Guatemala, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

San Marcosesse jõudmisest, San Marcos La Lagunast ja “töö”-elust

Ütlen kohe ära, et selles postituses pildid perfektses ajajoonejärjestuses kohe kindlasti ei ole. Soovin teile enda parima suutlikkusega edasi anda seda, milline oli meie uus koduküla – San Marcos, ning meie uus kodu, kus töö oli kodu ja kodu töö – Hostel Del Lago. Olen küll oma õelt tagasisidet saanud selle kohta, et mu pildilummus kaldub hullusele, kuid selle asemel, et seda muuta, palun hoopis riivatutelt vabandust, sest Guatemala piltide seast “neid õigeid” tundub võimatu valida. Iga pilt siin postituses oli mingi nüansiga, mis tekitas minus nii rõõmu kui ka kurbust, kuid eelkõige igatsust.

Guatemala oli ja on minu jaoks väga eriline. Olen nüüdseks paljudele saanud/pidanud selgitama, miks riik minu jaoks sellise kustumatu mulje jättis, ning praeguseks olen mõistnud, et see pole ei ühte ega teist. Guatemala oli mu jaoks üks suur tervik. Iga väiksemgi nurgatagune või juhtumine lõi midagi, mida ei unusta ma kunagi ning jään alati seda kogemust sügaval enda südames kandma.

Postituse piltidena kasutan ka teiste inimeste varandust, sest nende kaamera on saanud fookusesse selliseid asju, mida mina üldiselt lihtsalt suu ammuli vahtisin.

Nüüd siis teate kõigest olulisest ning saate koos minuga mälestusseiklusele tulla..

Panajachelist paadile!
Paadis meie taga istus üks kolme hambaga vanatädi, kes esimese viie minutiga endale salli ümber pea keeras ja sättis end tema jaoks võõra tädi õlale magama. Üks vahvamaid asju, mida oma elus näinud olen – ei mingit muretsemist ega üle mõtlemist.. ega ilmselt üldse mõtlemist. Kuidagi ilus.

Muide tegin selle valge prouaga juttu. Ta olla juba 15 aastat siin järve ääres elanud, sotsiaaltöötajana. 15 aastat uskusin olema sellise numbri, et ta on kindlasti näinud meeletuid muutusi ning ka arenguid. Tädi aga ütles, et praktiliselt ainsatki arengut ei saa heaks pidada. Järv, mis kunagi oli kristallselge, on pidevaks kanalisatsioonipuntiks nii igasugusele orgaanilisele kui ka mitteorgaanilisele. Kohalikke vaevab aina suurem diabeedioht. Seda kirjutasin ka eelmises postituses, et täiesti tavaliseks vaatepildiks oli see, et kohalikud prouad kõndisid ringi, ühes käes Coca-Cola ja teises käes krõpsupakk. Krõpsud ja küpsised on odavad, kuid ega raha nad nagunii kasutada ei oska. Nägin täitsa oma silmaga, kuidas kohalik onu poes ostles ja kui numbreid kokku loeti ja talt raha küsiti, asus ta oma raha lugema. Olin juba valmis sekkuma, arvates, et tal jääb puudu, kuid peagi selgus, et ta tahtis lihtsalt täie veendumusega kogu oma raha ära kulutada ja hakkas erinevate asjade hindu küsima, et saaks oma viimasedki sendid hakkama panna. Kui raha ka peaks olema, siis peagi enam ei ole, sest nemad juba raha säästmisega ei tegele.

