Guatemala, Kesk-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

San Marcose elu, ilu ja valu

Meie hostel oli suurepärane koht, kus 6 nädalat viibida, sest isegi kui töö oli üksluine, ei olnud ükski nädal eelmisele sarnane. Tõsi, vastutuse pidi selle eest küll endale võtma.

Kõige esimesel päeval olin teistelt vabatahtlikelt uurinud, mida nad oma siin oldud aja jooksul nö toredat teinud on. Eelkõige tahtsin seda küsida inimestelt, kes olid siin juba 6 nädalat olnud ning kohe lahkumas (ja kes olid meile ise ütelnud, et oleksime ettevaatlikud, mitte laskmaks igavusel ja sellelsamal üksluisusel kontidesse pugeda). Nende vastus rokkis mu mõistust ja seda mitte positiivsel moel – nad ütlesid, et pühapäeviti on San Pedro külas ühes söögikohas ameerikapärane grill, millel nad on pea iga kord käinud .. jaaaaaaaaaaaa see oligi kõik. Ahah. Tore. Sa oled tulnud Guatemalasse ning enda lõbustamiseks ja ringi vaatamiseks käid sa pühapäeviti ameerikapärasel grillil? Kusjuures hosteli vabatahtlikud käisid seal võimalusel iga kord. Pühapäev oli kõige tahetum vaba päev. Meid ei huvitanud. Meid ei huvitanud lausa nii palju, et ei käinud kuue nädala jooksul seal kordagi.

Ütleksin isegi, et meie hosteli vabatahtlikud olid üllatavalt vähe-hipilikud – kohalikel San Marcose üritustel nad ei käinud, pigem oodati seda ühte-kahte õhtut enne oma vaba päeva, et saaks nina täis tõmmata niimoodi, et veel järgmise päeva õhtul jalad vedelad all ning silmad oksevärvi. Selle grilligi puhul rõhutati, et kokteilid on poole hinnaga ning muu alko soodne.

Del Lago hostel oli muidu küla üks põhilisi sotsialiseerumiskohti. Peaaegu iga päev toimus midagi. Esmaspäev oli filmiõhtu, teisipäeval trummiring, kolmapäeval oli ka midagi ning neljapäeval äkkiiiii mängiti pokkerit (või oli see kolmapäeval?), reedel DJga tantsuõhtu ning laupäeviti bändiõhtu elava muusikaga. Pühapäeviti ei toimunud miskit. Täitsin hea meelega neid pühapäevaseid auke, mil keegi teine väga töötada ei tahtnud (et saaks ju grillile minna) – vaikselt voldid seal salfakaid, kallad paar kombuchat ning tiksud oma aega õhtusse.

Laupäevased elava muusika õhtud võisid iroonilisel kombel päris surnud olla. Samas oli aga ka selliseid laupäevi, et tol õhtul tööl olles ei pruukinud hingamisekski aega olla. Tähendas see küll, et muusika oli hea ehk vähemalt sai heade biitide saatel ähkida.
Teisipäevane trummiring oli aga alati populaarne ning üks neid õhtuid, mida tavaliselt vabaks palusin.
Algab see vaikselt – paari trummeldajaga ning siis inimesi aina tuleb ja tuleb. Soovitatav on alati valgel ajal kohal olla, vastasel juhul jääd trummist ilma..
… sest lõpuks on rahvast juba päris palju.
Trummiring on täielikult ilma reegliteta. Iga pillihoidja ajab oma asja ning üldiselt vähemalt ei üritata teisi matkida, vaid luua ühist tervikut. Kuigi trumme on loetud arv, siis sellest hoolimata on meeleolu alati kõrge. Iga trummiõhtu on erinev. Mõnikord tullakse enda pillidega, millest mõned on midagi, mida lihtinimesena pole eales varem näinud, kuulmisest rääkimata. Mõnikord huilatakse kogu kõrist, laskmaks oma hingeloomadel välja mängima tulla ☺. Mõnikord tantsitakse. Aga ALATI on kohal onu, kes viskab lõkkesse kive, mis annavad lõkkeleegile sinise kuma. Mitte keegi ei vaata seal, mida teine teeb. Mitte keegi ei võrdle end kellegi teisega. Meid on palju, kuid seda ei pane tähele, sest muusika on tervik ning lõke haarab endasse. Hindamatu!
Trummimeister Joosepiga tuututamas. Trummimeister Tor elab ise juba aastaid Guatemalas ning elatubki nende samade trummide valmistamisest. Eks teisipäevadki ole tema jaoks promotsiooniürituseks. Trummid, mis trummiringis kasutusel, ongi tema veel müümata trummid (v.a mõned inimesed, kes oma trummidega kohale on tulnud).
Eritabane üritus meie 6 nädala jooksul oli laadapäev, mis oli VÄGA populaarne
Kuid tänapäevastel hipidel ongi natuke asi sassis – nad ostavad hipilikke asju, et sellega hipilikud olla, olles samal ajal unustanud ”sõja” tarbimise vastu, mis ju vähemalt idee poolest võiks oluline olla. Ja ärge saage minust valesti aru – ma absoluuuuuuuutselt ei kritiseeri, ka mina kõndisin seal säravate silmadega ringi ning ostsin midagi, mida polnud vaja.

