Euroopa, Riigid, kus olen reisinud, Ungari

Suve teine kolmandik. Osa 1 ehk Ungarisse vabatahtlikuks! đŸ‡­đŸ‡ș

Kui veel Mehhikos olin, helistas sĂŒnnipĂ€eval mulle mu tatoveerijast sĂ”ber Pablo. Ütles, et tuleb suvel Euroopasse ning saaks hea meelega kokku. RÀÀkis midagi mingisugustest muusikafestivalidest ning haarasin sellest ideest kinni ilma sekunditki mĂ”tlemata. Õigupoolest oleksin haaranud kinni ĂŒkskĂ”ik millisest ideest, mis mind Eestist oleks Ă€ra viinud. Kui ta mulle eri festivale ette luges ning seal hulgas Ungarit kuulsin, tabas mind kohene Ă€ratundmine – tundsin, et Ungari oleks tĂ€pselt selline megalambine riik, mida kĂŒlastada samal ajal kui terve maailm su ees valla on – ideaalne! Ostsin lennupiletid kohe Ă€ra. Seda kĂŒll niimoodi, et olin enne festivali planeerinud 3 nĂ€dalat kusagil vabatahtlik olla. Kavatsesin kasutada seda sama lehekĂŒlge, mille kaudu selles Guatemala hostelis olin. Kuu aega Ungaris? Miks mitte.

MĂ”ned nĂ€dalad enne Ungari lendu selgus, et Pablole oli pakutud, et ta vĂ”iks osaleda Poolas ĂŒhel tatokafestivalil. See jĂ€i konkreetselt samasse ajaperioodi, mil see Ozora festival ning ta kĂŒsis, kas oleksin nĂ”us Ozora asemel hoopis Poola minema. Muidugi olin! Poola ju, issand jumal, kĂ”lab veel jaburamalt. Olin lausa sĂ”ltlane selle suhtes, et  saada vĂ”imalikult veidraid seiklusi, et energiat pidevalt ĂŒleval hoida ning mitte tunda seda auku, mis ikka veel mu sees laiutas (seda tol ajal veel ise teadvustamata). Leppisime Pabloga kokku, et olen 2 nĂ€dalat ĂŒhes farmis vabatahtlikuks ning pĂ€rast seda kohtume juba koos Budapestis ning reisime sealt koos Poola.

Esimene pÀev Ungaris

JÔudsin Ungarisse

Kuna ma polnud veel ĂŒle saanud sellest mina-ei-planeeri-midagi perioodist, siis see Ungarisse minek oli kohe sĂŒdamest igasuguse uurimistööta. Lootsin isegi selle farmi, kuhu teel olin, perenaiselt saada juhised, kuidas lennujaamast sinna farmi kohale ka saada, kuid veidral kombel ĂŒtles ta, et ei oska sellise asjaga mind aidata. Ta ise rongidega ei sĂ”itvat.

Seega ainus uurimistöö, mida tegin, oli selle vĂ€lja selgitamine, et kuidas saada lennujaamast selle farmi jaoks lĂ€himasse rongijaama. Õnneks on olemas sellised lehekĂŒljed, kuhu panedki sisse oma algpeatuse ning lĂ”ppsihi ja see nĂ€itab kogu plaani Ă€ra.

Uurimistöö mitte tegemine maksis muide uskumatult kiiresti kĂ€tte ning see on midagi, mille ĂŒle on mul lausa piinlik. Kui lĂ€ksin lennujaamas bussipeatusesse, et sealt masinast bussipilet osta, siis enda sihtkoha sisse trĂŒkkinuna vaatan, et masin nĂ€itab ostu summana numbrit, mille jĂ€rel on kirjas “HUF”. MĂ”tlesin sekundi ning kaks, vaadates siis juba selja taha. et kĂŒsida oma taga seisvalt naiselt “Ungaris ei olegi eurod, mis?”. Sellist asja pole minuga veel juhtunud, et lĂ€heksin riiki ilma, et teaksin, mis kuradi valuuta neil kasutuses on.. LĂ€ksin siis igatahes ja vĂ”tsin pangaautomaadist neid huffe..