San Marcose sadamadokk
Paadid liiguvad vähemalt iga poole h tagant (ilma konkreetset graafikut omamata) ja seda kahes suunas, nii tagasi Panajacheli poole, kui ka San Marcose juurest eespool asuvate külade poole.
Sadam läheb kohe üle San Marcose peatänavaks, mis, daamid ja härrad, asub otse teie ees.
Tänav on pisike ning tavaliselt tunduvalt suurema liiklusega kui sel pildil
Peamiselt näeb sel tänaval mitmeid ja mitmeid söögikohti (millest enamus on vegan kohad) jaaaaa mitmeid-mitmeid hipisi, viimaseid nii ostlemas kui ka oma kaupa- ehteid vms- müümas. Kohalik ise siin ei šoppa ning on tänavat kas liiklemiseks kasutamas VÕI üritavadki sulle oma käsitöökaupu-puuvilju müüa.
Selle tänava teeb vapustavaks Guatemalale väga populaarne muuralikunst- praktiliselt iga sein on kuidagi ära maalitud.
Ooo. Ja koerad. Koeradkoeradkoerad. San Marcos ei oleks sama, kui kuskil nurga taga mingisugust peni ei ähiks.
Meil alguses ajas südame pahaks, et mismoodi siin neid kodutuid koeri ikka nii palju on ja miks keegi selle probleemiga midagi ette ei ole võtnud. Vastuse sellele küsimusele saime aga siis, kui olime juba San Marcose elusse end mugavamalt sisse seadnud.. #staytuned
Esimene kokkupuude hosteliga algab tänavalt, kus laiutavad meie hosteli puust väravad. Väravatest sisenedes saab omajagu kapata, et hosteli retseptsioonilauani jõuda.
Retseptsioonilaud.
Olime kohe alguses hostelis meeletult pettunud, sest omanikke seal kohal isegi polnud ning meiega pidid tegelema teised vabatahtlikud, kes olid piisavalt sõbralikud, et paar sõna juttu rääkida, kuid ka piisavalt ebasõbralikud, et tundsime end piisavalt autsaideritena, otsustamaks minna ja üles otsida mulle ainsad teada olevad teised eestlased San Marcoses.
San Marcoses asub Fungy Academy, mis on kahe Eesti poisi ja mingi kolmanda (Saksa?) venna ettevõtmine. Poisid sõna otseses mõttes kasvatavad kuskil mäe otsas seeni. Kuna nad olid niivõrd kõrgel ja kaugel, siis rada nendeni on ära märgistatud väikeste kividele-kändudele joonistatud seenekestega.
Täitsa vahva oli ausalt öeldes neid seenekesi seal taga ajada. Seda ütlen aga ainult tagantjärgi. Seal ise olles ning kogu tee hostelist sinna jala minnes, oli toss tegelikkuses nii väljas, et ei jõudnud kohale jõudmist ära oodatagi.
Jõudsime aga “akadeemiasse” kohale ning saime tuurigi. Olgu öeldud, et poisid kasvatavad täitsa ehedaid söögiseeni ning tunduvad üleüldse seda seenenduse matsu hästi jagavat.
Pärast läksime hostelisse tagasi. Veidi vastumeelselt, kuid siiski valmidusega vastu võtma kõike, mis tuleb. Tuli see, et “ajutiselt” pandi meid magama ühte kolmesesse tuppa, mida kirjeldati sõnaga “dormitory” ehk juba uskusin oma esimese dormikogemuse kätte saavat, kuid tegelikkuses oli kõik lausa hästi. Tuba oli kolme voodiga ning kolmas inimene liitus meiega ainult kaheks viimaseks päevaks.
Esimese hostelipäeva viimane pilt. Joosep end meie hosteli dokil sirutamas. Mäenõlval näha olev suitsukolle oli kogu meie seal oldud aja jooksul täiesti tavaline nähtus – pidevalt oli kusagil mõni tulekahju.