Koht, kus me suure tõenäosusega olime siis, kui hostelis ei olnud

Pete’s place
Pete’i maja oli meie hostelist vaid paar hoonet eemal olev koht, kus mitmed-mitmed inimesed endale pikaajalist peavarju tema pool rentisid – oma toast jagatud toa või telgini välja
Sealse maja elanikega sõbrustamine oli võtmetähtsusega, sest niipea, kui olime nendega sina peale saanud, kutsuti meid absoluutselt igale San Marcose kõige lahedamale avalikule kui ka erapeole
Mõnus koht oli. Muide Pete valis iga oma rentnikku hoolega, igaüks sinna üldse ei saanudki.
Ja pea alati toimus seal midagi. Siin meie sõber Lester tatoveeringut saamas
Poisid ehitasid katamaraani, mis tundus mitte kunagi valmis saavat
Kuid vette sai see lastud! Nagu öeldud – seal toimus pidevalt midagi.. ja see midagi juba oli.. midagi..

Ja mis me siis tegime, kui polnud ei hostelis ega Pete’i pool?

Tulime San Marcosesse meeletute plaanidega. Või vähemalt mina tulin nii. Olin Kanadas teinud korralikku uurimistööd, et mida siin mis külas teha võiks. Kuna erinevaid tegevusvariante oli küllaga, oli ka plaane küllaga.

Mu õhulossilistele plaanidele pani aga põntsu juba esimese nädala sündmuste areng, mil selgus, et üks briti tüdruk leiti siit ühe järve ääres oleva matkaraja lähedalt surnuna. Mida see minuga tegi, oli see, et kui siia tulles olin ma tahtnud absoluutselt igal ajal igale poole minna, siis selle tüdruku surmaga ning eri spekulatsioonidega suutsin end peast niivõrd haigeks mõtelda, et ei tahtnud ei ma ise kuskile minna ega saanud aru, miks Joosep kuskile mujale kipub. Kanadas olles niisiis veel uskusin, et teeme iga nädal niiiiiii palju asju, et saan iga nädala kohta eraldi postituse teha. Kuid siin ma olen – kuue nädala sündmustikku ühte postitusse surumas.

Matk Davidiga

David on hallipäine vana kõige ees, kes on üks meie hosteli joogaõpetajatest ning juhib ka kahel korral nädalas matkasid kahte eri paika. Siin oleme Jaibalito matkal, mis meie kui vabatahtlike jaoks oli tasuta
Matk oli paaritunnine ning väärt iga minutit (kui Davidi ajusid söövitav hääl välja arvata, kuid kuna nad Joosepiga olid bestikad, siis tuli alla neelata). Selliste vaadete puhul aga ei pannud Davidi lõppematult podisevat paadimootorit tähelegi
Tädid roikaid tassimas
David ilmselt midagi jälle seletamas
..mis oli järjekordselt okei, sest vaade oli ikka veel hindamatu
Läbitud maastik oli nii selline..
..kui ka selline
.. või selline. Jaibalitosse saamiseks pidime me läbima ühe teise küla – kaks küla ühe hoobiga 🙂
Jaibalitos sõime kõik koos ühes megaodavas kohas lõunat ning sealt tagasi San Marcosesse läksime juba paadiga
Paadisõit oli soodne

Täiskuu pühitsus

Meil oli juhuslikult just see päev töölt vaba
Niiet muidugi läksime! Tuktuki juhiks 10-aastane poiss.
Olime ühed vapratest, kes otsustasid alustada 108 päiksetervitusega. No ei olnud lihtne! Kuid tegin lõpuni!
Kakaojoomine ning head sõnad
Atitlani järve ääres ilma kakaod joomata absoluutselt ei tohiks käia!
Kirtan
Tantsu kah

