Euroopa, LĂ€ti, Riigid, kus olen reisinud, Taani

Suve esimene kolmandik – đŸ‡ȘđŸ‡Ș, đŸ‡±đŸ‡» ja đŸ‡©đŸ‡°. Osa 1.

Eesti

Eesti jĂ”udsin 7. mail. KĂ”ik oli justkui sama, kuid ĂŒhe erisusega – mu ema kahekuusest kutsikast oli saanud 60-kilone ponimÔÔtu armastusekott, kes nĂ€rib usinalt Ă€ra nii ema kastekannud kui ka minu uhiuued kingad, kuid kelle peale ei saa sellest hoolimata absoluutselt pahane olla, sest ta on lihtsalt niiiiiiiiiiii armas:

Kogu mai- ja juunikuu ei teinud ma praktiliselt muud kui et niitsin tundideviisi muru ning tegin veel sama palju joogat, nii niitmise alla kui peale. Seda kĂ”ike kĂŒll nĂ”nda nagu tervis lubas. JĂ€in juba Eesti jĂ”udmise esimesel pĂ€eval haigeks ning maadlesin terveks saamise ning uuesti haigeks jÀÀmise piiri peal kuni juuni keskpaigani vĂ€lja, mil mind sunniti arsti juurde minema. Tuli vĂ€lja, et olin ilmselt kogu aja poolkĂ”vas kopsupĂ”letikus olnud.

Eestis olles vĂ”tsin kaalus no lausa kilodeviisi alla. Kaalunumber nĂ€itas juba 55, mis minu pikkuse juures jĂ€i tegelikkuses juba alakaaluspektrisse. Siingi olen proovimas seelikut, mis mulle mĂ”ned aastad tagasi tĂ€iesti paras oli (tĂ”si, see jÀÀb USA raamatumĂŒĂŒgiaegadesse, mil ilmselgelt hea toidu peal olin). Kui pĂ€ris aus olla, siis mida rohkem ma alla vĂ”tsin, seda halvem mu tervis ka oli, kuid seda fanaatilist joogatamist Ă€ra ka lĂ”petada ei suutnud, sest see oli ainus asi, mis mind elusana tundma pani.

Kuna tollane eluviis mind mitte kuidagi edasi ei aidanud, oli selge, et peaks midagi muutma. Õnneks olin endale 17. juuniks reserveerinud lennu Riiast Kopenhaagenisse, mis mind sunniviisiliselt Eestist Ă€ra viis.

Aga miks Riiast? See on jĂ€lle ĂŒks neid hĂ€mmastavalt hĂ€id Mehhikos sĂŒndinud mĂ”tteid, mida keegi selgitada ei oska.

LĂ€ti

Riiga sÔitsin juba 16. juunil. Plaaniks vaheldusena ka lÀhemal olevaid riike avastada.
Kontsakingi polnud, kuid seljakott oli seljas kĂŒll.
Panin endale kinni öö ĂŒhes hostelis, mis asus vanalinna ÀÀrel, kuid mida oli ikka tĂ€ielik triangel ĂŒles leida. Asus see mingi suvalise nurgataguse maja kolmandal korrusel. Viitena jĂ€lle lihtsalt ĂŒks A4 paber mingile uksele kleebitud. Siin vaade, mis avanes mulle pĂ€rast seda kui olin lĂ”puks vĂ€lisukse ĂŒles leidnud ning sealt sisse astunud – on ju tĂ€iesti suvaline?!
Kuna aga jĂ”udsin liiga vara, sain neile oma seljakoti jĂ€tta ning tunni pĂ€rast tagasi minna – alles siis saavat nad mulle mu narikoha ette nĂ€idata.
Lugesin tund aega sellise purskkaevu juures raamatut.
Tunni aja pĂ€rast lasti juba tuppa. Olin vaid tĂŒdrukute toas. Tubagi juba ise kuidagi Ă”hkas Ă”rnust ja naiselikkust, mis ĂŒllatas isegi minusugust hostelivĂ”hikut
Hostelil oli ĂŒldkasutatav ala, kus noored kĂ€isid sotsialiseerumas.. vĂ”i siis telefonis istumas. Pigem tegelt telefonis istumas..
Ja kööginurk oli ka. KÔike vÔis kasutada. Hosteli nimi Tree House.
Voodi kÀtte saanuna lÀksin turistima
..kuid kaua sa neid maju ikka vahid.
LĂ€ksin parem marketile
Ja Riia marketis juba ei pea pettuma! See on lausa uskumatult suur!
VÄGA autente kogemus! Siin on nĂ€ha, kuidas parempoolse onu ees on kuhjadeviisi hapukapsast ning igasuguseid kĂ”ikvĂ”imalikke muid hapendatud asju, mida vĂ€hemalt ma polnud isegi kunagi varem nĂ€inud. Hapukoorte ja kodujuustudega samamoodi – tĂ€didel suured pĂŒtid, kust kulbiga sulle lĂ€rakaid viskavad karbi vĂ”i koti sisse.
Inglise keelt rÀÀgivad tÀdid minimaalselt. Vene keelega saab ilusti hakkama.
VĂ€ljas mĂŒĂŒakse köögi- ning puuvilju ja eri marju. Kuna turg on absoluutselt just kohalike jaoks, on hinnadki mĂ”istlikud kui mitte lausa soodsad.
KÔht kirsse tÀis, lÀksin veel jalutama. Parkidega on Riias palju vaeva nÀhtud
Majadele andsin ka uue vÔimaluse. Need siin olid lausa nii erilised hooned, et neid oli isegi terve turistigrupp vaatama toodud..
..kuid nende majade vaatamine viskas veel kiiremini kopa ette. LÀksin hoopis sildu avastama eesmÀrgiga kÀia Àra teisel poole jÔge lihtsalt sellepÀrast, et saaksin öelda, et kÀisin teisel pool jÔge.