Tööst, kodust ja argipäevast

Meie töö sai olema baaris. Tähendas see eelkõige toidutellimuste vastu võtmist ning toidu lauda toimetamist. Joosep tööpostil.
Toidumenüü.
Kui jooke telliti, pidime ka neid tegema, kuid kuna hosteli tavakontingent koosnes 89% hipidest ja vähemalt Guatemala hipid alkoholi pm ei joonud, siis saime lihtsalt kombuchasi kallata ning smuutisi vihtuda.
Köögis tegutsesid meil kohalikud maiatädid.
Tädisi kokku oli 6. Pean häbiga tunnistama, et minu jaoks olid nad isegi veel kuuendal nädalal niivõrd sarnaste näojoontega, et nimesi ma eales igaks juhuks kasutusele ei võtnudki.
Maiad on muidu sõbralikkuse poolest pigem väga ettevaatlikud ning noolivad sind mitme nurga alt enne sinu omaks võtmist. Paljusid ei võetagi. Eelkõige ilmselt keelebarjääri tõttu. Tädid räägivad vaid enda kohalikku ning hispaania keelt. Inglise keelest ei arva nad midagi. Niipea aga, kui üritad nendega hispaania keelt purssima hakata ning naljagi viskama, oled semu.
Töö eest tasuti meile majutuse, kahe toidukorraga (inimese kohta) ja tasuta joogatundidega, mida meie hostelis läbi viidi
Toitudega tegime nii, et kuna meile mõlemale oli hommikusöök ühe selle tasuta toidukorrana määratud, siis sõimegi korraliku hommikusöögi ning lõunad tegime pooleks, ehk toidu peale meil kulutusi praktiliselt ei olnud
Minu tüüpiline hommikusöök muna, ubade, avokaado ja värske leivaga
Söömise (ja muude eelloetletud boonuste) eest tööd tegime 5 korral nädalas 6 h päevas. Vabad päevad olid soovi korral alati ühised. Vahetused olid üldiselt erinevad. Baaris oli päeva jooksul 3 eri vahetust ehk vabatahtlike oli küll ja küll.
Joogaplatvorm
Tasuta jooga oli minu jaoks niivõrd suureks boonuseks, et võimaluse korral ei olnud ainsatki päeva, mil poleks joogat teinud
Ilmselt natuke kohmakas valik minu poolt, et anda edasi aimdust meie joogaplatvormi vaatest, kuid ausalt – ei usu mina, et ma enam kunagi kenama vaatega kohas saaksin joogatunnis osaleda!
Pärast neljandat päeva dormitoas saime oma majutuse, milleks oli megaäge hipibuss. Buss oli niivõrd lahe, et vähemalt paar korda nädalas võis keegi üritada uste vahelt sisse kiigata, sest bussi äge välimus tekitas vaid suuremat uudishimu.
Seest oli see tegelikkuses rohkem kui lihtne – kaks voodit, laud ning üks iste + esiistmed, kuid viimaseid me ei kasutanud. Öösiti oli muide sel aastajal hirmushirmuskülm – seepärast ka tekikuhi.
Kuid hoolimata külmast, oli musikaalne hing piisavalt soojalt hõõguv, et kitarrilt mõned viisijupid välja meelitada.
Riided pesin käsitsi ning alguses riputasin bussi kuivama.