Ekstaatiline tants

Pete’i juurest tuktukkidel

Kuigi tantsukoht polnud isegi kaugel, sai tuktukid võetud just seepärast, et koht oli mäe otsas (umbes seal, kus Eesti poisid neid oma seeni kasvatasid). Võite ette kujutada mu nägu, kui selgus, et pool mäge pidime meie hoopis tuktukke üles aitama:

Tants toimus kohas nimega Eagle’s Nest.
Tantsida ja samal ajal sellist vaadet nautida.. no tõesti, Guatemala on unustamatu!
Olime mõlemad õhtuses vahetuses tööl, niisiis pidime lahkuma enne teisi. Kuna allaminek on mõistagi TUNDUVALT kergem, siis viisime end hostelini kondimootoriga.

Kohalik rahvuspark

Cerro Tzankujil rahvuspark. Meie valgetele lõustadele 15 q nägu. Tõsi, kui sa kogemattttttta peaksid sinna ilma piletiostuta sattuma, siis ilmselt vahele ei jää (sest meie ajal ei kontrollinud neid keegi) ja kui jäädki, siis lolli jääkaru mängimine aitab sind kindlasti sekeldustest välja.
Kuigi park on väike, on siin mõnusaid matkaradu ning pingikesi, kus miljoni-dollari-vaadet nautida
Kui mitte kahe miljoni..
Seal on ka mitmemeetrise langusega hüppeplatvorm
Meie sõbrad Pablo ja Brenden vahetult enne Joosepi hüpet

Ma ei tea, kas ja kui hästi see video mängib, kuid tegu on otseselt kõige viimase korraga, mil oma goprod nägin. Kuna seal on megasügav ja ka halb nähtavus, ütles mu süda mulle kohe, et see on kõik. Et ka Joosepi arvuti on Belizeist saati katki olnud, siis läks kaameraga koos kaduma üle kuu aja jagu mälestusjäädvustusi. Seda kõike umbes nädal pärast meie lahkuminekut. Olin seitsme päeva jooksul kaotanud nii oma mehe kui ka õiguse-võimaluse mälestada seda, mis oli. Samal ajal, kui poisid üritasid edutult kaamerat leida, läksin mina pisarsilmil mõniteist meetrit eemale, tõstsin käed taeva poole ja karjusin: “mida sa tahad minust!?!!?!?!?”. Keegi ei vastanud, olin oma esimese maailma probleemidega üksi.

San Pedro

Kuna kõik seal San Pedros pidevalt käivad, siis otsustasime ka ikka järgi vaadata, mis seal teistmoodi ja eritabane on.

Siin nägite täiesti suvalisi klõpsutusi ajast, mil me San Pedrole risti-rästi ringi peale tegime. Tuntud on küla oma ööelu poolest ehk näib, et päeval siin küll midagi teha pole (võib-olla see pühapäevane ameerikapärane grill välja arvata 🙂🙂). Olen väga õnnelik järgmise video üle, sest kui peaksin ühe heliga väljendama Guatemalat, oleks selleks heliks seesama tortillade patsutamine:

Käisime ka ühe ekspati peetud raamatupoes, mis oli tõõeeeesti suure valikuga ning raamatuid kõikvõimalikes keeltes. Üritasime ka midagi põnevat leida, kuid segadus oli meeletu ning meid mõlemaid häiris mälupilt omanikuhärra sõna otseses mõttes mädanevast jalast ning ümber selle jala lendavatest kärbestest. Ta enda eluruum oli ka osa sellest poest, kuid selle asemel, et mõjuda laheda Guatemalasse kolinud hipivanana, lõhnas kõik elule jalgu jäämisest. Lahkusime kiirelt nii raamatupoest kui ka San Pedrost.
Tundub, et me polnud ainsad, kellel San Pedrost lahkumise üle hea meel oli.

Guatemala Citys käik

Enne lahkuminekut olime koos taotlenud Uus-Meremaa viisat. Selleks ajaks, kui olime saanud kutse neile röntgenipildi saatmiseks, olime juba lahku läinud. Guatemala Citys röntgenis käisime aga koos. See oli esimene päev, mil meil ei jäänud muud üle, kui et pidime terve päeva teineteisega veetma. Me rääkisime seal bussis asjadest ausamalt kui kogu 2,5 aasta jooksul, mil olime koos olnud. Tobe. Ja valus. Jah – tobe ja valus.