Kui oma huffidega masina juurde naasesin, siis piletit ikkagi ostetud ei saanud. Masin ĂŒtles, et liiga suur summa vĂ”i midagi. Absoluutselt ei viitsinud sellega tegeleda, seega otsustasin minna otse bussi peale ja vaadata, mis seal saab. Bussil oli lahti vaid juhipoolne uks – ilmselt just selle jaoks, et minusugused ei saaks ilma piletita sisse lipsata. Uks oli aga parajasti blokeeritud 3-4 pisikese Aasia tĂŒdruku poolt, kes vĂ€ga emotsionaalselt bussijuhiga seal midagi seletasid. Pole kindel, kui kaua see kĂ”ik kestis, sest olin okupeeritud sellega, et imestada, kuidas nende tĂŒdrukute jutt kĂ”las nagu ehe sÀÀsepinin. Jutustki polnud vĂ”imalik muud aru saada, kui vaid seda, et ka neil polnud mingil pĂ”hjusel pileteid ostetud. Onul nĂ€is aga pisikeste tĂŒdrukute peenikestest hÀÀltest kiiresti kĂ”rini saavat, sest ĂŒtles mullegi kuuldavalt valjusti, et “ah, tulge lihtsalt peale”. Kui olin seda kuulnud, ajasin jalad krĂ”nksu, et end lĂŒhemaks teha ning silmad vĂ”imalikult pilukile ja astusin otse nende sĂ”pruskonna jĂ€rel ilma midagi ĂŒtlemata bussi sisse. Töötas.

Ferihegysse jĂ”udes ma ei teadnud kummal pool perrooni minu jaoks vajalik rong olla vĂ”iks ning kuna teepoolsel perroonil polnud kedagi, hakkasin jĂ€litama lĂ€himat enda silmapiiril olevat inimest, et temalt abi kĂŒsida.
Inglise keelt ei rÀÀkinud tema.. ega keegi kuradi teine sel perroonil. SeepÀrast viskasin oma kotid nurka..
..ja lĂ€ksin avastama seda mĂŒstilist masinat, mis mulle juba lennujaama ees meelehĂ€rmi tekitas
Pileti sain ostetud, kuid olin tĂ€iesti hĂ€mmingus sellest, kuidas mĂ”ista, milline siis see minu rong on. Rongide peal mitte midagi kirjas ei olnud. Enne rongide saabumist seal tegelikkuses isegi kĂ”larist öeldakse, mis on kohe saabuva rongi lĂ”pppeatus, kuid kui su peatus on kusagil vahepeal, siis oledki siilike udus. Kuna piletil oli vĂ€hemalt mingigi kellaaeg, mis nĂ€is ikkagi vĂ€ljumisaeg olema, siis ĂŒritasin perroonilt leida inimest, kes aitaks mul veenduda selles, et Ă”igele rongile lĂ€hen. Jaaaaaaa ikka veel keegi inglise keelt ei rÀÀkinud.
Piletil oleval kellaajal astusin rongile, mida lootsin enda oma olevat.
Kui leidsin kupee, kuhu ka mina mahtusin, siis olin selleks ajaks inglise keeles rÀÀkimisest tĂ€ielikult loobunud ning ĂŒritasin kohalikele lihtsalt enda piletit nĂ€idata. Sain esimesed noogutused. Olin lootnud ka aru saada, miks mul kaks piletit on, kuid seda enam kehakeelega kĂŒsida ei osanud

Vahepeal kĂ€is ka piletikontrolör, kes mu mĂ”lemad piletid tĂ€is sodis. PĂ€rast seda ĂŒtles mulle “one train mingi peatus, two train see peatus, kuhu mul vaja oli”. Kui temalt selle peale inglise keeles kĂŒsisin, kas pean siis rongi vahetama, siis ta vaid noogutas, naeratas kuidagi imelikult ning lĂ€ks kiire kapakuga minema.

Kuna mulle jĂ€i alguses mulje, et see onu sĂ”idab minuga samasse peatusesse, siis ĂŒritasin temalt veel kĂŒsida, kas me siis peame rongi vahetama, kuid ei saanud mina temast aru ja tema minust. LĂ”puks oligi nii, et tema tĂ€iega seletas minuga ungari keeles ja mina omakorda vastasin eesti keeles, et ei saa mitte midagi tema mulinast aru. Pole need soome-ugri keeled nii sarnased midagi, sest ei mĂ”istnudki tema mind ega mina teda. Onu vĂ€sis pĂ€rast seda jama tĂ€itsa Ă€ra.

Kui oma kontrollihimust loobusin, hakkasin aknast vÀlja vahtima ning avastasin, et sÔit lÀbi Ungari maakohtade oli muide vÀga ilus. Eriti hakkasid silma pÀikseliselt kolletavad pÀevalillepÔllud. Oleksin neist piltigi teinud, kuid rongi aknad olid nii uskumatult mustad, et pildilt poleks midagi nÀha olnud.