LĂ€tis avastasin kahte asja:

  • Viige mind marketile ning siis pange kusagil pargis maha ning midagi muud mul vaja ei ole. Niisama linnas töllerdamine mitte ainult ei anna mulle mitte midagi juurde, vaid lausa tĂŒĂŒtab vĂ€ga kiiresti sĂŒdamepĂ”hjani Ă€ra. VĂ”ib-olla kui keegi oleks kaasaski olnud.. kuid vĂ€hemalt minust ĂŒksi kĂŒll erilist arhitektuurigurmaani ei saa.
  • Kellestki teisest rÀÀkides.. LĂ€ti mehed on Eesti meestega vĂ”rreldes lausa intensiivsed. Mitte mingit lĂ€henemishirmu nad ei tunne ning kedagi otsekohesematki ette kujutada ei oskaks. Esimene tuli minu juurde juba siis, kui purskkaevu juures raamatut lugesin. Kui temast lĂ”puks lahti sain ja tema otsekohesust seal omaette imestasin, tuli mulle meelde midagi, mis kaotas kogu varasema hĂ€mmingu. Lugu juhtus ammu ammu, kui veel rahvatantsu tantsisin. Reisisime oma rahvatantsugrupiga palju mööda Euroopat ringi ning seegi kord olime kusagil mingil tantsufestivalil. Pidin olema maksimaalselt 15, sest see jĂ€i kindlasti sellisesse aega, mil ma poisse polnud lĂ€hemalt kui meetrikauguselt kunagi isegi nĂ€inud mitte. Sel alal aga ringi jalutades vĂ”tsid mu rajalt maha kaks LĂ€ti poissi. MĂ€letan, kuidas olin sel ajal nii hĂ€belik, et ei julgenud neile otsagi vaadata ning hoidsin silmi kogu aja maas. Ei olnud aga RAUDSELT viit minutitki möödas, kui ĂŒks neist mul kĂ€est kinni vĂ”ttis ja ĂŒtles, et olen nĂŒĂŒd tema tĂŒdruk. Kogu oma hĂ€belikkuses ilmselt lihtsalt noogutasin selle peale, talle ikka veel otsa vaatamata. Nii ta mind seal kĂ€e otsas lohistas ning tutvustas kĂ”igile kui oma pĂ”hjamaist pruuti. Kaua see aga ei kestnud, sest see oli festivali viimane pĂ€ev ning pidin oma grupiga Ă€ra minema. Ta andis mulle veel paberi peal oma msni aadressi, kuid ma ei julgenud temaga enam kunagi ĂŒhendust vĂ”tta. PĂ€ris naljakas oli seal purskkaevu juures meenutada, et esimene poiss, kes mind enda tĂŒdrukuks kutsus, oligi mingi kuradi kuumavereline kuuevarbaline. PĂŒĂŒdsin nĂŒĂŒd igatahes Riias olles mĂ”istatada, kust see erinevus tuleb, et tegelt ju vaid mĂ”ned kilomeetrid meist lĂ”unapoole ning mehed on tunduvalt ekstravertsemad.. Ei mĂ”telnudki vĂ€lja. Garanteerin aga, et kui mĂ”nel Eesti nĂ€itsikul isamaa napisĂ”nalistest poistest kopp ees on, siis LĂ€tis leiab see probleem vĂ€ga kiire lahenduse.

