Euroopa, Riigid, kus olen reisinud

Suve esimene kolmandik. Osa 2

Inimestel on alati probleeme olnud sellega, et ma ligi ei lase. Mul on lihtsalt mingi piir, kustmaalt tunnen end mugavalt, kuid sealt edasi hakkavad viled, kellad ja kĂ”ikvĂ”imalikud alarmid ĂŒĂŒrgama. Nii ka seal workshopil. PĂ€rast aga seda viimast hommikut, mil seal ringis kĂ€isin – kui olin teinud, mida mul kĂ€sti – tulid minu juurde absoluutselt viimne kui ĂŒks inimene.. Paljud neist isegi ei öelnud midagi, kuid see polnudki oluline, sest nende enda kohaolek oli kĂ”nekam kui ĂŒkski sĂ”na. Nende pilgus oli justkui kogu armastus, mida universumil anda oli. Ja see oli suunatud otse mulle..

Kui see treening lĂ”ppes, oli kĂ”igil minekuga kiire. Kuna olin end parseldanud ĂŒhe kohaliku auto peale, kus oli veel peale minu kolm inimest, siis tĂ€hendas teiste kiire ka minu kiiret. Jagasin autot Taani lesbitĂŒdruku, biseksuaalse venelanna ning Iisraeli mehega. Mina ja iisraellane istusime taga. Tema oli ĂŒks neid, kes oli mulle treeningul sĂŒmpaatiat vĂ€ljendanud, kuid kellele Ă€ra ĂŒtlesin, sest igasuguste sebimiste jaoks oli minu jaoks kĂŒll liiga vara (jĂ€tsin ju Joosepiga hĂŒvasti vaid veidi rohkem kui kuu aega tagasi). PĂ€rast Ă€ra ĂŒtlemist solvus ta ikka suht rĂ€igelt, kuid seal autos istudes ta vaid vaatas mind heatahtlikult ja ĂŒtles, et olen kindlasti vĂ€sinud ning vĂ”in ta Ă”lal magada kui tahan. Kuna olin kogu sellest nĂ€dalast ja hommikustki tĂ€iesti lĂ€bi, vajusingi superkiiresti Ă€ra. Õnneks oli Kopenhaagenini aega ka. Lennujaama tahtsimegi muidu vaid mina ja tema. LesbitĂŒdruk ĂŒtles, et meid pĂ€ris lennujaama Ă€ra ei vii, kuid paneb maha peatuses, kust saame metrooga otse lennujaama. Sobis! Selles metroos muide selgus, et meil on mĂ”lemil tĂ€pselt samal ajal lend tĂ€pselt samma linna – Riiga. Lennujaama jĂ”udes printisin mina oma boarding passi juba kiiresti masinast vĂ€lja, kuid tema tĂ€iega kobistas seal. Ta on 36-aastane JA Iisraelist, mis juba iseenesest ĂŒtleb nii mĂ”ndagi selle kohta, kui kĂ”va mees ta igasuguste ekraanide suhtes on.. Kuna haarasin kohe ta asjad enda kĂ€tte ja tegin need tema eest Ă€ra, hakkas mulle silma midagi, mis oli viimane asi planeedil, mida oleksin oodanud. Ta passipilt..

See kĂ”lab superveidralt, kuid enne Taani minekut tegin ĂŒhe listi. Listi sellest, milline oleks minu ideaalne mees. Ning seal listis oli (muude asjade hulgas) “tume mees pruunide silmade ning suure tumeda habemega”. Tagasi vaadates möönan, et see list sai tehtud suht tĂ€pselt risti vastupidisena sellele, millega olin senimaani harjunud.. Taanis tĂŒĂŒbil kĂŒll seda tumedat habet ei olnud, kuid seal pildil.. JĂ€rsku hakkasin oma peas seda listi lĂ€bi kĂ€ima ning ta oli tegelikkuses juba vastanud nii mitmetele punktidele selles nimekirjas, et mul hakkas momentaanselt kĂ”he! Ma lihtsalt polnud sellele kĂ”igele tĂ€helepanu pööranud, sest hoidsin oma minevikust, isegi kui see lĂ€bi oli, kĂŒmne kĂŒĂŒnega kinni. Samal ajal tundus ka see kokkusattumus nii absurdne, et otsustasin selle listi unustada sama kiirelt kui see oli mul meenunud.

Vahepeal oli veel selgunud, et isegi kui meil on lend samal ajal samma linna, olid meie lendudel eri operaatorid ning lennuaegade vahe 5 minutit. Istusime ja tuututasime senikaua kuni tundus mĂ”istlik (mis oli tegelt kĂ”va paar tundi) ning seejĂ€rel jĂ€tsime hĂŒvasti. Ei uskunud mina, et me enam kunagi uuesti nĂ€ha vĂ”iks.