Minule tehtud kingitus

Üks neid sõpru, kellega koos olime rahvuspargis hüppamas käinud sel päeval, mil gopro kadus, oli Pablo. Pablo on Kolumbiast pärit tatoveerimisartist. Gopro kaotamise päeval vaatas Pablo mind ja ütles, et tahab mulle kingituse teha. Tatoveeringu.
Mul oli selle inimese vastu niivõrd suur usaldus, et palusin tal oma kingituse planeerida just nii nagu tema tahab ega teadnud veel esimeste tatoveerimisminutite jooksul, mida ta minuga teeb. Kogemusena niivõrd eriline, et tavalisse tatokasalongi ei läheks ma isegi siis, kui mulle seal tasuta tätokat pakutaks. Väga eriline inimene, väga eriline tatoveerija, väga eriline kogemus!

Viimaseid mõtteid

Kaks tegevust, mille kohta võib pea igast Atiltani järve käsitlevast blogist lugeda, on a) San Pedro vulkaani või b) Indiaanlase Nina (Indian’s Nose) matkamine. Meie ei teinud kumbagi . Miks? San Pedro vulkaanil saab vaid poolele teele matkata, pärast seda on juba ohtlik, sest kohalikud gängid kasvatavad vulkaaninõlval kokaiini vms. Isegi poolele teele minnes võid kellelegi jalgu jääda- just päev enne meie saabumist olla üks turist vihaste bandiitide tõttu tervest käelabast ilma jäänud. Kuigi tegu võis olla hirmujutuga, siis ütles Joosep sellest hoolimata juba esimesel päeval, et mittemingit San Pedrot ei tule. Võib-olla tõesti on kaks kätt parem kui üks. Indiaanlase Ninaga oli selline lugu, et just sealt leiti see briti tüdruk surnuna ning see oli midagi, millest hoopis mina lõpuni üle ei saanud.

Järve ääres matkamine riskileveli poolest on suht selline, et “ilmselt elad üle”. Lihtsalt mul on trauma.. väidetavalt oli briti tüdruk lihtsalt paastu pidav hipi ning suurest näljast kusagil koperdanud ning alla kukkunud.

Kui mitte matkata, siis igapäevaselt toimub San Marcoses mitmeid ja mitmeid workshoppe, millest igaüks leiab oma. Isegi Joosep käis ühel või kahel. Minu jaoks olid paar sellist kogemust tugeva mõjuga mu elu edasiste suunavalikute suhtes.

Kindlasti huvitav kogemus on kakao Keithiga!

See hipiteema San Marcoses oli tegelt väga huvitav. Ma polnud kunagi varem niivõrd vähe oma välimusest hoolinud. Pesin oma juukseid sedavõrd harva, et isegi Joosep möönis, et pärast kuuendat pesemata (ja kammimata) päeva on mu juuksed mingil veidral kombel kenamad kui pestuna kui mitte LAUSA seksikad. Muidugi ei jooksnud ma ka siis end pesema ehk olin üks VÄGA räpane tüdruk. Joosepigagi oli nii, et kui enne Guatemalat olin harjunud temalt küsima “kas sa hambaid täna ikka pesid?”, siis Guatemalas oli mu küsimuseks “mis päeval sa viimati hambaid pesid?”.

Lööki oli igatahes nii Joosepil kui ka minul ja seda meil mõlemil nii enne kui pärast lahkuminekut. Siia kategooriasse jääb ka vaieldamatult minu veidraim San Marcose sündmus. Nimelt meie ühine sõber – abielumees Los Angelesest – oli Joosepilt meie koosoleku ajal küsinud, kas tohib mind deidile viia. Joosep lubas. Minu arvamust mittekeegi ei küsinud. Järsku leidsingi end ühest restoranist ühisest õhtusöögilauast koos teisele naisele kuuluva mehega, kes palus teenindajalt lauale küünlaid. Kui ta mul juba käest kinni võtta soovis, ei suutnud ma muud, kui pisarsilmil ning natuke liiga häälekalt küsida: “what the fucking fuckkkkkk is going oooooon?”. Pole siiani kindel, kas pisarad olid seal, sest lugu oli haigelt naljakas või lihtsalt.. hhhaige.. Samuti ei ole ma kindel, kas naiivsusest või lihtsalt ignorantsusest, kuid olin kuni selle hetkeni veendunud, et küllap ta mind lihtsalt lahedaks tüdrukuks peab, ilma isegi selle peale tulemata, et ka tema minu räpaseid juukseid võiks seksikaks pidada..