Taani

Taani lendamise pĂ”hjus muide oli ĂŒks workshop/treening, millel osalemise olin niisamuti juba Mehhikos paika pannud. Ilmselt tegutsesin juba siis vĂ€hem vĂ”i rohkem teadlikult selle nimel, et jumala eest mitte olla Joosepiga samal ajal samas riigis.

Workshopi korraldajad saatsid emaili kogu infoga, kuidas Ă”igesse kohta kohale saada. Infokilluna oli seal kirjas, et lennujaamast tuleb kĂ”igepealt sĂ”ita rongiga CPH Main Central Stationisse ja nii ma siis seal istusingi, tĂ€iega jĂ€rgides iga peatuse nime, mis seal esimese maailma riigile kohaselt lindi pealt tuli. Aga tee mis tahad, inimesi jĂ€i rongis aina vĂ€hemaks, kuid minu peatuse nime polnud ikka veel kĂ”lanud. Mulle tundus see veider, et ENNE keskust inimesi vĂ€hemaks jÀÀb. Hakkasin seega ikkagi inimes(t)elt uurima, kas ja millal see peatus tuleb, mida mul vaja on. Sain kohe suured silmad, sest see transpordivahend sealt peatusest lĂ€bi ĂŒldse ei sĂ”idagi. Sinna saamiseks pidin mitte ainult vĂ”imalikult kiiresti maha jooksma, vaid ka rongiga veel tagasi sĂ”itma ning mingeid muidki rongisid vahetama. See logistika lausa imes vilinal, kuid inimesed olid nii abivalmis, et tahtsid mind veel ekstra sihtpunktini Ă€ragi saata, kuid ma ei pidanud seda kĂŒll kunagi vajalikuks.
CPH Main Central Station, kus ootasin oma emailijuhiste jĂ€rgi jĂ€rgmist rongi. Seal tekitas Taani logistiline korraldus vaid veel rohkem hĂ€mmeldust, sest isegi mu masinast saadud rongipiletil oli niivĂ”rd vĂ€he informatsiooni, et mina kĂŒll aru ei saanud, kust selle jĂ€rgmise rongi peale saama peaksin. Tuli vĂ€lja, et ka rongijaama töötajad, minu piletit nĂ€inuna, pidid ikkagi sellist infot vaatama internetist. Olin ĂŒllatunud. Miks nii keeruline?
Workshop toimus MÞn saare peal, mis on eraldi seisev saareke sinisest tÀpikesest paremal.

Arvan, et seal, kus tĂ€pp ise on, oli see koht, kus oma viimast bussi pidin ootama (viimane ehk siis kuues vĂ”i seitsmes transpordivahend TAANIS selle pĂ€eva jooksul……). JĂ€in minutipealt Ă”igest bussist maha ning jĂ€rgmine lĂ€ks alles tunni aja pĂ€rast. Olin selleks ajaks kĂŒll juba pikalt unistanud ĂŒhest lĂ”unast. MillegipĂ€rast kujutasin lausa ette, et see lĂ”una vĂ”iks just tasuta olla (Ă€rge kĂŒsige, tuleb vĂ€lja, et head mĂ”tted saatsid mind ka pĂ€rast Mehhikost lahkumist.. 😀). Et ma aga polnud seda tasuta lĂ”unat senimaani saanud, lĂ€ksin kohalikku kioskisse ning kostitasin end ise. Õige buss kusjuures ilmus vahepeal sinna parklasse, kuid kui rÀÀkima lĂ€ksin, siis selgus, et ta peab veel mingi ringi tegema. JĂ”udsin vaid kĂŒsida palju pilet maksab (et kindel olla, et mul piisavalt kroone on) ning lĂ€ksin kĂŒkitasin selle kioski trepi peal edasi. Kui buss Ă”igeks ajaks tagasi tuli, siis bussijuht palus mul bussi Ă€ra minna, öeldes, et pĂ€rast maksad. Kui enda peatuses tĂ€pse rahaga tema juurde lĂ€ksin, kĂ€skis ta mul raha tagasi tasku panna ning soovis imeilusat pĂ€eva. Olin taanlaste sĂ”bralikkusest ning avatud sĂŒdamest aina rohkem rabatud. Veelgi suurem ĂŒllatus saatis mind aga siis, kui olin mĂ”istnud, et bussipilet maksis pĂ€riselt ka tĂ€pselt sama palju kui see lĂ”una, mille eest olin kioskis maksnud. Tundsin, et ees tĂ”esti ootabki midagi imelist.

