Belize, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

Belize kokkuvõte – mis, kus ja kuidas?

Mis? Belize.

Belize oli maiade poolt asustatud juba enne meie ajaarvamist, kuid omandiihara käpa panid alale esimesena peale inglased. Tõsi, maiade hiilgeaeg oli selleks ajaks, kui suurem “ümber maailma seilamine” lahti läks, ammu raugenud (raugemine toimus juba ~ 800 AD, kuid Ameerika kontinendile jõuti umbes1500.-ndatel). Nii Caracol kui ka Tikal (Guatemalas) olid inglaste saabumise ajaks pikalt hüljatud olnud.

Tänapäeval katab 22 970 ruutkilomeetrit, olles suht täpselt Eestist poole väiksem.

Pealinn? Vastupidiselt paljude oletustele ei ole Belizei pealinn mitte Belize City, vaid Belmopan. Belmopan on aga Belize Cityst väiksem ning tolmusem ehk modernset tsivilisatsiooni näeb seal veel väiksema tõenäosusega kui Belize Citys.

Populatsioon? Kusagil 390 000 kandis. Muide maiade tsivilisatsiooni kõrgajal oli Belize-is umbes 1 000 000 inimest, kuid sellest, mis nendest 1500.-ndateks pärast mõistatuslikku raugemist alles oli jäänud, võtsid oma osa “sisse importitud” haigused.

Etniline jagunemine? Lausa kummaliselt kirju:

  • 52.9% mestizo-sid. Mestizod on indiaanlaste ning hispaanlaste järeltulijad.
  • 25.9% kreoole. Kreoolid on aafriklased, kelle inglased enda orjadena Kesk-Ameerikasse tõid. Kreoolid ise on aga väga kariibilikud. Kariibilik vaib meid Caye Caulkeril (kus põhiliselt vaid kreoolid on) ka saatis.
  • 11.3% maiasid.
  • 6.1% garifunasid. Garifunade ajalugu on eriliselt sündmusrikas. Garifunade lugu sai alguse 1635. aastal, mil nigeerlasi vedanud laev St. Vincenti saare (Florida külje all) karidele sõitis. Kariiblased, kes saarel elasid, küll alguses trotsisid uustulnukaid, kuid peagi minetasid selle ning nende nigeerlaste ja kariiblaste järeltulijaid nimetataksegi garifunadeks. Kuna aga trotslik meel säilis, ning järeltulijad olid oma protesteerimisega inglastele suureks probleemiks, otsustati neid massiliselt mujale toimetada. Enamus neist surid nälga või haigustesse, kuid tugevamad lõpetasid Belize-i, Guatemala, Hondurase ning Nicaragua aladel. Garifunadel on täiesti omaette traditsioonid, oma usk, oma keel. Garifunade puhul me sellist kariibilikkust nagu Caye Caulkeril aga huvitaval kombel ei tundnud.
  • 4.8% eurooplasi, kellest 3.6% on mennoniidid. Mennoniitidel on Belizeis mitmed oma kogukonnad ning on sigarikkad. Leiab nii traditsiooniliselt vanamoelisi mennoniite kui ka veidi modernsemaid. Traditsioonilised lasevad rahulikult oma hobusevankritega ringi ning hoiavad eemale tänapäevastest võludest ja mõnudest. Meil isegi õnnestus selliseid konservatiivseid mennoniite näha, kuid pilt sai tehtud bussisõidu ajal ehk jäi ikka megahalva kvaliteediga.
  • 4.9% asiaate. Naljakas on see, et 4,8 juhul viiest on toidupoe omanik just asiaat. Kui täpne olla, siis kui Belize City välja arvata, on absoluutselt igal pool mujal toidupoe müüja/haldaja/omanik olnud just asiaat. Huvitavalt kummaline, et nad üle maailma igalepoole jõuavad ning oma nurgapoekesi püstitavad.

    Asiaatidest poemüüjad San Ignacios.
  • 1.5% muid.

Räägitavad keeled? Ametlik keel on inglise, kuid sellel etniliselt rikkal alal kuuleb muidugi ka teisi keeli nagu kreooli, hispaania, maiade erinevaid dialekte, garifuna, saksa ning hiina. Vaid inglise keelega saab aga Belizeis kenasti hakkama – seda ka San Ignacios (mis on üsna Guatemala piiri lähedal), kuid seal on hispaaniakeelsete inimeste protsent suurem ning nii mõnedki vestlused said kätega vehkides peetud.