Täpselt meie bussi taga olid pesunöörid, kus hosteli majapidamistädid pesu kuivatasid. Kui nendega ka lõpuks semuks sain, siis hakkasin meie pesu seal kuivatama. Üldiselt olid nöörid pesust niivõrd lookas, et kui ühel ebatraditsioonilisel päeval (pildil) meie bussi valget tagumikku nägin, olin lausa šokis, sest tundus veider mõelda, et meie buss oleks kunagi olnud midagi muud, kui see, mida ise olime iga päev harjunud nägema.
Pesu pesemiseks olin Panajachelist ekstra just selle jaoks seebi ostnud. Teised vabatahtlikud viisid oma pesu tavaliselt pesumajja, mis minu tagasihoidlikul hinnangul oli raha raiskamine. Kui aga laisk olla, siis pigem soovitaksin leida mõne kohaliku koduperenaise, kes mõni(teist)kümne quetzali eest hea meelega su trussikuid nühiks. Pildil pesu pesemise ala, kus ma meie trusslikuid nühkisin.
Kohe alguses otsisime üles meie küla ainsa jõusaali, kus ostsime kuu aja pileti. Jõusaal oli pühapäeviti suletud, kuid meist mõlemast said parajad jõusaalinatsid, sest käidud sai ikka praktiliselt iga päev.
Metroseksuaalne (loe: minu särki kandev) jõusaalinats.
Jõusaaliomanikule ei saanud Joosep aga absoluutselt vastu. See poster oli jõusaalimehe “kontoris” otse tema selja taga. Ja eks ta vist nägi ise ka selline välja, et purustaks oma reite vahel pähkleid ning kaenlaaugu vahel arbuuse.
Kui keegi jõusaali peaks soovima leida, siis mittemingisuguseid silte sellel ei ole, kuid väljast näeb see välja selline. Omanik alati seal olla ei viitsigi ehk uksed on lukus päris tihti, kuid nurga taga on avaus, kust saab end suht sõna otseses mõttes aiateivaste vahelt sisse pressida
Absoluutne enamus aega sai ikkagi veedetud hostelis.
KUI me toidule raha kulutasime, siis olid põhjuseks puuviljad. Puuviljad on Guatemalas I-M-E-L-I-S-E-D. Puuvilju ostsime tädidelt, kelle putka asus teel üles nende “seenepoiste” poole. Mäletasin seda kohta selgelt, sest sealt mööda kõndides tungis sõõrmetesse vastupandamatult hõrk apelsinilõhn, mis ei lasknud mul rahulikult olla kuni päevani, mil sinna tagasi läksin. Kuna koht asub nö turistialast väljas, siis see “turistihind” niiniii kõrge seal ei ole ja kaubelda andis nendega ka. Ostsin sealt pidevalt apelsine (millest tegime hostelis mahla), banaane, ananasse ning mangosid. Mangod on Guatemalas viie tärniga ning mangopüree lihtsalt mangode ja jääkuubikutega on üks parimaid asju maailmas!
Guatemalalikult on aga ka nt peatänaval asuv puuviljaputka Eesti hindadega võrreldes maruodav.
Hostelidokk. Põhiline tšillimiskoht nii omaette olemiseks, sõpradega hängimiseks ning ka uute tutvuste loomiseks.
Joosep põhivõllidega.
Kui päiksest küll, sai võrkkiiges kõlkudes end kosutada.

