Belize, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

San Ignacio

Veebruar 21

Esimene buss Hopkinsist Dangrigasse. Bussid sinna muidugi täpsel ajal ei tule, vaid võivad vabalt saabuda ~15 minutit varem või ~15 minutit hiljem, mis tegelikkuses on Kesk-Ameerika kohta isegi päris hea ajatunnetus.
Ma isegi ei tea, mida ma ootasin sellest bussist, kuid tundsime end ikka südamest tulnukatena ning seda oli ka kohalike pilgust näha. Seal saime ikka väga hea ettekujutuse sellest, mida võivad Aafrika poisid Eestis trolliga sõites tunda.
Võib-olla vahiti meid usinalt ka seepärast, et Joosepi pea ilma liialdamata lage nühkis.
Põrandki oli huvitav. Vaieldamatult oli põrandast mõningatest kohtadest nii hästi läbi näha, et tekkis kummalise märulfilmi tunne.
Teine bussisõit oli aga isegi seikluslikum. Bussisõidul Dangrigast Belmopan-i oli maa piisavalt künklik, et võttis bussi võimsalt köhima. Kuigi mootor (või mõni muu bussi osa, pole kindel, olin veidi liiga kaugel) suitses, siis löödi bussi ees olev karp lahti, lasti sinna mingit vussu peale ning panime edasi. Bussijuht oli muidugi toppamisega kaotanud niivõrd palju aega, et kogu ülejäänud tee sõtis ta laushirmsalt. Märulitunne vaid kasvas.
Belmopan-is pidime jälle bussi vahetama. Kuna bussid näivad ühenduva bussi täpselt ära ootavat, siis jõudsin eelmisest bussist vaid kiire klõpsaka teha enne kui meid juba teise topiti.
Pilt on ebakvaliteetne, kuid siiski on näha, kuidas bussijuhi kohal on kiri “all american”. Kõik need Kesk-Ameerika “kanabussid” on USA-st ostetud koolibussid, mis esimese maailma lapse sõidutamiseks on sobimatud, kuid kolmandas maailmas on kõik need sobimatud sõidukid lahedateks uuteks mänguasjadeks (või siis hordideviisi inimesi vedavateks asendamatuteks sõidukiteks). USA kooliringkondade jaoks igati sobiv variant, sest sellega saadakse osa oma investeeringust tagasi.
Meie viimane buss nägi välja nii. Enamasti ongi need kollased bussid vähemalt mingil moel ära võõbatud.

San Ignacios majutuseks Tropicool Hotel. Bussipeatusest sinna oli vaid 6 minutit. Enam parema hinna-asukoha-kvaliteedi suhtega majutuskohta ei oskagi üldse ette kujutada. Ka seal töötav naine oli MEGAtore. Kui pärisime selle kohta, kuhu oma tagasihoidliku eelarvega minna võiksime, hakkas ta kohe eri variante pakkuma. Meile meeldis mõte iidsest maiade linnast Cahal Pech-ist, mis asub kohe San Ignacio ääres ehk kuhu saime jala minna. Tädi küll hoiatas, et see on otse mäest üles ja võtku me kõvasti vett kaasa, kuid arvasime, et ta liialdab.

Panime gpsi süül jällegi otse puusse. Õiget kohta näitas gps olevat keset täiesti tavalist tänavat, kus kummalgi pool elumajad olid. Kuna aga olime niivõrd kaugele (ja just kõrgele) end vedanud, siis polnud kumbki meist nõus enne iidse linna varemete nägemist lahkuma. Kuigi tänav lõppes tupikuga, läks sealt otse metsa jalgtee, mis tundus olevat piisavalt ära tallatud, et julgeda seda avastama minna (ning äkki õige kohani jõuda). Jalgtee muutus, võrreldes eelnevalt läbitud elurajooniga, džungliks, kus oli isegi tore avastada, kuid kui madu nägime, siis pidasime paremaks sealt kiiresti välja saada.
Saime küll suhteliselt kiiresti sealt padrikust välja, kuid viimane asi, mida ootasime, oli see, et kohalikud ütleksid, et me oleme täpselt õige koha taga, kuid sinna saamiseks peame tegema suure ringi. Selleks oli vaja aga uuesti alla minna ning siis ühelt teiselt tänavalt tagasi üles. Joosep oli elus pettunud.
Kohale aga jõudsime. Enne varemeid on võimalik ringi vaadata Cahal Pechi minimuuseumis. Kompleksi uudistamismaksumuseks 10 kohalikku raha inimese kohta, mida see oli ka absoluutselt väärt.
Meie jaoks oli Cahal Pech kõige esimene maiade linn ning hoolimata koha väiksusest (võrreldes muude maialinnadega nagu Caracol või Tikal), oli kogemus köitev. Asustatud oli Cahal Pech ajavahemikus 1200 eKr kuni umbes 900 pKr.
Kuna Cahal Pech on suhteliselt vähe tunnustatud, siis on ka turiste vähe. Peale meie liikusid seal ringi vaid mõned üksikud inimesed.
Ala on küll väike, kuid ringi vaatamist oli ikkagi küllaga. Suuremad ehitisedki olid labürindlikud, mis tegi avastamise veelgi huvitavamaks.
..ja ronida sai kah.
..isegi kui ronimisedki jäid suhteliselt madalaks, siis olime sellega rohkem kui rahul, sest olime juba enne Cahal Pechi jõudmist kõvasti “ronida” saanud.