Meie peatus.
VÀljas jalutades tabas mind mÔte, et Àkki saan sama rongiga isegi edasi minna. Otsisin oma offline mapsi vÀlja ning asusin kiiresti otsima inimest, kes oskaks mulle kaardi peal peatuse nime nÀinuna öelda, kas see rong sinna lÀheb vÔi ei.
Sain ĂŒhe jaatava vastuse ning sellest mulle piisas. Eespoolt oli sama rong hoopis teistsuguse interjööriga ning kupeesid enam polnud. Kui seal mu juurde piletikontrolör tuli (kes polnud isegi seesama one-train-two-train mutt), siis nĂ€itasin talle oma vanu pileteid ja telefonist kaardi pealt kohta, kuhu lĂ€hen. Tema aga hoopis inglise keelt ei rÀÀkinud. Ja mida rohkem ma temaga inglise keeles rÀÀkida ĂŒritasin, seda rohkem segadusse ta lĂ€ks. LĂ”puks lihtsalt lĂ”igi kĂ€ega ning lĂ€ks mu juurest Ă€ra veel kiirema kapakuga kui see eelmine tĂ€di.
Sain tĂ€pselt sinna, kuhu olin lootnud saada. Siit edasi oli veel vaid ĂŒks rong.
Viimasel rongil. VÔrreldes varasemate rongidega, mis olid ikka silmnÀhtavalt vanad, tundus see lausa uhke. Kui selle rongi uksed lÀksid ise lahti, siis nendes vanemates rongides, millega olin seni sÔitnud, pidi ise ukse kangist lahti vÀÀnama ning kinni tÔmbama. MÔned rasvasema rinnaga onud teevad juba (mÔni)sada meetrit enne lÔplikku peatumist rongiukse lahti, rippudes seal, pÔsed laperdamas nagu koertel, kellel meeldib pead autosÔidu ajal aknast vÀlja pista. Tere tulemast Ungarisse

Farmi jÔudmine

Olin workaway lehe kaudu farmi perenaisega kokku leppinud, et nad tulevad mulle rongijaama jĂ€rgi. Kui olin rongilt maha astunud, et siis tee poole kĂ”ndida, seisis seal vaid ĂŒks auto, mille ees oli kolm rastafari. Teadsin, et need on minu rastafarid. See farm, mille olin enda jaoks vĂ€lja valinud oli minu jaoks tĂ€pselt midagi sellist, mida pidasin enda jaoks kaheks nĂ€dalaks ideaalseks aja veetmiseks. Farm olevat ĂŒles ehitatud permakultuursetel pĂ”himĂ”tetel ehk toodavad kogu oma toidu ning muu vajaliku ise. Pidid ka juustu, moosi ja igausuguseid muid konserveerimisi tegema ja olevat ĂŒleĂŒldse megaökod.

Kui mu kott pagasnikusse visati, ise sisse istusin ja sĂ”itma hakasime, oli autos vaikus. Selline vaikus, mis pani isegi minu ebamugavalt tundma, kuid otsustasin, et mina seda vaikust ei riku. Ühel hetkel hakkasid nad ikkagi rÀÀkima, seda kĂŒll omavahel, kuid ikkagi inglise keeles, mida vĂ”tsin koheselt ikkagi kutsena tantsule. Kiiresti tuli aga vĂ€lja, et nad ei rÀÀkinud inglise keeles mitte minu pĂ€rast, vaid selgus, et mees ja ta tĂŒtar olid belglased, kuid tĂŒdruku poiss oli kohalik ungarlane (kes oli minu jaoks tolle hetke seisuga maailma ainus inglise keelt rÀÀkiv ungarlane). Belgia pere oli umbes 2 aastat tagasi siia kolinud. Hakkasin siis uurima, et miks Ungari (sest tĂ€pselt nagu olin Pabloga rÀÀkides lootnud, oli see riik vĂ€hemalt minu jaoks senimaani ikka megalamp olnud). Selle peale hĂŒĂŒdis minu kĂ”rval istuv tĂŒdruk “because we want to be self-sufficient ÀÀ”. Kui kĂŒsisin, mida see nende jaoks tĂ€hendab, siis vaatas sama tĂŒdruk kolmnurkselt auto lael ringi, siis vaatas mind ja ĂŒtles, et ei tea. Opadii. Selline algus siis. VĂ”tsin kohe hoogu maha ning otsustasin edasisi kĂŒsimusi igaks juhuks rohkem mitte esitada ja parem jĂ€lgida, mis toimub. Mida rohkem neid jĂ€lgisin, seda veidram see kĂ”ik tundus. Nad kĂ”ik kolm vĂ€ga meenutasid Beavist ja Buttheadi – stiilis, et ĂŒks peeretab ja siis kĂ”ik kolm lagistavad naerda. Ja siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis ma taipasin – nad olid kĂ”ik ikka konkreetselt sitaks pilves. Ma isegi ei tea, kuidas selle mĂ”istmine mul nii kaua vĂ”ttis..

