Guatemala, Kesk-Ameerika, Mehhiko, Põhja-Ameerika, Riigid, kus olen reisinud

Kaks nädalat Mehhikos 🇲🇽 (ja minu kojuminek)

..koos edasi reisida. Ma ei teadnud absoluutselt mitte kedagi, kes oleks seda heaks mõtteks pidanud. Teistele seda selgitada ĂĽritades jäin ka ise jänni, sest tõesti- miks? KĂĽsisin ka Joosepilt, et mispärast me nii edasi lähme. Ka tema ei teadnud.. AGA ikka läksime koos. NĂĽĂĽd, 4 kuud hiljem, puudub mul igasugune mälestus sellest, MIKS me seda ikkagi tegime. Ăśhte aga mäletan – olin otsustanud, et mina mitte-kuradi-midagi ei planeeri.

Niisiis. 17. aprill. Olime San Pedros bookinud majutuse, et saaksime sealt minna minibussiga Mehhikosse. Kuna San Marcoses oli sama tuurikompanii, mille kaudu Joosep oli tahtnud San Pedrost Mehhikosse minna, olemas, siis kappasime sinna. Ăśritasime vist mõlemad teadlikult või alateadlikult meie reisi algust (reaalset San Marcosest -> San Pedrosse minekut) edasi lĂĽkata nii palju kui võimalik, sest isegi kui elasime koos edasi, siis ega me teineteist tegelt selle kahe nädala jooksul pärast lahkuminekut praktiliselt ei näinud. Igatahes – tuurikompanii. Läksime sinna ja tahtsime pileteid osta, kuid tuli välja, et San Pedrost kĂĽll mingit bussi ei lähe (ja pole kunagi läinudki). Ma isegi ei viitsinud pettunud olla, ostsime lihtsalt õiged piletid – järgmiseks varahommikuks Panajachelist San Cristobali.

Kuna majutus sai San Pedros ikkagi kinni pandud ja hostelis oli meie bussist nagunii saanud justkui magus korjus, millele teised vabatahtlikud kaarnatena peale lendasid, siis leidsimegi end taaskord San Pedrost.
Kõige esimese lancha (paadi) ootuses järgmisel varahommikul, saamaks Panajachelisse
Jalad viimast korda järvevees.
Väidetavalt pidavat šokolaadi sisse kastetud kĂĽlmutatud banaanid olema jumalikud, kuid järgi proovimiseni jõudsime alles viimastel järve ääres veedetud minutitel. Meie otsus: “meh”.
Mehhiko piiri pidime jala ületama, sest seal oli vaja igasuguseid pabereid ajada. Hoolimata 180-päevalisest viisavabadusest, anti meile paberilipakas loaga Mehhikos olla vaid 7 päeva. Aega ületades pidavat lihtsalt trahvi maksma. Mis teha. Mehhiko. Pärast korjas buss jälle peale ning viidi siis juba otse San Cristobali.
Ainus klõpsatus, mille Mehhiko piiri ja San Cristobali vahel teinud olin.
Panajachelist vähemalt Google mapsi järgi 8 h ja 39 min San Cristobali. Arvestades mehhiklaste sõidustiili, siis jõudsime kohale vähemalt tund aega kiiremini (piiri peal veedetud aeg suht kindlalt kaasa arvatud).
Daamid ja härrad – siin on Joosep järgi vaatamas, kas ja kuidas elasin ma ĂĽle oma kõige esimese ametliku backpackeri narivoodikogemuse Joosepi ja 6 võõra inimesega.
San Cristobalis olime vaid ĂĽhe öö. Panime endale kinni ööbussi, mistõttu liikusime päeval San Cristobali peal ringi. Linn on nagu mingit sorti autentsem vorm Antiguast– vähem turiste ja kuidagi armsam.
Samas, võib-olla pole ma õige inimene linna iseloomu kommenteerima, sest märkimisväärse osa päevast veetsime hoopis meie hosteli katusel päikest võttes.
San Cristobalist näitab Oaxacasse 8 h ja 56 minutit. Usun, et ka see läbiti kiiremini. Selle bussiga tehti meil kĂĽll avarii – sõideti tee peal olevale lehmale otsa. Bussi esiots oli täiesti sodi ning bussiaken puhta ämblikuvõrguks, kuid sõitsime ikkagi edasi (pärast seda, kui pool bussi oli kõik käinud lehmast pilte tegemas, samal ajal kui teine pool rahulikult edasi magas). Järgmises linnas vahetati kĂĽll buss välja, kuid bussijuhtide ning teistegi ĂĽlimat rahu arvestades on selline asi ilmselt tavaline.
Kuigi olid pühad ning me polnud minibussibüroode lahti olemises üldse kindlad, saime siiski Oaxacast kohe samal päeval Mazunte bussi peale. Ajaks näitab maps 5 h ja 40 minutit. Sellel teel mäletan raudselt, et kõik olid näost valged ja okse kõri vahel.
Siin oleme Mazunte ranna kaugeimas nurgas, kus kedagi teist ei olnud. Pearand ise oli kĂĽllaltki rahvarohke.