Kreooli kohta rääkis mulle Caye Caulkeri snorgeldamisreisil meile armas meeskonnaliige Ray. Ray oli oma kreooli päritolu üle ilmselgelt uhke ning selgitas, kuidas nende keel alguse sai. Keele arendasid orjad omakeskis, et orjapidajad nende jutust aru ei saaks. Salakeel levis nii kiiresti ja edukalt, et on kasutusel siiani. Nii palju on küll muutunud, et nüüd on suurim eelis selle keele juures see, et nad saavad turistide üle nalja teha ilma, et keegi väga aru saaks (isegi kui see on inglise keelele suhteliselt sarnane). Olulised kreoolikeelsed väljendid, mida teada, võiksid olla “humoch dis kaas?” ehk “kui palju see maksab?” või “dis da fi wi chikin” ehk “see on meie kana”.

“Thank you for allowing us to stretch your dollar” toidupoe seinal.

Nii nagu Ray oli oma päritolu üle uhke, hakkas tugevalt silma, kuidas belizelane oligi oma identiteedi üle rohkem kui uhke. Belize-is olemise jooksul ei kohanud me ainsatki kohalikku, kes ei väidaks, et Belize on kahtlemata parim riik maailmas. Sellist patriootlikust pole mina veel oma elus näinud.

Iseseisev on Belize olnud alates 1981. aastast, millele Belizelased arvavad enda tänu võlgnevat kuninganna Elizabethile, kelle noor nägu on ka absoluutselt iga Belizei rahatähe peal.

Kahedollarine, mis võrdub ühe USA dollariga.

Mis teeb Belizei teistsuguseks? Kolmanda maailma riigina on riigi areng ikka väga väiksekaaluline, kuid sellega, et riigi areng on niivõrd aeglane olnud, on neil eelis näha neid auke, kuhu teised kolmanda maailma riigid end ise kaevanud on. Belizeis on rohkem kui 40% maad looduskaitse all. Mingil imelisel põhjusel on nad aru saanud, et nende maa (nende ainulaadsed looduspargid, loomad, linnud) ja ookean on kõige suuremateks aareteks. Belizeis on näiteks maailma ainus jaaguaride kaitseala ning suurim manateede populatsioon. Just Belizei ümbritseb ka siinpoolse maakera pikim korallrahu. Tõsi, neil on prügiprobleem, selles pole kahtlustki. Olin Caye Caulkeril peaaegu valmis ühe täisealise mehe maha väänama selle eest, et ta oma pudeli ära tühjendanuna kohe selle suvalisel kohal metsa poole viskas, kuid see jäi tol korral tegemata (olen kuulnud, et Belize vanglad on ikka metsikult hirmsad).

Mis teeb Belizei veelgi erilisemaks? Kõik lehmad saavad lüpstud! Olgu lehm pruun või valge või muuvärviline, kuid lüpstud saab ta kindlasti. Mida ma sellega mõtlen? Belize on esimene kolmanda maailma riik, kus üldtententsina mitte kedagi ei koti, mis värvi su tagumik on. Jah, hinnad on mõnikord (või siis pigem üldreeglina) kõrged, kuid turistikohas turistiasju tehes ongi hinnad kõrged. Ma kindlasti ei väida, et Belizeis mitteturistiasjad soodsad oleksid. Asi ongi selles, et kõik maksavad sama hinda ning hinnad näivad kõrged olevat just seepärast, et palka makstakse siin paremini kui teistes kolmanda maailma riikides. Mõte sellest tundub ju lausa õilis ning teiste riikidega võrreldes rohkem maksta tundus lausa okei kui mitte iseenesestmõistetav.

Tagumikest rääkides, tädide tagumikud Belizeis on ikka niivõrd suuremõõtmelised, et juba mannekeenide tagumikud on lopsakalt ära vormitud.

Pepud. Nii imelik kui see ka pole, kuid ma tõesti ei suutnud vastu panna.

Mis meile Belizei puhul meeldis? Suurepärane kliima! Pigem isegi liiga palav, kuid see oli niivõrd hämmastavalt mõnus, kuidas hommikjoogat tehes avastasid, et siin kliimas pole mingit võimlemist ja sirutamist vajagi, sest sellises kliimas on liigesed-lihased pidevalt soojad ning lahti. Tekkigi ei olnud meil mitte ainsaski majutuskohas. Alati vaid pisikene õhukene linajunn. Ja ega midagi muud polnudki vaja! Tõsi, päeval on väga-väga palav, kuid olles nüüd juba Guatemalas ning (kõvasti) jahedamas kliimas, siis on isegi väike Belizei (kliima) igatsus.