Pärast Cahal Pech-i läksime ühte hotelli, mis pakkuvat nö iguaanituuri. Hotell jäi varemetest alla linna poole minnes otse tee peale. Tuurid algavat igal täistunnil ning suutsime end selle jaoks väga hästi ajastada. Maksime selle eest (kokku) suisa 38 kohalikku raha. Kuidagi eeldasime, et küllap on meid vaja kuskile sõidutada jne, kuid selle peale tõesti ei tulnud, et nende “iguaanilabor” otse hotelli aias võiks olla.

Jalutuskäigul nägime esimest selli vabalt niisama ringi komberdamas.
Ning varsti oli sama kutt “labori” katusel läbi võrklae emaseid iguaane tšekkimas.
Iguaanimajas sees oli vanasid küll ja küll.
Ja Joosepile kohe pisteti üks kätte kah.
Väga rahulikud loomad.
Nende jaoks pakkusime meie sama palju huvi kui nemad meile.
Iguaanide hammustusjäljed.

Peale meie oli “tuuril” vaid üksainus teine inimene. Nägime, kuidas ta giidil kätt surudes viimasele mingi dollari peopessa suskas, kuid meil oli savi, me backerid. Jäi vaid loota, et tüüp saab tuurimaksumusest arvestatava osa.

Õhtusöögiks sõime tänavatoitu, makstes kahe kõhutäie eest vähem kui 7 USD-d. Tänavatoidust nii palju, et seda oleks ka Belize Citys saanud, kuid see variant polnud isegi kaalumisel, sest seal oli lihtsalt niiiiiiii must. Hopkinsis tänavatoitu me otseselt tähele ei pannud, kuid San Ignacios on seda palju ning kõhu saab soodsalt täis.

Veebruar 22

Olin meie ööbimiskoha arvustustest lugenud, et sealt pidi hommikuti mööda kärutama pirukamees, kelle pirukad pidavat taevalikult maitsma. Kuna me polnud mittemingisugust pirukaactionit sel hommikul näinud ning hommikusöökki oli söömata, siis uurisin meie hostelitädilt pirukamehe kohta. Kesk-Ameerikalikud õigesse kohta juhendamised on muidugi hindamatud. Nad teavad teid nii hästi, et vuristavad sulle vaid sekundite jooksul, ilma hingetõmmete ning vahemõtlemisteta, absoluutselt iga kurvi ja risttee ette (ka need, millest sa pead mööda minema).. Mina annan üldiselt juba pärast kolmandat lauset alla ning panustan sellele, et tee peal kohatavatelt inimestelt jälle küsida (ja kolmanda lauseni vastu pidada).

Üks teel kohatav onu ütles, et õigest kohast pole võimalik mööda minna, sest sildid ja kõik muu asjakohane on olemas.
Aga õige maja ees, tuli välja, polnud ei mingit silte ega ainsatki muud vihjet, et sealt pirukaid saada võiks.
Lihapirukaid saime samal päeval, kuid sidrunipirukate jaoks paluti järgmisel päeval tagasi tulla. Lihapirukas 1, sidrunipirukas 2 kohalikku raha. Jällegi soodne kõhutäis.

Pärast hommikusööki tekkis Joosepil vankumatu veendumus, et ta tahab oma läpaka ise ära parandada. Lühidalt öeldes, ei leidnud me õnneks kohta, kust ta läpakakruvikeeraja osta saaks. Käisime hoopis kohalikus šokolaadimuuseumis vaatamas, kuidas maiad vanasti šokolaadi tegid.