Mazunte lähedal on hulk (nagu tõesti, neid on terve posu) erinevaid rannakesi, millest igaühel on oma iseloom ning võlu.

Otsustasime jala neid eri randasid avastama minna. Pildil kohalik elu.
Kohalik elu 2. Siit on näha, kuidas majadel pole isegi uksi – keskmisel majal paistab kĂĽlmkapp tee pealt välja.
Rand, mille me esimese sihtkohana välja valisime, asus sõna otseses mõttes pärapõrgus ning Mazuntest võrreldes tavapäraste populaarsete ning üldsuse poolt heaks kiidetud randadega kaugemal.
Playa La Mina. Olime seal väga pikka aega täiesti kahekesi. Siis ilmusid mingid kohalikud, kuid nemadki vist kuidagi lihtsalt kõndisid läbi.

Sealt pärapõrgust tagasi tulles suutsin kuidagi õnnetult ĂĽhe oksa otsa koperdada. Verd lahmas varbast absoluutselt igasse ilmakaarde, ilmselt tabas oks otse arterit. Esimene ehmatus oli niivõrd suur, et mõtlesin juba hirmuga, kas mu lõpp saab tõesti olema sellise looga, et “koperdas oksa otsa ja jooksis verest tĂĽhjaks”. Mõistes, et niimoodi ma kĂĽll surra ei kavatse, mässisime varba nii mitme salfaka sisse, et jalg vaevu mahus plätu sisse ning lonkasin end kĂĽnkast ĂĽles lähimate inimesteni, kelleks olid kookosemĂĽĂĽjad tee ääres. Neilt vist saime jääd, et vereringlust jalas aeglustada (kusjuures see kookosmeeste asi ning ĂĽldse kogu sellele koperdamisele järgnev aeg on väga hägune tegelikkuses). Igatahes varbaid on mul siiani 10.

Kookosmeeste lähedal oli mingi kanavend, kes tegi meile nii head müüki, et puhtast austusest otsustasime tema kana süüa.
Pärast kana kappasime sellesama jalaga veel mitu kilomeetrit ning käisime teisteski randades. See väike poiss hüppas hetk hiljem sellelt sillalt vette oma sõbra juurde ning seal nad mängisid nende surnud kaladega.
Uskumatu, kuid esines ka prügikäitlust.
Muural.
Viimane rand, kus käisime. Leidsimegi kusjuures, et see Playa La Mina, mis pole ĂĽldse ĂĽldtunnustust leidnud, oli tegelikkuses parim rand – olime seal ju pikalt täiesti ĂĽksi. Igal pool mujal (nendes kuulsamates randades) oli väga palju inimesi.
“Hoiame oma ranna puhtana”. PrĂĽgiprobleem on Mehhikos ning Kesk-Ameerikas ĂĽldse väga aktuaalne, kuid on näha selliseid ĂĽksikuid ĂĽleskutseid ning algatusi, mis on megatore.
Koertegäng tee ääres.
Päris majutuseni ikka ei jalutanud (kuigi palju enam puudu ei jäänud). Tee peal sõidavadki pidevalt sellised kastikad, millele saab end peale hääletada. et siis nendega (raha eest) sihtpunktini sõita.