Mida teeks teistmoodi?

  • Tuleks läbi Mehhiko! Oleme teel kohanud omajagu teisi rändureid ning paljud tulid Belizei just läbi Mehhiko ning absoluutselt kõik on sellise marssruudiga väga rahul. Mehhiko kaguosa olevat imeline ning kui sul vähegi nohikut sees on, siis saad juba sealkandis maialinnade avastamisega alustada ja/või käia Mehhiko erilistes cenote-koobastes sukeldumas.
  • Oleks tundnud huvi põhja-Belizei vastu, kuid Mehhikost alla tulles jääb see nagunii tee peale. Põhjast alla Belize City poole tulles jäävad tee peale ka Altun Ha maiade varemed!
  • Oleks meil palju pappi, siis oleks rannikul snorgeldanud-sukeldunud mitmeid ja mitmeid kordi ja mitmetes eri kohtades (eriti just Hopkins oma vaalhaidega on mul hinge peale jäänud).
  • Oleks meil palju pappi, oleks käinud maailma ainukeses jaaguari looduspargis (Hopkinsi kandis) matkamas ning käinud avastamas (väidetavalt) imeilusat Mountain Pine Ridge looduskaitseala (San Igancio kandis).
  • Oleks meil palju pappi, käinuks Caracolis, sest see pidi olema samaväärne Tikaliga, kuid tuurikalliduse tõttu (tuurid San Iganciost) käib seal poole vähem inimesi kui Tikalis. Samamoodi oleks käinud üle vaatamas ka Xunantunichi varemeid, mis jäävad Guatemala piiri äärde.
  • Oleks meil palju pappi, oleksime käinud Actun Tunichil Muknali koopatuuril, kuid me polnud selle suurepärasuses veendunud, sest mingid ajad tagasi pillas seal üks kohmakas turist oma kaamera tuhandeid aastaid vana kolju peale ja seepärast ei lasta sinna juba aastaid mitte kedagi kaameraga sisse. Fotomaterjali puudumise tõttu ei tahtnud ka otsust teha ning kalli asja tegemises pettuda, kuid hiljem oleme kohanud inimesi, kes seda tegid ja ikka ülirahul ollakse.
  • Oleks meil palju pappi, oleks San Ignacios rentinud auto, et sõita Spanish Lookout-i, mis on üks suuremaid mennoniitide kogukondi ning arendanud oma silmavaadet selle kohta, kuidas mõned inimesed tahavad ja on otsustanud elada. Kui mõni neist sinu vastu huvi tunneb ja sinuga rääkima hakkab (nagu meiega San Ignacio turul juhtus), siis ära ole silmnähtavalt veider ja opakas (nagu meie seda olime), vaid hakka kinni võimalusest näha nende maailma nende endi silmade läbi! Piltide tegemise suhtes, olen lugenud, et tuleb olla diskreetne, sest see pole just väga lugupidav kui sa seal nendest lõputult (või üldse) pilte tahad teha.

Mille kaasa võtmise üle olime õnnelikud, millest puudust tundsime?

  • Söetabletid. Uues riigis tutvud sa kohe kindlasti selliste toitudega, mida su kõht peab lausa kriminaalseks ning hädas olles oled sa nõus oma hinge saatanale müüma kui vaid midagigi aitaks. Kesk-Ameerikas pole meie veel kohanud sellist apteeki, kust söetablette saaks.
  • Internetilevi on Belizeis kohati ikka päris kohutav, mistõttu igasugused ajaveetjad nagu e-lugerid, raamatud, sudokuvihikud on väga hinnatud. Me ostsime USA-s all-for-one dollaripoest sudokuvihiku ning läksime tihti sellepärast kaklemagi (mida enam küll niiväga pole, sest Belize-is sai tehtud viimane lihtne sudoku ning sealt alles jäid vaid keskmised ning raskemad sudokud.
  • Dollaripoest saab muide täitsa palju selliseid asju, mis võivad backimisel kasuks tulla. Meie ostsime näiteks pisikesed taskulambid ja ka hambapastasidki-päiksekreeme võiks sealt osta.
  • Kasutatakse siin ameerika adaptereid, kuid soovitan veenduda, et sul oleks ka selline, kus on kolme ora asemel vaid kaks, sest paljud pistikupesad on just vaid kahe ora variandiga.

Mida õppisin? Võin ju küll tundide viisi uurida ja puurida erinevaid reisiblogisid, kuid see, mis kellelegi teisele meeldib, ei pruugi mulle ikka absoluutselt meeldida. Seda õppisin rohkem kui ühel korral!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s