koht on äge ning meile seal kindlasti meeldib. Ja tõesti, nii oli, meile meeldis seal, ja seda isegi ilma kohalikuga hängimata.

Hopkinsi armastust on muide ka teistel, sest toidupoeski käies nägime hulganisti (pigem vaid) ameeriklasi, kes on seal endale maalapi ostnud ning helesinise mere äärde tulnud pensioni pidama. Kui jalutadagi Folomonsist veel rohkem linnast välja, avastad end lõpmatust villade rajoonist (mis tegelt vaatamisväärsusena pole midagi väärt, kuid eks ka see midagi Hopkinsi kohta räägib). Tervitamata ei jäta sind Hopkinsis keegi või KUI jätab, siis pigem seal villade rajoonis.

Hopkinsisse minnes soovitan meie majutuskohta, kuid arendaks valikut nii palju, et võtaks kööginurgaga ruumi! Meie majutuskoha omanik oli noor mees, kes oli siiras ning hea. Ta ise elab majutusruumide kõige alumisel korrusel ning silmnähtavalt kesistes tingimustes. Kindlasti soovitaksin toetada seda alustavat ettevõtjat selle asemel, et minna kuskile, kus kõik tip-top on. Meie jaoks oli just see suvalistest vahenditest kokku klopsitud tuba osa Hopkinsi hurmavast lummast.

Kui olnuks seal kauem (ja ise sotsiaalsem), läheksin kindlasti sellisesse baari, kus kohalikud käivad ning vaataksin suuril silmil seda, kuidas kohalik mees karjub üle baari, et järgmine ring on tema kulul (jah, ka sinule).

Kui rahakott vähegi kannataks, siis käiksin snorgeldamas, kuid enne seda uuriksin vaalhaide kohta, sest kompaniidel on ilmtingimata olemas info selle kohta, kas ja millal neid nähtud on.

Kahe päevaga kulus meil Hopkinsis 287 kohalikku raha. Sellest transpordile 40 (28 buss ja 12 takso). Majutusele 90. Väljas söömisele 101.

Spoiler meie edasistest seiklustest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s