Kuna me Mazuntet ilmtingimata ei fännanud (kuigi Mazunte on tegelikkuses väidetavalt väga populaarne ja armastatud hipide ning joogatajate koht – vot ei tea), siis olime edasised paar päeva planeerinud ööbida Puerto Escondido lähistel. Joosepil oli edasi minemise päeval migreen ning kuna mina ikka veel planeerida ei viitsinud, siis ajasin ta poolsurnud keha välja ĂĽtlusega: “mul pole õrna aimu, kuidas me sinna saame, kuid tean, et see ei saa ĂĽldse probleem olema”. Ning tõesti, mul polnud õrna aimu isegi sellest, mis suunas me kõndima peaksime, et Puerto Escondidole lähemale saaks. Kuna samas sai mul aga ruttu sellest teadmastusest kõrini, hakkasin rääkima ĂĽhe prouaga, kes tee ääres oma söögikohta pidas. Kookose ostsmise eest oli ta ka nõus informatsiooni andma, öeldes, et sellesama kuradi söögikoha eest (ehk tegelikkuses ĂĽkskõik kust tee äärest) läheb lähiajal kindlasti ĂĽks kastikas (nagu see kastikas, millega eilegi sõitsime – ongi sellised autojuhid, kes niimoodi päevast päeva elatist teenivad), millega peame suure maanteeni sõitma, siis maha minema ning pärast seda uue transpordi leidma.

Suure tee äärde jõudnuna napsasin mingil politseionul nööbist kinni ja kĂĽsisin Puerto Escondido kohta, mille peale ta käskis teisele poole teed minna. Kui olin enda ja Joosepi ĂĽle tee saanud ning vaatasin ringi, oodates vastuseid, et mis nĂĽĂĽd saab, panin tähele, et meist kaks meetrit eemal oli ĂĽks valge poiss ĂĽhte kastikasse hĂĽppamas. HĂĽĂĽdsin vaid, et kuhu ta sõidab. Vastas, et ka Escondidosse. Tuli välja, et ta oli just selle auto peale hääletanud. Muidugi kohe kĂĽsisin onudelt, kas meie võime ka kasti hĂĽpata. Võisime. Nii “hääletasimegi” end poolkogemata Mehhikos ĂĽhe auto peale. Valge poiss ise oli verinoor belglane, kes oli pikaajaliselt Kesk-Ameerikasse reisima tulnud. Tänu tema kĂĽsimusele selle kohta, kus me siis ikkagi ööbime, pakkus ta umbes välja ka koha, kus võiksime maha minna ning enam täpsemalt poleks ta saanud seda huupi pakkuda. Kõik läks täpselt nii nagu olin Joosepile ĂĽtelnud – “mul pole õrna aimu, kuidas me sinna saame, kuid tean, et see ei saa ĂĽldse probleem olema”.
Koht, kus meid maha pandi. Kogu meie tavaar.
Majutuse aed. Seestpoolt pilti ega midagi ei olnud teinud. Kõik oli siin väga lihtne (kuid kuidagi mõnus)..
..ja see vaade avanes kohe pärast seda, kui olime enda toa uksest välja astunud. Täiesti fantastiline koht. Otse ees Playa Zicatela, mis meie kĂĽlastusajal – aprili lõpus – oli praktiliselt inimtĂĽhi. KĂĽmme punkti kĂĽmnest! Seal veetsin ka oma sĂĽnnipäeva.

Kui ringi kappasime, läks Joosep kĂĽlavantidele appi mingit suurt asja teetõkkest ĂĽles vinnama. Ta oli nendest niivõrd palju suurem, et jäi poistele kuni meie seal olemise ajani eredalt meelde – iga kord kui neid jälle nägime, lehvitasid nad Joosepile viisil nagu tema nägemine oleks parim, mis nendega terve päeva (kui mitte aasta) jooksul juhtunud on. Iseenesest kujutan ette, et turistid tavaliselt lähevad sellistest situatsioonidest otsejoones mööda:

Turupäev. Puerto Escondidos ringi jalutamine. Puerto Escondido ise oli meist ikka paari kilomeetri kaugusel ning käisimegi siin turistimas vaid ühel korral.
Turul.
Ostsime ritsikaid, mida olime tegelikkuses mõtelnud juba Kambodžast saati proovida, kuid senimaani oli tegemata jäänud. Sõime kõik ära.
Tänaval oli üks tädi, kes müüs mingitsorti jogurtijooki, kus olid sees justkui tangudemoodi asjad ning mingid tükikesed, mis meenutasid mangotarretist. Viis keele alla!
Ning kookostest ei saanud kunagi küllalt. Kui Mazuntes olid kookosed väga kallid, siis Zicateles sai väikestest toidupoodidest külmkapist kookose haarata ning maksime vist äkki Mazuntega võrreldes lausa poole vähem.

