Guatemala, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

Guatemala ehk kuidas ma üle öö pidin hispaania keelt rääkima hakkama 🇬🇹

Panen iga postituse algusesse selle pildi, et anda mingigi aimduse sellest, kuidas meie rännakud kaardi peal välja näevad.
San Ignacio bussijaamas lasime end ära meelitada taksojuhil, kes lubas ikka “jõlehea raha eest” – 10 USD – otse piirini viia. Piirini muide otsebussi ei läinukski ehk ühel hetkel oleksime pidanud takso võtma nagunii, lihtsalt kaugemalt. Pärast selgus, et saime jälle tünksi. Vähemalt oli taksojuht sorava ja huvitava jutuga.
Riigist väljumise eest peavad välismaalased maksma.
Olime endale eesmärgiks seadnud veel samal päeval jõuda Tikali, et seal öö veeta. Majutus iidse linna alal pidi lausa tobedalt kallis olema, kuid meie mõtlesime võrkkiiged rentida, et džunglihääli ja öist elu ikka täie kogemuse eest saada. Olin teinud mingitsorti eeltööd ja teadsin, et kusagilt (..😀) lähevad sinna poole mingid väikebussid ja seda ok hinnaga. Mu arust maksime kokku 8 USD (Guatemalas muide tegelt USA dollaritega maksta ei saa, niiet selliste võimalustega pigem mitte arvestada) mis tundus ka mõistlik, sest piiril taksojuhtide küsitud summa oli ikka mitmekordne. Õiged bussid asusid küll mingis kummalises nurgataguses kohas, kuid kuna olime end juba sappa sättinud ühtedele hollandlastele, kes matsu veel paremini jagasid, läks kõik valutult ja lausa kiiresti.
Bussijuhiga sai kokkulepitud, et ta paneb meid maha El Remate külas, kus hollandlastel oli majutus ning meie kavatsesime minna uue bussiga Tikalini.
Hiljem bussijuht aga enam kokkulepet ei mäletanud ning meid pandi maha El Remate teeristis, kust oli mu mäletamist mööda veel 1,5-2 km minna. See oli meie jaoks esimene pikem matk seljakottidega, kuid üllatasin end ka ise sellega, et peatust ei vajanud (minu kott oli muide Joosepi omast raskem, kuid Joosep kandis ka väärtasjade – läpakas, ipad, telefonid jne – kotti ehk korraliku raskuse all olime me mõlemad). Kui koti seljast sai, oli hea tunne!
Esimese asjana tahtsime ära teha Guatemala simkaardi, et internet oleks alati käepärast. Müüja muidugi inglise keelt ei rääkinud. Suutsime aga talle lõpuks oma soovi selgeks teha, kuid kaarti ta ikka otsima ei asunud. Lõpuks tuli välja, et kuna meil ei ole Guatemalas välja antud isikut tõendavat dokumenti, siis simkaarti ei saa. Midafakki. Miks!!? Ja ei saagi? Teises kohas ka ei saanud. Otsustasime sellega tegeleda hoopis pärast Tikalis käimist, lootuses, et saame asja vahepeal kusagil guugeldada. Siin oleme Tikali bussi ootamas. Väljas oli täpselt liiga palju kraade, kuid kõik, kellelt küsisin, ütlesid, et oleme bussi ootamiseks täpselt õiges kohas. Vaja vaid bussile viibata. Seda “viibatavat bussi” ootasime me hea tund aega. Või vähemalt nii kaua läks hetkeni, mil hakkasin ärrituma ning oli vaja aru saada, mis toimub. Kuna keegi jätkuvalt inglise keelt ei rääkinud, siis avastasin, et vihastuva Miina peas on reservuaarid, mille olemasolust ma isegi teadlik ei olnud (umbes nagu nii, et pärast neljandat veiniklaasi oled sa sorav absoluutselt igas keeles, milles tund aega tagasi end vaid tutvustada suutsid – tuleb välja, et mul on sama efekt vihastumisel). Ja guess what, seda bussi polekski tulnud – pühapäev oli. Kui midagi Guatemalas üldse püha on, siis seda on pühapäev ehk sellel päeval juba tööd ei tehta. Oli selge, et Tikali me tol päeval ei saa.
Otsustasime Guatemalas pettunud olla ja lähimas internetikohvikus guugeldusi teha ja veidi mossitada.
Kuna Guatemala raius teises suunas kui see, kuhu meie raiuda olime üritanud, tuli alla anda ning otsustasime öö El Remates veeta. Kohtasime mingeid teisi backereid, kes ütlesid, et järveäärsel teel on mitu majutust täitsa hea hinnaga, mistõttu sinnapoole me ka rühkisime.
Enda suurimaks üllatuseks avastasime, et El Remate oli meeletult kena koht.
Majutusasutuse leidnuna läksime kohalikku järve üle vaatama, kuid et seal olid rõõmsas meeleolus kohalikud, kes konkreetselt samal ajal tegid mingit vette kusemise võistlust, jäi järves ujumine järgi proovimata. Otsustasime hoopis jalgrattad rentida ja väntasime tunnikese jooksul mõnusalt järve ümber ringi ning mõistsime, et nagu ikka – kui mõnikord tundub jõlehalvasti, et oma tahtmist ei saa, siis väga tihti saame lõpuks hoopis midagi paremat!
Oma majutuses muide saime eraldi toa sama hinnaga, mille eest eelnevalt sisse kiigatud kohas oleks saanud kaks narivoodit koos 10 teise matsiga – hinnaks 100 quetzali.
