Guatemala, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

Antigua ning Atitlani järve äärde jõudmine

Seekordne marsruut: Lanquinist Antiguasse ja Antiguast Panajacheli.
Toidupeatus mingis restoranis, kus tavapärase protestina otsustasime söögi mujalt hankida. Ostsime ühelt tädilt tänavatoitu, mis oli lihtsalt tortilla vahele pandud viiner (tegelt ka) eri kastmevalikuga, mis meid veidi hirmutas + lisaks sellele ostsime paki Cheetose krõpsu, kust leidsime sõna otseses mõttes raha. Leitud summa oli suurem kui see, mida paki eest maksime.
Guatemala Cityst sõitsime vaid läbi, peatust tegemata. Linna populatsiooniks 2,45 miljonit ja meie vaatevälja jäänud elamud nägid välja just sellised.
Liiklus oli linnas kaootiline, kuid sellest hoolimata jooksid autode vahel pidevalt eri onud kaupadega veepudelitest lillekimpudeni välja.
Antiguasse jõudsime täpselt pimedaks minemise hakul. Kuna bussil vastas ühtegi transpordipakkujat ei olnud, otsustasime jala hakata majutuse poole minema ning aina lähemale jõudnuna tundus üha rumalam hakata viimaste sammude eel mingit sõiduvahendit otsima. Läbitud sai raudselt seni pikim jala läbitud teekond.
Majutuses panime kotid maha ning küsisime onult, kust süüa saab. Onu ütles, et majutuse esiselt väljuvad bussid, mis viivad vaid sentide eest linna, ning marketil saavat väga soodsalt kõhu täis. Siin on pilt bussi välimusest seest (mis sai valgust arvestades tehtud küll ilmselt mingil teisel päeval, kuid jah.. need bussid on kõvasti elu näinud)
Kuna bussionudest saidki meie bestikad, hoidsime taskud alati sente täis. Pildil variatsioon kõikvõimalikest Guatemala 25-sendistest väljalasetest.
Jõudsime marketile. Inglise keelt keegi muidugi ei rääkinud, kuid müüa tahtsid kõik. Endalegi üllatuseks istusime nende juurde, kes kõige agressiivsemat müüki tegid.
Täiega väärt seda! Ja jummeljummel kui odav!!
Buss meie majutuse ees. Need bussid olid minu jaoks lõputult imetlusväärsed kunstiteosed. Kahte samasugust bussi Guatemalas ilma vaevata ilmselt ei leiaks.
Kui õigesti mäletan, siis see roosa sein oli meie majutuse oma. Majutus ise oligi selline veidi organiseerimatu ning kui alguses seal olime, siis isegi ei saanud aru, kas ja kus see õige koht siis on. Mingeid silte ei olnud ning viitena oli kusagil ühe ukse peal lihtlabane paber, mis soovitas ühele teisele uksele koputada 😀, kuid sellest ka aru ei saanud, kas ja milline see õige uks siis oli
Koht, kuhu meie buss alati reisijad lõppsihina tõi ning kust uued reisijad peale võeti.
Hommikusöök jälle turult samadelt tädidelt. Avastasin, et minul on täitsasavi, mis mu taldrikul on senikaua kuni seal avokaado ning oapasta on
Meie “restorani” ees müüdi erinevaid magusaid jooke. See suur valge asi on minu teada jääkamakas, kust suure riiviga jääd kraabiti, topsi pandi ning siis sinu valitud vedelikuga üle kallati.
Minu lemmikud olid ikka ja alati puuviljaonud, kes küll puuviljade plastikusse toppimisega tegid meele kurvaks, kuid Guatemala puuviljade magusus mängis alati sellest prahimajanduse mõrust maigust suurelt üle
Tänavapilt. Keegi pidevalt kusagil midagi müümas. Pidevalt! Mind lausa häiris.
Käisime põhilised turistipaigad ära.
Kõik on jalutuskäigu kaugusel.
Antigua tänavapildist jäävad meelde lilled..
..värvilised tänavad..
..ja oma värki müüvad kohalikud.