Mina veetsin palju aega rannas, Joosep enamasti hostelis nutiseadmetes oma asju ajades. Kui Zicatele rand oli suht inimtühi, siis randa mööda edasi Puerto Escondido poole jalutades inimeste arv aina kasvas ja kasvas. Puerto Escondido ametlikus rannas olid kõik lausa üksteise seljas. Miks nad seal niimoodi vabatahtlikult olla tahtsid.. ei tea.

Zicatelest lahkumine. Mingil põhjusel otsustasime suurte kottidega lauspäikese käes mitu kilomeetrit Puerto Escondidosse jalutada, et sealt sõita bussiga Pueblasse, kust läks meil lennuk Cancuni.

Mehhikos on ÜLIpopulaarsed sellised tünnide sees erimaitselised magusad joogid, mida tõesti on väga palju eri maitseid. Me ka alguses ikka katsetasime, kuid need on niivõrd suhkrut täis topitud, et üldiselt hakkas alati nendest pärast paha (olime ju Guatemalas väga puhta toidu peal olnud ning suhkruga mitte harjunud).
Viimased sammud.
Lõuna enne bussile minekut.
See buss muide RAUDSELT võttis selle 12-tunnise ringi. Mäletan, kuidas jälgisime kaarti ning mõistsime, et lennupiletite ostmine Pueblast Cancuni oli täielik raiskamine – oleks võinud sama hästi bussiga otse Yucatani poolsaarele sõita.

Selles bussis juhtus selline tore asi, et praktiliselt pool tundi enne Pueblat suri mu telefon ära ning ei laadinud see ei akupanga ega ka laadijaga (bussis oli pistikuauk olemas). Kui olime lennujaama jõudnud, siis Joosep ikka käis ja üritas kõikvõimalikke auke, et see telefon kuidagimoodi tööle saada, kuid mina olin endale kodaratesse visatud kaigaste suhtes juba lausa apaatne ning telefoni mõttes juba ammu maha kandnud. Kuna ipadi igale poole kaasa ei tassinud, siis praktiliselt tähendab see seda, et edasine pildimaterjal on allapoole igasugust arvestust.

Yucatani poolsaarel oli meil planeeritud olla 5 ööd. Millegipärast arvasime, et on hea idee mugavuse poolest need kõik 5 ööd veeta samas ööbimiskohas, mistõttu tegime ühte majutuskohta broneeringu kohe kõigiks viieks ööks. Muural majutuskoha seinal.

Meie otsus oli tobe kohe päris mitmel moel:

1) oleks ju võinud ĂĽldse ĂĽle vaadata, milline see majutuskoht on. Toad olid okeid ja lausa ilusadki, kuid paik ise oli midagi teistsugust… Asukoht sakkis. Esiteks olime (ilma uurimistööta ju) valinud enda baasiks Playa Del Carmeni, mis on TĂ„IESTI MĂ•TTETU linn. Teiseks olime sellest täiesti mõttetu linna mõttetust kesklinnast veel niivõrd mõttetult kaugel, et meie asukoht oli veel mõttetum kui see mõttetu kesklinn.

“With a pool”. Haha. Jah, seal oli mingi vann.