Räpasel noodil jätkates tundub sobilik siia lisada video ühest San Marcose mitmetest solgiojadest:

Olin eelmises postituses lubanud ka avaldada tõe San Marcose kodutute koerte kohta ja see on järgmine: need samad kodutud koerad on kõige muretumad imetajad terves San Marcoses. Neil on konkreetselt oma koertegängid, kellega nad enamuse ajast koos tšillivad. Esineb ka gängidevahelisi võitlusi, kuid see hoiab neid vaid noorte ja erksatena. Omavaheline vendlus on raudne, seda ilma kahtlusteta, kas ja miks neile üksteise see või teine iseloomuomadus meeldib VÕI oleks äkki kusagil mujal parem. Neil on kõht alati täis, sest neid ei huvita, kas kompostihunnikust leitud poolik muna on pärit ikka õnnelikult kanalt või kas leivakontsik on tehtud ikka gluteenivabast jahust. Samal ajal on ALATI kusagil mõni hipi, kes on täiesti veeeeeeeeeendunud, et need koerad pole VÄHEMALT nädal aega midagi söönud ja teeb kõik, et seda muuta..

Ja teate mida? Meie hostelis oli oma koertegäng – 3 koera. Suur oli meie üllatus, kui läksime oma esimesele San Marcose erapeole ning kõik 3 olid seal (lausa mõne lisandiga), vabalt sisse-välja jooksmas, tegemas mida iganes nende hing ihkab. Sama ka järgmisel peol. Ja seal ma mõistsin – neil koertel on olnud ägedam elu, kui kõigil, kes me seal olime, kokku. I mean.. they must have seen some CRAZY(cool) shit!

Lõppsõnad

Lähen lausa nii lihtsat teed, et kopeerin siia oma facebooki postituse, mis sai tehtud vahetult pärast San Marcosest lahkumist. Tunnetan iga sõna praegu sama tugevalt kui siis, mil seda kirjutasin.

San Marcos. Ilus, müstiline San Marcos. Siin 6 nädalat veetnuna saan öelda, et elu on ilus.

San Marcos on koht, kus peatud tihti vaid selleks, et imestada ja iseendalt küsida “mida elu?”. Küsimusse koma pannes saab veel omakorda uue küsimuse, kuid siinmail vastuseta jääd suure tõenäosusega mõlema variandi puhul.

San Marcos on koht, kus lähed järve äärde musti närve “ära” istuma, pannes silmad pimestava päikesepaiste eest kaitseks kinni ning silmi avades avastad, et sinu ees avanev vaade on vapustav ning mõistad, et sul on arutult vedanud, et saad sellises kohas üleüldse istuda ning su mustad närvid pole midagi muud kui pseudoprobleem.

See on koht, mis neelab su gopro oma järvestunud vulkaanikraatrisse isukamalt kui kõik need kodutud koerad, kes siin oma/üksteise junne armastavad süüa.

Oma junne söövatest koertest isegi rohkem näed sa erinevatel nurgatagustel ahastavalt nutvaid neiusid, seda igas rahvuses, vanuses ja mõõdus (olles ise olnud üks nendest).. ja samal ajal on see koht, kus näed inimesi ennastunustavalt suurest õnnest ja elurõõmust tänaval tantsimas või viisijuppi laulmas (olles olnud ka üks nendest).

San Marcos on koht, kus lühikese aja jooksul võid kaotada kõik, mida enda jaoks tähtsaks pead, kaasa arvatud oma “igavesest ajast igavesti” kestva suhte.. ning siis leida midagi ilusat – iseenda.

Olen õnnelik, et 2,5 aastat tagasi armusin oma parimasse sõpra. Olen õnnelik, et elu on üllatusi ning avastusi täis ja et sa, Joosep, oled mulle neid nii palju pakkunud! Olgu elu su vastu hea!

Täna – Guatemala, homme – Mehhiko, pärast seda olen juba varsti Eestis!

Kõige viimane pilt enne hostelist lahkumist. Endalegi üllatuseks olime otsustanud koos edasi reisida. Parim ja halvim otsus samal ajal.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s