Guatemala, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

Panajachel, Chicicastenango ja Santa Catarina Palopo

Esimene päev Panajachelis

Meie ülimõnna majutus Panajachelis. Võrkkiiges küll magama ei pidanud, kuid aega sai seal veetud küll.
Nii nagu Antiguas, oli meil ka seekord majutuses väike kööginurk. Kui Antiguas natuke häiris köögis olev segadus, siis siin oli alati kõik säravpuhas.
Kindlasti mitte luksuslik, kuid nagu öeldud – puhas! Ja mis muu olekski köögis tähtsam..
Muidugi sai kööki nähes kiirelt kohalikul turul käidud, et saaks ise süüa teha
..ja siis läksime jalutama.
Onu, kes müüs tänaval lambipirne inimeselt-inimesele ja ukselt-uksele. Antiguas mind hämmastas see pidev tänavamüük ja mõtlesin, kuidas need müügiinimesed ära elavad, sest kuidagi läänelikult eeldasin, et müük toimub vaid turistidele. Panajachelis aga nägin ning mõistsin, et turist polegi sihtgrupiks – isegi mitte ehete või kangaste puhul – hoopis kohalik tuleb, katsub, mõõdab ja kaalutleb. Ja oi, osta neile meeldib. Üks jaburamaid asju, mida olen näinud niimoodi müüdamas, olid pika londiga lehtrid, mis ilmselt olid autoõli jaoks. No kujutage ette, kuidas selle peale üldse tulla, et terve posu lehtreid kokku osta ja siis päevläbi neid müüa üritada kõigile. Aga jah. See lambivärk on ka suht lamp.
Olen avastanud endas väikse bussifetiši.
Kuna purssisime turistialast (milleks tegelikkuses on Panajachelis pm vaid üks tänav) aina väljapoole, avastasime end laiutavatelt prügiluidetelt, millega kadus ka edasine avastamishimu. Läksime majutusse tagasi. Homme on uus päev.

Chicicastenango päev

Panajachelist Chicicastenangosse saab minna minibussivariandiga (nii nagu me kuni Antiguani Guatemalas pidevalt reisinud olime) või kolme eri kanabussiga. Kolme bussi ideed üldse kartma ei pea, sest bussionud on rohkem kui motiveeritud võimalikult palju sõitjaid peale saama ning ühe bussi peatudes juba karjatatakse inimesi enda bussi. Ääretult lihtne ja muretu.
Paljudesse bussidesse on sisse keevitatud televiisorid, kus pidevalt mõni film või multikas käib. Isegi meie jäime tihtipeale ekraani lummusesse, kuigi aru ei saanud küll suurt millestki (hispaania keeles oli kõigele peale loetud). Tagasi vaadates lahe mõtelda, et me mingis Guatemala logisevas bussis suu ammuli hispaaniakeelset Mowglit vaatasime.
Jõudsime Chicicastenangosse. Pildil kirikuesine, mis on ühtlasi ka turuesine. Palun pöörata tähelepanu Guatemala gängstaossidele vasakus alumises nurgas..
Tegime turul ringe, kuid sattusime poolkogemata turualalt välja. Kuna seal oli meestejuuksur ja Joosep arvas, et ta vajab pügamist, sai sinna sisse astutud.
Onu pakkus Joosepile ka stiilsemaid soenguvariante, kuid Joosep jäi vanade liistude juurde.
Pärast komberdasime ikkagi turul edasi.
Kangaid müüv tädi.
Värvid, värvid, värvid!
Läksime sinna teadmisega, et midagi osta seal ei kavatse, sest olime lugenud, et Chicicastenango turg on valge inimese jaoks mõttetult kallis.
Panajacheli poole tagasi! Siin näha, kuidas bussid topitakse nii täis, et istutakse kolmekesi ühel pingil ning kuuekesi ühes reas niimoodi, et kahel keskmisel inimesel on kummalgi vaid üks kannikas tooli peal. Mäletan, kuidas viimane Pana kanabuss oli niivõrd täis topitud, et kuna mingisugused lapsed punnitasid end mulle hargivahele, siis oligi nii, et mu kahe jala vahe oli meeter. Nii ma seal siis hargitasin, suured pruunid silmad mind aina altpoolt jõllitamas.
Päris ilma millegi ostmata me turult ikka ära ei tulnud. Üks tädi müüs Joosepile 60 quetzali (~7 euro) eest sellised “käsitööna tehtud püksid”. Joosep oli õnnelik.