Ainsad teised seal ööbijad olidki kohalikud mehhiklased, mis tegelikkuses andis asjale lausa kõrgepingelevelil särtsu, sest õhtuti istusime ju nendega. Ah tegelikkuses tšillisme nendega suht igal ajal, mil me oma toas mingeid mõttetusi ei scrollinud või polnud selle mõttetu linna peal mõttetuid asju tegemas. Ja no jumal – oli seal alles kirevaid tegelasi! Need kirevad tegelased olid muuseas ka absoluutse enamuse päevast joobes, alustades mõnikord joomisega juba varahommikul. Joomine aga näib lihtsalt nende kultuuri suur osa olevat. Poisid ise (mingil väga veidral kombel olin mina seal hostelis pidevalt ainus naisterahvas.. kui seal ĂĽks töötav neiu välja arvata) olid tegelikkuses väga hea sĂĽdamega ning vahvad. Mäletan, kuidas ĂĽhel õhtul nendega seal istusime ning tundsin suurt õnnetunnet ning tänulikkust, et saime seal olla. No tõesti, heasĂĽdamlikud mehhiklased, kellel on kirev karakter + mõned/mitmed õlled – see oli ĂĽks neid seiku mu elus, mis oli absoluutselt ĂĽlesfilmimisvääriline. Lihtsalt istusin seal ja sain aru kuivõrd hämmastav kogemus see tegelikkuses oli, et meie kaks istusime kusagil Mehhikos mingis nõmedas linnas mingis nõmedas hostelis ja konkreetselt tšillisime mehhiklastega, kes olid autentsed ja ehedad.

Ăślesfilmimisväärilisi seiklusi oli mul seal ĂĽks veel. Nimelt, kui Joosep oli poistega väljas istunud ning mina toas olin, tuli ta tuppa ning ĂĽtles, et ĂĽks poistest oli just täna minemas asju ajama ĂĽhe telefoniparandaja juurde. Arvas, et võiksin temaga kaasa minna. Mina ĂĽksi minna ei tahtnud, kuid kuna tĂĽĂĽp ĂĽtles, et see pidi “vaid nurga taga olema”, siis otsustas Joosep jääda hostelisse. Ja nii ma temaga kahekesi läksin. TĂĽĂĽp oli pisike, mulle õlani mingi päiksepaneelivend, kelle puhul olen kindel, et ta on oma elus rohkem kui ĂĽhe inimese RAUDSELT surnuks rääkinud. Nurgatagusest polnud muidugi haisugi, sest kõndida saime kohe päriselt ka mitu kilomeetrit (ja seda vaid juba ĂĽhel suunal), mille jooksul ta lubas mulle rohkem kui kĂĽmnel korral, et vaid natuke veel ning kohekohe oleme kohal. Ja oi, mitme kilomeetriga jõuab inimesi surnuks rääkiv inimene ikka väga palju rääkida. Jutuks tõi ta ka minu ja Joosepi, öeldes, et meil on väga veider suhe. Kuna keegi polnud selle kohta varem kĂĽsinud ja me polnud ise seda kella kĂĽlge pannud, siis see oli esimene hetk, mil tuli välja, et me tegelt koos ei ole. Ja jeesus! See, mis järgmisena juhtus!! Ausalt, ma arvan, et too kogemus mängib isegi selle San Marcose superveidra deidi ĂĽle. Ta vaatas mind ja hĂĽĂĽdis täiesti siiral toonil: “aga siis saame ju meie koos olla”. Pean häbiga tunnistama, et purskasin häbitult otsejoones naerma. See pidi ju ometi nali olema! Aga ei. Sellele järgnes: NO, really. I’m short. You are tall. You have good genes! I need a big woman with good genes!“. See kõik oli nii naljakas, et mul on sellest praegu isegi kirjutades naermisest kõht valus, sest olin selle täitsa ära unustanud. Aga tõsilugu! Ja see kõik toimus õhtusel ajal kusagil Playa Del Carmeni aguli vahel kõndides, kus kohalikud kõik olid tulnud päikese loojudes oma varjualustest välja, et sotsialiseeruda. Inimesed vahtisid ustest, akendest, poeesistest ja nurgatagustest sõna otseses mõttes suu ammuli, et mida see väikemees selle suure valge naisega teeb. Samal ajal pidin mina tosinate-minutite-viisi kuulama, kuidas mu suure naise geenid ikka tema jaoks väga vajalikud on ning kuidas ta mulle head elu pakkuda saab, sest päiksepaneelide mĂĽĂĽgiga läheb hästi. Kõige haigem oli veel see, et andsime telefoni ĂĽle mingile naisele niimoodi, et ei saanud vastu ei paberit ega midagi. Koht oli tavaline elumaja ning mittemingeid silte sellel ei olnud. Nende jutust ma ka aru ei saanud, sest räägiti minu jaoks liiga kiirelt. Jupp lihtsalt võttis mu käest telefoni, andis ĂĽle ning ĂĽtles, et lähme hostelisse tagasi. Kui ta mind sealt ära tõmbas, jäin kandu maha ajades seisma ja kĂĽsisin, mida kuradit just juhtus, aga selle inimesega lihtsalt polnud võimalik vaielda (ikkagi mĂĽĂĽgimees ju). Kuna aga olin selle telefoni nagunii maha kandnud, siis tegelikkuses oli mul ĂĽsnasavi, kas ja mismoodi ma selle tagasi ĂĽldse saan.