Seekord pidime lausa 48 kohalikku raha lauale lööma.
Ebakvaliteetne pilt, kuid see kuiv toode oli see produkt, millele seal hagu andma hakati.
Šokolaadipasta tegemise protsess oli niivõrd suur töö, et hagu andjaid pidi lausa vahetama.
Toode oma erinevates staadiumites. Värskest pastast pakuti meile eri viisidel maitstestatud kakaojooke.
Pärast töötuba pakuti ka kakaoveini ning eri šokolaadikesi.
Pärast kakaotamist avastasime end turu eest, kuid kuna olime järgmise päeva juba planeerinud turupäevana, siis ei tahtnud seda enda jaoks ära rikkuda ning avastasime end hoopis turu lähedal sellisest armsast kohast lõunatamast.
Toit oli maitsev ning lisaks tehakse seal IMEHEAD ingverilimonaadi.
Õhtusöök sai jällegi ostetud tänavalt/sellisest kohast, kus tavaliselt vaid kohalik sööb ehk kus oli odav võrreldes sellega, mida olime varasemalt harjunud maksma.

Veebruar 23

Laupäev, nagu öeldud, oli planeeritud turupäevana. Olin San Ignacio laupäevase suure turupäeva kohta imelisi asju lugenud, kuid ausalt öeldes ei saanud me kumbki isegi parima tahtmise juures selle turu võlust aru. Natuke isegi kahetsesime, et olime just selle suure turupäeva pärast San Ignaciosse niivõrd kauaks jäänud.
Saime küll mennoniitidelt hirmodavalt kodujuustu osta ning see tegi tuju jubeheaks.. seda küll täpselt selle ajani, mil hakkasime lõuna jaoks kõike lahti pakkima ning mõistsime, kuivõrd palju kilekotte meile iga ostuga oli kaasa pakitud. Kahju.
San Igancios hakkasime tugevalt tundma seda, et inglise keelega saame üha vähem asjad aetud ning Joosepki hakkas tundma, et on kiiresti vaja hispaania keelt õppima hakata.
Pärast turul käimist ning lõunatamist-lebotamist otsustasime võimaluse anda San Ignacio “õde-linnale” Santa Elenale. Nii pea kui olime üle silla (ehk Santa Elensse) jõudnud, nägime, kuidas ühe maja tagant hakkas järjest paksemat suitsu kerkima. Üritasime aru saada, mis põleb ja kas keegi juba kuhugi helistanud on, kuid keelebarjäär jäi võitjaks ning meie abituiks pealtvaatajaiks.
Nägime tulekahju ära algusest lõpuni. Seal seismine ning kõige pealt vaatamine andis jälle tugeva kannustuse sellele, et tänulik olla selle eest, mis meil on. Tänulikkust olime varemgi tundnud, vaadates ning nähes, kuivõrd kehvades tingimustes kohalikud elavad, kuid nähes, kuidas kellegi kehvades tingimustes hurtsik (tulekahju oli kollase suure maja taga olevas pisikeses majakötsakas) maha põleb.. siis saad aru, et.. raibe..

Kokku läks meil San Ignacios 421 kohalikku raha. Transpordile (kolm eri bussi) 30. Majutusele (kolm ööd) 120. Turist olemisele 104. Hostelitädi pesi ka meie pesu 10 BZD eest ära ja tundus seda jubeheaks diiliks pidavat.

Kokkuvõttena ütleks nii palju, et budgetreisijale on kolm päeva San Ignacios liiga palju. Kindlasti soovitan Cahal Pechi (juba lihtsalt sellel põhjusel, et seal saab omaette ringi uudistada). Ka iguaanituur oli lahe ja väga informatiivne. Šokolaaditamised jätaksin Guatemalasse (meil on küll järgi proovimata, kuid nt Antiguas pidi lahe olema). Laupäev turupäevana meie arvates midagi erilist väärt ei olnud. Samas oli turul lahe mennoniite lähedalt näha (mis kõlab halvasti, kuid olgem ausad, eestlase jaoks on mennoniitlus ikka täitsa teiselt planeedilt). Usun, et nad on turul ka teistel päevadel ja see hind, mille eest me neilt kodujuustu ostsime, oli tõesti odav!

Paari päeva pärast on ka tulemas Belizei kõige viimane ja kõige kokkuvõtvam postitus ning pärast seda jõuan lõpuks ka Guatemala kohta kirjutamiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s