Videos viimased meetrid minu peatuseni:

Olin ausalt öeldes planeerinud sellest workshopist ĂŒldse mitte kirjutada ja mitte isegi selle pĂ€rast, et mul midagi varjata oleks, vaid seda kĂ”ike on senimaani (kirjutan seda postitust ju augusti lĂ”pupĂ€evadel) raske sĂ”nadesse panna. Sinna minemise pĂ”hjuse alge seisneb juba Guatemalas, millal sain nö puuga pĂ€he, mĂ”istes, et ainus ebaĂ”nnestunud suhe, on suhe, mis on kestnud liiga kaua. Meie ebaĂ”nnestumises olid sĂŒĂŒdi ei midagi muud kui meie mĂ”lema ebatervislikud mustrid, millega olime teineteisele juba algusest peale haiget teinud (nagu ka kĂ”igile neile, kes olid enne meid). Just Guatemalas juhtus see, et hakkasin enda mustreid nĂ€gema ning vĂ€hehaaval mĂ”istmagi. Mehhikos siis, kuna Joosep eestlaslikult minuga pĂ€evavalgust kartvatest asjadest rÀÀkida ei tahtnud, asusin “abi” otsima mujalt ning tĂ€iesti kogemata koperdasin sellele treeningule.

Kui Mehhikos veel arvasin, et Taani minek on parim idee ĂŒldse, siis kuupĂ€evade lĂ€henedes tundsin aina rohkem, et “kĂ”ik on ju hĂ€sti ja mul kĂŒll mingeid vigu pole”. Teadsin, et treening kujutab endast nĂ€dalapikkust intensiivset enesesse vaatamist ning see mĂ”te tundus isegi hirmsam kui Joosepiga samas riigis olemise idee. Õnneks teadsin aga, et julgus ei peitu mittekartmises, vaid selles, et sa kardad, kuid liigud ikkagi edasi.

Olin selle oma telefoni salvestanud workshopi hommikul, mil veel Riias boardingut ootasin. Ilmselgelt teemas.

MĂ€letan, kui esimest korda astusin sisse sinna ruumi, kus kĂ”ik olid. Olin ju mina oma hilinenud bussi tĂ”ttu saabunud vaid mĂ”ned minutid enne algust. Istusime ringis ning oli nĂ€ha, kuidas kogu krempel ootusĂ€revalt pĂŒĂŒdis mĂ”istatada, mis neid nĂŒĂŒd ees ootab. Pean möönma, et seal istudes kĂ€is minust isegi pettumustunne lĂ€bi, sest kĂ”ik tundusid minust niivĂ”rd.. teistsugused olema.

Selle workshopi idee polnud muidu mitte ainult iseendasse vaatamine, vaid ka enda teistele avama Ă”ppimine. Seda koos su enda seatud piiridega. Iga pĂ€ev oli meil mitmeid vestlusringe, kus iga soovija vĂ”is ringi keskele astuda ning kas sĂ”nadega vĂ”i mingil muul moel teistele edasi anda seda, mis nende sees toimub. Mitte kunagi siin elus pole ma mĂ”istnud kuiiiiii palju ma eksisin sellega, et end kellestki teistsuguseks pidasin. Meid oli igas orientatsioonis, mÔÔdus ja vanuses ning mitmetest eri rahvustest, kuid teate mida, meie kĂ”igi lugu oli tegelikkkkkkuses sama. Me kĂ”ik ĂŒritasime hakkama saada selle asjaga, mida kutsutakse Eluks. Absoluutselt iga pĂ€ev vĂ”is end kellegi jutus Ă€ra tunda, avastada, et olen mingil eluperioodil tĂ€pselt samamoodi mĂ”telnud. Me kĂ”ik olime erinevates, kuid samal ajal samades kohtades, tĂ€iendades ĂŒksteise fuckedupnessi enda fuckedupnessiga. Seitsmendaks pĂ€evaks olid need “niinii erinevad” inimesed nagu ĂŒks pere, kes olid… justkui ĂŒks. Alles seal mĂ”istsin, mida see tĂ€hendab, kui öeldakse, et we are all one.