2) Sinna jõudes saime teada, et Playa Del Carmeni rannad olid (tol hetkel) paksult vetikaid täis. Aga teate, see oli tegelt okei, sest see mõttetu rand oli meist tegelikkuses nagunii mõttetult kaugel ja absoluutselt mitte seda pikka jalutuskäiku väärt. Nii palju peab kĂĽll ĂĽtlema, et kui Playa Del Carmeni (jällegi rahvarohkest) rannast minna lõunapoole, kus kuurortid on, siis seal on ookean turistide jaoks puhtamaks riisutud ja lausa kena. Ning see tĂĽrkiissinine vesi! Aga ikkagi – not fucking worth it.

3) Otsustasime teha ühe turistipäeva Tulumi ning avastasime, et Tulum oli armas. Jällegi paras turistikas, kuid sellel turistikal oli vähemalt mingitsorti eriline iseloom. Rentisime jalgrattad ning võtsime suuna helesinistele cenote-basseinidele (saades omajagu vändata) ning sealt tagasi Tulumi rannajoonele. Ookeani lähedal olid ka ühed varemed, mida Joosep tahtis väga uurima minna, kuid jõudsime sinna täpselt sulgemise ajaks.

Kindlalt ööbige Tulumis, sest kokku hoitud raha mingi mõttetu majutuse peale mõttetus linnas ei ole lõppkokkuvõttes seda üldse väärt!

Teine pilt kahest ainsast pildist, mis mul kogu selle Yucatani poolsaarel oldud aja jooksul tehtud sai. Pilt tehtud enne cenotesse ujuma minemist. Kahjuks pole see pilt isegi ilus ning basseinide sinisest värvusest pole juttugi.

Mõtteid ja soovitusi Mehhiko kohta:

  • Kaks nädalat on täiesti kindlalt liiga väike aeg Mehhiko avastamiseks, kuid kuna minul oli juba Eesti pilet olemas, siis pidime ajasurvele vastavalt tegutsema.
  • Mingeid siselende pole kĂĽll mõtet võtta. Vähemalt mitte niimoodi, et spetsiaalselt lennu pärast kuskile 12 h loksuma peaks.
  • Tehke uurimistööd! Päriselt ka! Olime Joosepiga sellises seisus nagu olime – mõlemad olles parajad zombid (tehes paljusid asju absoluutselt arusaamatutel põhjustel ilma millegigi läbi mõtlemiseta). Mida halvemini asjad läksid, seda zombimaks ma ka muutusin ja seepärast oli kogu see Mehhiko asi ĂĽleĂĽldse veidi mõttetu ning mälestusedki ähmased. Kahju!
  • Samal ajal on absoluutselt vaja ĂĽtelda, et Mehhiko on täiesti kindlalt võrratu! Kohalikudki on väga avatud ja heatahtlikud (erinevalt guatemalalastest, kellel läheb võõrastele avanemisega väga palju aega)!
  • Mehhikos tervislikult sĂĽĂĽa on keeruline ehk selle võib ideena juba maha kanda. Suhkrut kallavad nad igalepoole otse kotist ning selliseid ilusaid peenikesi naisi, keda Mehhiko seebikates näha võib, ei ole tänavapildis pea ĂĽldse näha. Mäletan, kuidas ostsin ĂĽhelt tänaval saiakesi mĂĽĂĽvalt onult pitsasaiakesi (mis tundusid olevat ainsad soolased asjad, mis tal olid) ning kui neid sööma hakkasime, avastasime, et ka nende tegemisel polnud suhkruga tagasi hoitud – PITSASAIAD!!!! 
  • Mulle meeldis väga Zicatele rand ning ka Tulum oli kuidagi armas, kuid kindlasti on Mehhikos mitmeid ja mitmeid teisi vapustavaid kohti (millest meie oma motivatsioonipuuduse ning uinamuinasuse tõttu lihtsalt ei teadnud).