Muid mälestusi

  • Hosteli omanikeks oli keskealine paarike, kes ise olla kunagi samamoodi packerid olnud nagu meie, kuid jäid lapseootele, siis oli vaja kuhugi paikseks jääda ning selleks kohaks sai Guatemala. Olnud on nad siin juba aastaid ning sellesse hostelisse pannud terve oma hinge. Guatemalale omaselt on neil seal hostelis ikka omajagu probleemkohti, mille kohta endalikult tegin isegi esimestel päevadel terve listi, mida võiks kõike parandada, kuid peagi sain aru millestki, mis muutis tegelikkuses kogu minu Guatemala-kogemust. Nimelt, kuigi omanikud olid ILGED kontrollifriigid, olid nad leidnud endas jõudu, et asjadel voolata lasta ning mõista, et kõik ei saagi mittekunagi ideaalne olla. Nad ise käivad seal kohal nädalas vaid mõnel päeval ning sedagi tunniks-paariks. Hosteli igapäevaelu juhtisid seega vabatahtlikud!! Esimesel kahel nädalal tahtsin absoluutselt kägistada neid, kellel meie seast veidi rohkem otsustusõigust oli antud (meil olid sel ajal kaks noormeest, kes olid seal juba pikemat aega olnud ning üks neist oli vastutav retseptsiooni eest ning teine baari). No ausalt, see, kes meid juhtis.. – suuremat lohhi ikka oleks andnud otsida. AGA kuuenda nädala lõpuks olime meie Joosepiga vaat et veel suuremadki lohhid ning lohhide kuningaga lausa bestikad. Lihtsalt ei kottinud. Ja täiesti hämmastav, kuid lihtsalt lohhides oligi kõik hästi ning sinuga hüvasti jättes öeldakse sulle, et olid üks parimaid vabatahtlikke, kes neil on kunagi olnud..
  • Üks toredamaid meenutusi oli see, kuidas end lõbustasime sellega, et kui kliendid midagi tellida soovisid, siis juhtisime neid just nii kaugele, mis oli meie enda viitsimise piires. Kui keegi näiteks piimakokteili tahtis, panin neid alati meelt muutma, sest lihtsalt ei viitsinud seda teha + piimakokteilidega mina vähemalt ei tahtnud nii teha nagu smuutidega, et “kogemata” teha suurema koguse ning siis ise ülejäägid ära juua. Just sellel põhjusel, kui keegi ka smuutit soovis, siis sai neid alati suunatud just selliste kombinatsioonide poole, mis endale kõige rohkem meeldisid. Kui endal aga smuutiisu ei olnud, sai hipidele maa ja taeva kokku räägitud mingi muu asja kohta, mida sai lihtsalt pudelist välja kallata. ALATI töötas!
  • Üks peamisi “probleeme” meie jaoks oli see, et tädide toidukvaliteet ja isegi kogused varieerusid suurelt. Kui keegi kahel eri päeval sama toidu tellis, võis tema järgmise päeva kogus taldrikul olla poole väiksem. Samal ajal, kuna hipid olid igasuguste juttude kuulamisele väga vastuvõtlikud, sai nad alati maha rahustatud ning nendesse mõistvust istutatud. Vabatahtlikuna õpid nii palju tädisi ikka jälgima, et teada, kes mis toitude tegemises parim on ning oma toiduvaliku just selle järgi sättima.
  • Ka tädid ise olid tegelikkuses meeletud lohhid ning kohati lausa bravuurikad (nt kui klient palub kala üle küpsetamist, siis köögimutid keeldusid selle tegemisest, mulle pahameelega öeldes, et JUST selline see kala peab olema). Selleks, et saada neid mõistma panna, et vaid kliendi soov loeb, pidi meeletult vaeva nägema. Omanikud teavad sellest probleemist, kuid natuke kõnnivad kikivarvul, sest seal külas on selliseid töötajaid, kes isegi iga päev kohal käiksid, raske leida.
  • Teine meie elu väga aktuaalselt mõjutav probleem oli kõikuv internet. Tegelt lausa kõikuv elekter. See oli täiesti tavaline, et korra nädalas võis elekter terveks päevaks ära kaduda.
Kuna meie hostelis oli wifi vaid nagunii retseptsiooni- ja baarialas, kuid meie bussini ulatus kõrval oleva hotelli wifi, siis käisime seal kooki söömas ja teed joomas, et neilt wifiparooli saada.
Hotellis nähtud kaart, mis annab järve maastikust suhteliselt hea pildi. Meie hostel asub siis otseselt samas kohas, kuhu El Dragon end ise märkinud on.
  • Vabatahtlikud said soodustusega võtta hispaania keele tunde, mida meiegi korra nädalas kaheks tunniks võtsime. Kui Duolingo baas all on, siis tundides saadud teooria oli hindamatu väärtusega ning aitas palju edasi. Õpetaja kirjutab mulle mõnikord veel siiani, et küsida, kuidas läheb ja mis ma teen – seda kõike hispaania keeles.
  • San Marcoses on väiksed tienda-poed olemas, kuid valik on kesine. Nn “valge inimese tooted” kindlasti kaasa osta juba Panajachelist, sest San Marcoses on sellised asjad veel kallimad.
  • Hostelis käivad iga paari päeva tagant väiksed kohalikud tüdrukud, kes müüvad banaanileiba. Kõlab armsalt, kuid vannun – nad on väiksed saatanad. KUI neile näpp anda, siis on su hing juba hukuliste nimekirjas. Enne viimast päeva ei soovita neilt osta, muidu banaanileivatad end vaeseks.
Neil on imeilusad suured pruunid silmad ja oooooo, nad oskavad neid kasutada. Mina vabanesin leiva ostmisest üldiselt sellega, et andsin meile oma ipadi või telefoni ja siis nad said seal lihtsalt ma-isegi-ei-tea-mida teha.

Järgmine kord juba sellest, mida tegime nendel päevadel, mil hing ihkas hostelist välja saada.

Armastust ja valgust 💖!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s