Meil viskas see müügivärk nii üle, et otsustasime kiiresti asjad ära ajada. Soovisime teada, mis hinnaga bussid Panajacheli (Atitlani järve äärde) läheksid, sest Joosepit “kanabussi” idee hirmutas. Leidsime ka teenusepakkujaid, kuid kuna nende küsitud raha oli mitmekordne, sain Joosepi seiklusmeeleollu ning otsustasime homme vaadata, mis saama hakkab (sest internetist saadud kanabussi-info oli väheldane ning me polnud ajakohasusegi kindlad).
Käisime hoopis turul värskeid vilju ostmas.. Veetud-tassitud meeletud koormad on ikka kohe kindlasti midagi, mis Guatemalast meelde jäävad.
.. turult ostetud kraamiga tegime oma lõunasöögi ise.
Tõesti oli juba kopp ees kõigist nendest krõpsu- ja küpsisepakkidest. Nii tore, et majutuses kööginurk oli koos kõige vajaliku tavaariga!
Nämm!
Õhtul otsustasime veel jalutama minna.
Jalutuskäigu eesmärgiks surnuaed.
Ilus, puhas ja megavärviline. Absoluutselt külastusväärne!
Meie tuba. Kui nüüd tagasi mõtelda, siis selle hosteli juures oli kõik täitsa super. Isegi asukoht, KUI teada, kuidas sinna alguses saanuks, ilma et peaks meie moodi mitu km ringi kappama. Hostelit juhib noor poiss, kes alles õpib organiseeritud olemist, kuid Vista de Volcanos on kohe kindlasti hea koht, kus ööbida. Seal on isegi vaikne! Kogu aeg!! Vaikus on midagi, mida Guatemalas väga ei kohta.
Vista de Volcanos tähendab otseselt vaadet vulkaanidele ja see on seal ilmselgelt olemas. Pilt tehtud meie lahkumise hommikul. Eelmisel õhtul istusime väljas ning nägime, kuidas üks vulkaanidest laavat välja puristas ning punaselt pilkases öös kumas.
Olime juba varakult Antigua bussipargis, et aru saada, kust see meie “kanabuss” siis läheb. Saime kõigilt erinevaid vastuseid 😀.
Kuid lõpuks leidsime ikka õige koha. Minu info kohaselt läheb otse Panajacheli vaid üks buss päeva jooksul. Kui sellest maha jääda, siis peab kolme erineva bussiga seiklema.
Alguses lausa tundus, et saame veel üsna mugavalt laiutada.
Kuid buss oli väga kiiresti väga täis. Erinevalt turistide mikrobussidest teevad kanabussid marsruudi jooksul mitmeid peatusi ning rahvast läheb pidevalt maha ja tuleb pidevalt peale.
Nii nagu Belizeiski, käivad ka Guatemalas bussidel mõnikord “külas” müügionud või -tädid, kelle vastu minul täielik nõrkus on. Pettuma pole kunagi pidanud ning nende toodete Guatemalalikus autentsuses saab alati kindel olla.
Maiad tunneb tänaval alati ära. Seda isegi mitte nende riiete tõttu, sest on ka vähe popimaid maiamutte. Ära annab hoopis nende kael. Maiade kaelad on nii uskumatult lühikesed, et lausa häbi tunnistada, kuivõrd tihti avastasin end lihtsalt kedagi sõna otseses mõttes passimast ning mõtlemast, kuidas tal küll ikka ÜLDSE kaela ei ole. Ongi lihtsalt keha ja siis sinna kuidagi üks karvane pall otsa pistetud. Kaelad on neil lühikesed just selle tõttu, et nad juba maast madalast oma peade otsas endast suuremaid koormaid kannavad. Ju vajutabki pea selgroo otsa ära lihtsalt.. naljakas.
Meie kõrvitsalaadung oli nii suur, et jäime mingi silla alla kinni. Tundub, et isegi kohalikud olid üllatunud.
Oli need siis vaja sealsamas, kus kinni olime, maha laadida.
Me maksime oma “kanabussi” sõidu eest mitu korda vähem JA saime meelelahutust täie raha eest. Kanabussid all the way, I’d say!
Guatemala ja värvid käivad 100% käsikäes.
Meie kõige esimesed vaated järvele.
Kuigi teadsime juba ammu, mida me siia tegema tulime, hakkas alles nüüd kohale jõudma, et sellest järvest saab mõneks ajaks kodu. Isegi meil, kogenud reisijatena, oli elevus ja väike hirmgi ettenägematu ning uue kogemuse ees täiesti sees.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s