Majutusasutuse kaudu sai kinni pandud ka tuur Tikali. Seda ilma giidita (ehk tuur tähendas meie puhul lihtsalt transporti). Tõsi, kuna väravate juures tuli bussi juurde üks mees, kes oma giiditeenuseid pakkus ja et bussis oli kaks teist paarikest, kes kohe “jah” ütlesid (üheks nendest juhuslikult needsamad hollandlased, kellega eile tutvusime), siis ei suutnud ka meie 6 inimese vahel ära jagatud summast ära ütelda.
Tikal on meeletusuur!
Meie giid. Ta oli muide esimene inimene, kellega saime inglise keeles rääkida.
Kuigi giid oli pikkuse poolest paras jupp, siis jalad olid tal oi-kui-väledad.
Tuututas ta omajagu, kuid see giidinduseasi on täielik loterii. Hiljem, kui meie giid oli jalga lasknud, kuulsime poole kõrvaga teiste giidide juttu ja meie jupp jäi selles võrdlusmomendis küll alla.
Üks esimesi püramiide, mida nägime, oli just selline. Kuna linna maha jätmise ja avastamise vahel oli suht konkreetselt 1000 aastat, siis seetõttu saabki ütelda, et enamus Tikali püramiide näevad tänapäevased välja just meeletute arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusena.
Üks välja kaevatud püramiide.
Püramiidi otsas lasi mingi karvik ringi. Meile tundus, et läksime parki täpselt õigel ajal (just avamise ajaks), sest siis oli sobivalt vähe(m) inimesi ning võis veel hommikusi loomakesi näha.
Sinna oli vaja üles ronida.
Aga jõudsime. Püramiidid alles tulid hommikuse udu seest välja.
Mäletan, kuidas Joosep säravail silmil kutsus mind endaga kaasa mõtlema ja ette kujutama seda, millist elu sellelt samalt püramiidilt sadu aastaid tagasi näha võis.
Maiad ehitasid püramiidid pm sel põhjusel, et kõrgmaastikelt (ja vulkaanide juurest) alla tulnuna oli tarvis laugele pinnale oma enda vulkaanid rajada. Vulkaanid olid ja on maiadele väga pühad.
Ronida üldiselt ei tohtinud.
Järsku tuli RÄIGE vihm alla. Siis me veel ei teadnud, et see on väga pikaks ajaks viimane vihm, mida meie silmad näha saavad.
Kuna peaväljakul tegin pilte ja videosid vaid goproga (ja goprod enam ei ole), siis see on ainus telefonis olev pilt, mis natukenegi peaväljaku olustikku edasi annaks. Seal sai ka turnida ning avastamist oli küll ja küll! Kuna meil pärast giidi lahkumist oli meeletult aega, et seal ringi kapata, saime ka tugeva aimduse sellest, kuivõrd inimrohkeks koht päeva jooksul muutub, sest inimesi aina vooris ja vooris üha rohkem peale.
Olime teadlikud inimmasside vältijad, mistõttu otsustasime vaatama minna mingisuguseid varemeid, kuhu teised üldiselt minna ei viitsigi. Üllatus-üllatus, seal käis ka korralik džunglielu. Nägime nii mingitsorti rebast kui ka ahve.
Kui õigesti mäletan, siis transport võttis meid peale 5-6 h pärast sinna viimist. See aeg oli kohe kindlasti liiga kuradikuradi pikk, kuid üleelatav. Kui meid majutusse tagasi toodi, võtsime kotid, et minna bussile, saamaks uude kohta nimega Flores.
Kuigi bussijaama ning Florese saare vahel oli jälle kilomeeter-paar, otsustasime oma juba välja treenitud koti-tassimis-lihastele veel rohkem valu anda ning sinna jala minna. Majutust meil broneeritud polnud. Niisamuti ei olnud meil ikka veel ka internetti.
Kahjuks sai ka Floreses pildid ja videod just goproga tehtud ning telefonist leidsin vaid järgmisel hommikul klõpsatud pildid AGA Flores meeldis mulle hirmsal kombel – iga nurk, iga nurgatagune. Tõsi, välismaalaste seas on koht nii populaarne, et majutuse eest maksime pea poole rohkem kui nt El Remates, kuid ma ei hoolinud, kohe üldse ei hoolinud. Hea nipp ilma internetiühenduseta odava majutuse leidmiseks on ükskõik, millises majutusasutuses nende hinna peale suuri silmi teha ning ilusti küsida, et milline see kõige-kõige odavam majutuskoht on. Alati teatakse ning vähemalt meile on alati ka vastatud.
Flores ongi imepisike saareke.
Kuigi saare ja maismaa vahel on korralik tee, mida saab läbida nii jala kui ka erinevatel rattalistel, saab saarelt ette võtta ka (mõnusana näivaid) paadisõite kaugematesse kohtadesse. Kuna olime Floreses vaid ühe öö ning sellelgi päeval jõudsime alles õhtul, siis meie kahjuks paadisõite oma nahal järgi ei proovinud.
Bussile läksin sel hommikul väga raske südamega, soovides, et oleksime seal kauem aega planeerinud, kuid olime uues kohas juba majutuse kinni pannud. Florest tahan ühel päeval kindlasti uuesti avastama minna (isegi kui see tõesti on niiiiiiii pisike, et väljend selle “avastamisest” tundub lausa liialdusena). Loodan, et koht on siis veel sama ehe ning tõeline kui nüüd 2019. aastal..

Uueks sihtkohaks Lanquin ja Semuc Champey! Hasta la vista!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s