Mehhikost USAsse

Teiseks maiks olin ostnud meile piletid Cancunist USAsse. Piletid olid olemas juba enne meie lahkuminekut. Kui nüüd mõelda, siis ilmselt need juba ära ostetud lennupiletid ning auto (ja mu asjad seal autos) Californias äkki oligi selleks põhjuseks, miks koos edasi läksime.

Piletitega oli sedavõrd veider teema, et olin saanud juba kinnituse piletite ostule, kuid päev hiljem tuli uus email teise ajaga kui see, mis me ostnud olime. Kuna see oli hispaania keeles ja linnad lõppude lõpuks justkui ikkagi klappisid, siis ei teinud ma sellest emailist välja. Lennupäeval tekkis aga lõpuks dilemma, et kumma lennu peale me siis ikkagi minema peaksime. Otsustasime lennujaama varasema lennu ajaks kohale minna, sest kui selle peale ei lasta, siis teise peale jõuame nagunii.

Esimese nimekirjas meid ei olnudki.

Läksime teise terminali ning otse sellesse järjekorda, kus seisid inimesed, minemaks sellele teisele lennule, kuhu järeldasime ka end minevat. Järjekord oli pikk. Kui lõpuks löögile saime, tuli välja, et enne, kui meid kuskilt välja otsima hakatakse, on vaja templit sellest, et me pole oma seitset päeva ületanud või kui oleme, siis templit trahvi maksmisest. Tädi halastas vähemalt nii palju, et lubas meid vahele võtta kui olime oma asjad saanud minna ja ära ajada. Maksime trahvi ära, kuid kui taas jutule saime, tekkis tädi näole aga murelik grimass. Ta ei leidnud meid. Mitte kumbagi meist. Ka keegi teine hakkas seal nimekirju ja süsteeme lappama ning lõpuks avastati, et meie nimed on isegi olemas, kuid millegipärast järgnes nimedele tühi rida. Paluti minna lennufirma teeninduskassasse asja uurima ning lubati pärast jälle vahele võtta.

Teeninduskassas selgus, et lehekĂĽlg, mille kaudu olin piletid ostnud, oli broneeringu teinud, kuid päev-kaks hiljem sama broneeringu tĂĽhistanud. Heh. Vaid mõned hetked tagasi, mil läksime trahvi maksma, olin Joosepile naljatanud, et kurat, kui nad tahavad, et me maksaksime siit riigist ära minemise eest, siis äkki ei peakski ĂĽldse ära minema.. Ja siin me nĂĽĂĽd olime… Kuna Joosep konkreetselt imeb ootamatute probleemide lahendamises, kuid minu rahu (kui seda saab rahuks nimetada) poleks selleks ajaks enam mittttttttttttttttttttttte midagi kõigutanud, siis võtsin probleemi lahendamise enda kätte. Haarasin selle lennufirma telefoni otsa ning kĂĽsisin, mis värk on. Selgus, et see teine imelik hispaaniakeelne email, mis nad mulle saatsid, oli nende pakkumine raha juurde maksta JUHUL KUI meile see lend peaks apetiitsem tunduma. Kuna me aga nende pakkumisele mitte midagi ei vastanud, siis olla nemad järeldanud, et ilmselt me ei taha ĂĽldse lennata ning kõik ära tĂĽhistanud. Raha unustasid nad nii muuseas tagasi kanda. SEE ON KĂ•IGE LOLLIM ASI, MIDA OLEN KUNAGI KUULNUD!!

Igatahes ostsin sellest teeninduskassast uued piletid samale lennule, mille järjekorras olime enne seisnud. Lend oli Los Angelesse. Kuna Guatemalas oli üks Joosepi põhivõlle Los Angelesest pärit mees, sai võetud temaga ühendust, et küsida kas saaksime tema juures ööbida. Ta oli küll muidugi üllatunud, kuid võttis meid avasüli vastu.