Kogu treening oli meie kĂ”igi jaoks nagu ĂŒhed suured Ameerika mĂ€ed. Alati oli keegi, kes oli megaall ning alati oli keegi, kes oli megaĂŒleval. Minu jaoks oli kĂ”ik nagu pĂŒramiid – alguses liikusin otsejoones ĂŒlesse, kuid siis langesin ja langesin ja langesin. Langemise pĂ”hjuseks oli see, et treeningu keskpaigast alates avati ametlik “sebimisperiood”, kus vĂ”idi teistele lĂ€heneda ning oma sĂŒmpaatiat vĂ€ljendada. Kuna seal oli vaid ĂŒks paar ning kĂ”ik teised olid vallalised, siis neid potentsiaalseid ĂŒksteisele sĂŒmpaatia vĂ€ljendajaid oli kĂŒll ja kĂŒll. Nagu juba mu imelikust Guatemala deidist, veel imelikumast Mehhiko deidist vĂ”i isegi sellest lĂ€ti esimese boyfriendi loost vĂ”is aru saada, siis ma veits sakin selles meesteasjas ning konkreetse “ei” ĂŒtlemises. Õnneks just selleks see workshop ka oli – et saaks seda “ei” ĂŒtlemist ning piiride seadmist harjutada. Mida rohkem mulle aga lĂ€heneda ĂŒritati, seda rohkem ma endasse sulgusin… Treening ise aga lĂ€ks iga pĂ€evaga aina avameelsemaks ning meie seesmisi kaitsesĂ”dureid (kes meil ju tegelt kĂ”igil suuremal vĂ”i vĂ€hemal mÀÀral ĂŒkskĂ”ik mis teema suhtes olemas on) provotseeriti ikka tĂ€iega. Huvitava seal avaldunud mustrina avastasin seda, et tundsin end rohkem kaitstuna siis, kui midagi oli (pidevalt) hammaste all ehk hakkasin seal jĂ€lle sööma.. (USAski oli söömine puhas stressiga toimetulekumehhanism). Toit oli seal kĂŒll vaid taimne ehk isegi kui kogused olid tavatult suured, siis kaalule see eriliselt ei hakanud, kuid ikkkkkkkkagi. Miks ei vĂ”iks lihtsalt.. elada ilma, et keegi vĂ”i miski meil pidevalt mingeid pÀÀstikuid kĂ€ivitaks..? Miks seda kĂ”ike vaja on..?

Viimase pĂ€eva hommikuks olin enda ning oma sĂ”duriga nii pahuksis, et tundsin end seal veel halvemini kui Eestis olles. Lisaks just sel hommikul oli mu messengeri peregrupis sĂ”num sellest, et mu ema kutsikas on ootamatult haigestunud ning polnud kindel, kas ta sedasama pĂ€evagi ĂŒle elab. Selles viimases hommikuringis, kui rahvas kĂ€is seal jagamas, kui suurepĂ€raselt nad end tunnevad, lugesin mina minuteid selle hetkeni, millal see kĂ”ik lĂ”puks lĂ€bi saab. Korraldajad (neid oli kolm) aga iga kord ĂŒritasid vĂ€ikeste vihjetega panna keskele tulema neid, kellel ei ole kĂ”ik hĂ€sti (sest rÔÔmu jagada tahtjaid leiab alati ja igalt poolt, kuid need, kellel pole niiiii hĂ€sti, ei kipu “piinlikkusest” ringi keskele minema). Kui ka nood teised olid Ă€ra kĂ€inud, siis öeldi vihjena, et Ă€kki tahab seal kĂ€ia keegi, kes kunagi varem pole kĂ€inud.. ning seda teadsid nemad ja seda teadsin mina, et olin ainuke, kes seal veel seni kĂ€inud polnud.. Olin tulnud Taani, et oma mugavustsoonist vĂ€lja saada ning jĂ€rsku sain seda kĂ”ige ehedamas mĂ”ttes. Seal ringi keskel pandi mind kĂ”igi ees tegema midagi, mis jĂ€rjekordselt on mu elu VÄGA oluliselt muutnud.

Iga pÀeva jooksul oli kokku paar tundi vaba aega ning eranditult sai minu vaba aeg veedetud kas siin aias (mis tavaliselt tÀhendas seda, et keegi tuli alati rÀÀkima tahtma) vÔi kaugemal pÔllu ÀÀres moonide vahel (kus sai tÀiesti omaette aega veeta). Taani on ilus riik ilusate inimestega!
Moonide vahel.
Kogu grupp koos juhendajatega.

Hoian selle postituse veidigi lĂŒhemana ning koju minekust teen lausa eraldi postituse.

Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s