Kui olin Riiga jĂ”udnud, jalutasin juba kindla sihiga, et lennujaamast vĂ€lja minna, saamaks ĂŒhistranspordiga kesklinna ning jĂ”uda samasse hostelisse, kus olin enne Taanit ööbinud. MĂ”tlesin igaks juhuks bussiaegu internetist kontrollida, sest LĂ€tis olid ju samamoodi jaanid nagu Eestiski, seepĂ€rast hakkasin mĂ”tlema, et bussid Ă€kki ĂŒldse ei sĂ”idagi ning pean mingi alternatiivi vĂ€lja mĂ”tlema.. Kohas, kuhu end korra toetasin, et telefon lahti teha, tĂ”stan korra silmad ja mu poole jalutab seesama mees. Erinevalt minust, kes oli ĂŒllatusest pikali kukkumas, oli tema nagu vana rahu ise ning vĂ€itis, et tal polnud mitte kahtlust ka, et uuesti kokku pĂ”rkame. Palus mind endaga teed jooma. TEED, mitte Ă”lut, TEED. Ja jah, ma lĂ€ksin. NĂ€pistasin end tagumikust ja lĂ€ksin. Ja seal ta oli – minust vanem ning kĂŒps, tume ekstravertne mees, kes teadis, mida ja keda ta elult tahab, kes ĂŒtles vĂ€lja kĂ”ik, mis ta peas toimus, vaadates mind samal ajal sellise pilguga nagu oleksin kĂ”ige ilusam naine, keda ta on kunagi nĂ€inud. Kui veel vĂ€lja tuli, et ta reisib megapalju ning plaanib osta vani, et Euroopale ring peale teha, siis ahmisin juba Ă”hku, sest see oli ĂŒks neid pĂ”hjuseid, miks olin nĂ”us tegema kĂ”iki neid nĂ”medaid töid, mida olin oma elus teinud – Euroopas vanitamine oli ĂŒks minu ja Joosepi pĂ”hiunistusi.. Vau. Lihtsalt vau.. Olin veel Eestis olles alla surunud muremĂ”tteid sellest, et Ă€kki olen nĂŒĂŒd elu lĂ”puni ĂŒksi, kuid nĂŒĂŒd pidin end uuesti tagumikust nĂ€pistama, sest see ei tundunud reaalne, et mu ees pĂ€riselt ka istus mees, kelle omadused olin vaid mĂ”ned pĂ€evad tagasi paberile kirjutanud! TĂ”si, kogu oma habemelummuses polnud ma selle peale kĂŒll tulnud, et listi kirjutada, et tal vĂ”iksid juuksed olla…….. aga issand jumal, who gives a fuck.. Ma ei uskunud isegi seda listi kirjutades, et ligilĂ€hedaseltki selline mees olemas vĂ”iks olla..

Samal ajal tundus mulle kogu see hĂ€mmeldus, isegi kui tema avaldas konkreetset soovi mind uuesti nĂ€ha, tĂ€htsusetu, sest olin juba oma elu Ă€ra planeerinud oktoobrikuuni ning teadsin, et pĂ€rast seda on juba otseselt VAJA Uus-Meremaale minna, et jĂ€lle tööd teha ning raha teenida. Kuid siis tuletas ta mulle meelde midagi, mida olin ise Taanis workshopi ajal öelnud – kui keegi mult lĂ”unalauas kĂŒsis, mida oma elukutsena teen, vastasin kuidagi ebalevalt, et olen backpacker. Üks vestluskaaslane kommenteeris selle peale, et ma ei nĂ€i seda ise ka uskuvat. Vaatasin teda tĂ”sisilmi talle vastates: “hmmmm, sul on Ă”igus, ma vist ei usugi”. Olin seal mĂ”istnud, et see backerdamis-asi ei nĂ€inud mul enam kĂ”netavat mitte ainsamatki keharakku. PĂ€rast selle meeldetuletamist palus iisraellane, et avaldaksin talle ĂŒhe unistuse, mis mul kohe hoobilt pĂ€he tuleb. Ilma mĂ”tlemata ĂŒtlesin, et tahaksin ise ananassi kasvatada ananassimĂŒtsist. “Israel, baby“. Pfffffffffffffffft.

See kĂ”ik oli hullumeelne. Ta oli hull! Aga hull minu jĂ€rele. Ja mulle vist meeldis see.. Mulle vist meeldis see nii palju, et jĂ€ime sinna niimoodi jutustama, et tema jĂ€i ÀÀrepealt oma jĂ€rgmisest lennust maha ning mina oma hostelisse nĂ”ndamoodi hiljaks, et jĂ”udsin alles tund aega pĂ€rast nende sulgemisaega – Ă”nneks ootasid ikka Ă€ra.. Voodisse lĂ€ksin mĂ”tetega sellest, mis oleks, kui lĂ€heksin oktoobris Uus-Meremaa asemel hoopis Iisraeli. Olin ju nagunii just mĂ”istnud, et see Uus-Meremaal seljakotiga rĂ€ndamine ei kutsunud mind nagunii.. Ja KUIDASKURAT on see ĂŒldse vĂ”imalik, et ta KONKREETSELT oli see mees sellest mu listist? Uinudes olin ikka veel segaduses sellest, kas ja millal une nĂ€gemine algas.

JĂ€rgmisel pĂ€eval lĂ€ksin juba bussiga tagasi Eesti. Teadsin, et tahan Hiiumaale minna, kuid kedagi seal mind ootamas polnud, sest ema oli koeraga Tallinnas haiglas. Ema kĂŒll jubedalt muretses, kuidas sadamast koju saan, kuid mul endal polnud mitte mureussi ka.

Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s