USAs

Olime Los Angeleses lausa kolm ööd. Pilte pole mul muid, kui vaid meie sõbra kodu aiast:

Mullivann!
Pm vaade mullivannist. Öösel oli see võrratu! Jällegi üks nedest olukordadest, kus alguses kriisiolukorrana näiv peale sunnitud plaanide muutus lõppes fantastiliselt.
Maikuus oli Californias juba mõnnalt soe ning enamuse aega veetsime väljas istudes või ka veidi turistitades.

Meie kõige viimasel õhtul, kui olime tulnud linnast peolt ning ma magama läksin, siis selgus, et Joosep veel ei maganud. Sain talt kĂĽsimuse, miks ma temast peol olin eemale hoidnud. Me olime juba kuu aega viibinud põrgu ja taeva vahel – Joosep vihates seda, et mina temalt liiga palju kĂĽsimusi kĂĽsi(si)n (ĂĽritades ennast ning meie suhet analĂĽĂĽsida, et enam samu vigu ei teeks) ning mina teda vihates, et tema mulle ei vasta – ja nĂĽĂĽd oli ta mu ees, kĂĽsimas, miks ma teda olla vältinud…. Me reaalselt olime koos reisinud kaks nädalat sellisel zombi-viisil, et praktiliselt omavahel ei rääkinud.. ja järsku selline kĂĽsimus!? No ei või mõista.

Samal õhtul ĂĽtles Joosep, et võin talt kĂĽsida ĂĽkskõik mille kohta ja ta vastab kõigele. Järgmisel päeval, mil istusime bussil, et sõita Los Angelesest kuus tundi kohta, kus meie auto oli, ĂĽtles ta kohe maha istudes täpselt sama. Ja me rääkisime kõik need kuus tundi järjest….. Halvimast otsusest (koos reisida) sĂĽndis järsku ausus, empaatia, teineteise mõistmine/mõista ĂĽritamine. Just nii olin tahtnud meie suhte lõpetada ning järsku oli see mu ees ning ma ausalt öeldes ei tea siiani, mis temaga seal peol juhtus, et ta niimoodi muutus. Mis iganes või kes iganes seal juhtus, olen igatahes tänulik.

San Josesse jõudsime viienda mai õhtupoolikul (kusjuures selle maja juurde jõudmine oli ka viie tärni seiklus kuna meil ju polnud USAs toimivat internetti, kuid las see jääda). Kuuendal pidi San Fransiscost mu lennuk minema. See Eesti pere, kelle juures meie auto oli, oli meid täiega oodanud. Sõime nendega õhtust ning siis läksime mulle kohvrit ostma. Kohvri kätte saanuna vaatasin Joosepit ning ütlesin, et tahaksin viimase õhtu hoopis autos magada, sest see on minu võimalus selle meie seiklusega, mis juba selles autos ju kestis pikka aega, hüvasti jätta. Oleks ju kena olnud tegelt selle pere juurde jääda, sest auto oli ju mitu kuud nende maja ees.. aga oma tõde tundus sel hetkel tähtsam kui see, et kellegi vastu viisakas olla.

Sõitsime eesmärgiga jõuda mõne hiidsekvoia rahvuspargi lähedale, et jõuaksime järgmisel hommikul enne minu lendu veel needki ära näha.

Nähtud.

Kõigele tagasi vaadates, pean ütlema, et armastasime Joosepiga teineteist täpselt nii hästi kui oskasime ja täpselt nii palju kui tol hetkel võimalik oli. Me mõlemad tegime vigu. Täpselt sama palju. Seda ma enam ei oska öelda, kas me mõlemad ka täpselt samamoodi oma vigadest õppisime, kuid ega see polegi enam oluline. Loodan vaid, et ta jäi minust maha paremana võrreldes sellega, millisena ma ta 2,5 aastat tagasi leidsin.

Selsamal kuuendal mail pani Joosep mind San Fransiscos lennuki peale. See on ka viimane päev, mil teda nägin.

Eestis.

PS! Kogu südamest loodan, et Joosep ei pane pahaks, et meist siin kirjutasin. Hoidsin igatahes teadlikult selle teema arutlemise võimalikult minimaalsena, kuid see, mis siin kirjas, on edasiste posituste üles ehitamise seisukohalt oluline.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s