Santa Catarina Palopo päev

Majutusest soovitati meil minna Santa Catarina Paloposse. Panajachelist pidid pidevalt sinna kastiautod sõitma ning sõidud ei pidavat üldse kallid olema. Meie aga otsustasime kõndida. Nii raha kokkuhoiu, trenni kui ka ehedama kogemuse mõttes.
Selliseid vaateid me autokastis oleksime küll näinud, kuid mällu söövitada poleks jõudnud.
Guatemalas oli parajasti kuiv aeg. Väga kuiv, kui täpne olla..
Vaateplatvorm enne Santa Catarinat. Panast Catarinasse muide 3,9 km.
Kuna päike lõõmas, kasutasime iga võimalust varjus olla.
Tädid järves oma pesu pesemas. Järve jõuab seega nii seebivesi kui ka kohalike reovesi. Mind sinna ujuma poleks ka raha eest saanud.
Kohalikud aga näiteks kalastavad oma reovees suure rõõmuga.
Santa Catarina Palopo on pisike ja vaikne küla. Valget inimest seal väga ei näe.
Mida aga näeb, on ilusad värvilised majad. Küla on tuntud ka oma roheliste sibulanõlvade pärast, kuid praegu oli nii kuiv, et neist polnud haisugi; ning ka kuumaveeallikate poolest, kuid isegi nende üles leidmise peale mõtlemisest hakkas halb, sest õues oli lämmatavalt palav.
Täiesti hirmus, mis koormaid oma seljal/peas ühest kohast teise tassitakse.
Veel kunsti.
Stiilinäide kohalikust liiklusvahendist.
Panajacheli poole tagasiminek. Puu varjus jõu kogumine.
Stiilinäide 2.
Stiilinäide 3.
Stiilinäide 4.
Vihmahooajal olevat siin jõgi, kuid praegu lihtsalt haisev fekaalinire.
Panajacheli tänavapilt.
Stiilinäide 5.
Stiilinäide 6.
See pidavat Panajacheli odavaim valge inimese toiduvalikuga pood olema.
Majutusse jõudes avastasime, et Joosepi uhked käsitööpüksid olid väikse veaga.
Lõunat aga sai ka roheliste jalgadega valmistada.
Pärast lõunat pidasime paremaks, et need püksid korralikult läbi peseme. Tagajärjed..

Viimased uudistamised Panas

Iga nurga peal on Guatemalas “tienda”-d, mis on pisikesed poed, kust saab reeglina nii Coca-Colat kui ka krõpsu, muude asjade leidmine olenes õnnest ja poest.
Tiendad võivad välja näha nii sellised..
..kui ka sellised. Snäkkivatel kohalikel muide ongi alati ühes käes krõpsupakk ja teises limps.
..mnjah.
Guatemala puhul alati hoiatatakse, et tegu on ühe maailma kõige kuritegelikuma riigiga, kuid Panajachelis vedelevad isegi jalgrattad tänaval ilma, et nad millegi küljes kinni oleks.
Viimasel päeval otsustasime käia paljukiidetud Crossroads kohvikus. Omanik Mike rabas mind jalust juba kohe alguses, sest kui olin lasknud tal arvata, kust me pärit olla võiksime, ütles ta esimese variandina Eesti. Siis juba viis meid kuskile taharuumi tema kohviube nuusutama.
Onu tegi meile kohvi, andis kooki ning siis lükkas mingi fotoalbumi ette, et näeksime, kuidas kohvi kasvatakse. Kui olime talle raha andnud, kutsus ta meid tagasi oma tahatuppa, andis raha tagasi ja käskis Joosepil minna ja mulle lilli osta. Tohutult tore mees (mida me muide arvasime ka enne seda, kui meile kogu raha tagasi antud oli).
Käisime veel (arvatavasti) viimast korda sellel poolel järvekallast jalutamas.
Kodututel koertel oli Joosepi vastu juba Belizeist saati suur sümpaatia.
Päikseloojang
Ning siis juba kark alla ning varakult magama, sest järgmisel hommikul oli vaja olla paadil, et jõuda San Marcosesse- kohta, kus olime kokku leppinud 6 nädalat majutuse ja toidu eest tööd teha.
Järvekaart. San Marcos on kuues väiksem küla Panajachelist paremal. (Tegelikkuses viies, sest see kaardil parempoolselt esimene pole kohe järve ääres)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s