Kui farmi kohale jĂ”udsime, siis esimene asi, mida mulle öeldi oli: “loodan, et sulle meeldivad loomad”. NĂ€gin, kuidas neil selle metalse vĂ”rkaia taga juba vĂ€ga erksad kitsed ringi kalpslesid. Kitsekeste vastu mul kĂŒll midagi pole. Pigem imestasin, et see “farm” ei tundu isegi veeranditki nii suur, kui see, mida olin oodanud. Isegi minu Hiiumaa koduaed on mitu korda suurem ja meil on see lihtsalt… aed. Whatever. LĂ€ksime otsejoones nende elumaja poole, et saaksin lĂ”puks tutvuda selle naisega, kellega olin kogu aja netivestlust pidanud. Kui ta majast vĂ€lja astus, sain aru, et see naine pole mitte pĂ€eva ka oma elus tööd teinud. Eiei. Halb mĂ€rk! Mul on vaja, et mind hoidaks vĂ”imalikult tegusana! Kellad ja viled hakkasid vaikselt tööle.

Naine palus, et keegi teeks mulle tuuri. KĂ”ik kolm peerukotti vĂ”tsidki mu siis sappa ning hakkasime tuuritama. Esimese asjana viidi mind nende rohemaale, mis oli.. pisike. Kuna siis, kui nad sinna majja kolisid, oli see maja hĂŒljatud, siis nad on kĂ”ige ĂŒles ehitamisega alles kaks aastat tagasi alustanud ning noh, vĂ”ite isegi ette kujutada, et kanepipead + tĂ€di kes pole elus pĂ€evagi tööd teinud, ei ole kahe aastaga just palju saavutanud. Ja tĂ”esti, nad polnudki. Neil oli kasvuhoone, kus oli paar tomatitaime ja see oli kĂ”ik. Nad ise ka sellest vĂ€ga vaimustuses polnud. Mida mulle aga nĂ€idati lausa hingest kiirgava uhkusega, oli nende kanepikasvandus. Ette ruttavalt vĂ”ib öelda, et mitte millegi muuga nendel valdustel poldud nii palju vaeva nĂ€htud kui selle kanepikasvandusega seal. Aga olgu. Las olla.

Kuna tomatite ja kanepiga sai nende farmi taimsed ressursid Àra vaadatud, siis hakati mulle loomi nÀitama. Neil oli:

  • 9 koera, kellest 3 olid kutsikad
  • 30 kassi (vĂ”i vĂ€hemalt mina andsin 30 juures alla, sest sel hetkel, mil neile sĂŒĂŒa anti ja nad kĂ”ik korraga sinna olid tulnud, siis oli mul silme eest nii kirju, et vĂ”isin juba hakata uuesti lugema neid, keda olin juba ennegi lugenud). Nad ise ka tĂ€pses arvus pĂ€ris kindlad ei olnud, kuid möönsid, et (kolme uue kiisupoegade pesakonnaga) on neid 30 kanti vast kĂŒll!!!!!!! Kui kĂŒsisin, et kellele nad neid kasse nĂŒĂŒd laiali hakkavad jaotama, siis öeldi mulle, et muidugi jĂ€tavad nad kĂ”ik alles. Ikka tĂ”elised loomaarmastajad â˜ș
  • hulk mingisuguseid suuri linde nagu kuked, haned ja muud sulelised, kelle liigi hÀÀle jĂ€rgi paika panemiseks pole mina Ă”ige inimene. Möönan, et neid ĂŒldse polnudki palju, kuid nood, kes olemas olid, olid nii kuradi valjud, et kui mul muidu ei meeldi mĂ”telda, et mu Ă”htusöök on kunagi hinganud, siis seal tahtsin kĂŒll juba homse pĂ€eva Ă”htusöögi jaoks ideid hakata pakkuma
  • ilgelt palju kanu, kellega puuduvad mul igasugused eredad mĂ€lestused, mis ĂŒtleb jĂ€lle vĂ€ga palju nende suurte lindude kohta, sest nad ikka rĂ€uskasid ĂŒle terve kĂŒla
  • ~20 kitse. Siin pean tĂ”dema, et need kitsed ja kassid elasid niivĂ”rd tihedalt koos, et mĂ”ned kitsed nĂ€isid end kassiks pidavat ning mĂ”ned kassid end kitsedeks pidavat. Ma VANNUN, et ĂŒks kitsedest isegi konkreetselt tegi mjĂ€u! Kuna tĂ€napĂ€eval on kĂ”ik ju igasuguste liigituste suhtes vĂ€ga Ă”rnatundelised, siis jÀÀn tegelikkuses ka nii kasside kui kitsede puhul hoopis selle juurde et “neid oli palju”.
Nende maja oli superpisike. TĂŒdrukud (15-, 19- ja 3-aastane) magasid siinsamas ruumis, mis oli esimene avatud tuba kohe uksest sisse astudes, mida kasutati ka söögitoana. Ühelpool kĂ”rval oli vanemate magamistuba ning teisel pool köök ja vetsunurk. See oligi kĂ”ik. Ja jah, te nĂ€ete Ă”igesti, see 3-aastane vĂ€hemalt selle aastanumbri sees polnud kammi kohe kindlasti nĂ€inud.
Selle toa jĂ€rgi isegi tundub, et maja oli korralik, kuid ei. See oli tĂ€ielik peldik! KÕIK kohad olid asju tĂ€is. Maja tĂ€itsid igasugused haisud (alates kutsikate pissiloikudest kuni mingite muude haisudeni, mida kardan, et kutsikate sĂŒĂŒks isegi ei saanud ajada).
Peretaat ja -memm.
Üks telk oli mul selleks, et seal oma kotte hoida.
Teine telk oli magamiseks. Olin ainuke vabatahtlik. Üksikuna ei pidanud end aga tundma, sest otse selja taga oli seapesa 🙂 🙂 ning uudishimulikud kass-kitsed vĂ”i kits-kassid (kuidas iganes te neid nimetada tahate) tekitasid tĂ”elise kuuluvustunde. Ma seda teadsin, et nad mu telki magama panevad, kuid seda ma ei oodanud, kurat, et mind sĂ”na otseses mĂ”ttes nende loomade keskele magama topitakse.
See farm oli vÀhemalt minu jaoks absoluutne vastand sellele, millisena nad end profiilil olid kujutanud
Kass-kitsed ja kits-kassid ning sitareake.

Pea kĂ”ik pildid on muide tehtud hommikul. JĂ€rgmise pĂ€eva hommikul. JĂ”udsin sinna oma superpĂ”nevate rongiseikluste tĂ”ttu ju eelmise pĂ€eva Ă”htupoolikul, mil hakkas just parasjagu pimedaks minema. PĂ€rast tuuri oli mu enesehÀÀlestus selle kĂ”ige suhtes ikka madalamast madal, kuid otsustasin veel teha viimsegi jĂ”upingutuse, et sellele kogemusele avatud olla. LĂ€ksingi tuppa selle naisega jutustama. Ja no tee, mis tahad – mida rohkem ta suust sĂ”nu vĂ€lja tuli, seda rohkem sain aru, et see koht pole minu jaoks.

Palusin proualt veel internetti, kuid sain jĂ€rjekordselt imeliku vastuse, et sellest asjast ei tea tema midagi ning lĂ€ks ukse peale oma tĂŒtart karjuma. Tuli vĂ€lja, et 15-aastane oli see, kes nende peres see itimees oli. Tuligi kohe sinna ja vĂ”ttis taskust vĂ€lja pisikese ruuteri ning luges mulle ette sellel oleva parooli. Ja varsti tegi tĂŒdruk jĂ€lle nahad. TĂŒdruku kadumisega kadus ka internet. Haha. Issand jumal. Kas ma pean tĂ”esti hakkama teda Ă”ue pealt taga ajama, et internetis olla? Jah! Nii oligi! Õigupoolest tĂŒdrukut ĂŒles ei leidnudki, kuid avastasin, et mu telgis oli levi olemas (mis oligi tunduvalt parem variant, sest kui ma selle naise juttu imelikuks pidasin, siis see 15-aastane tootis sellist teksti, et seda kuulates hakkas fĂŒĂŒsiliselt halb. KĂ”hutasin siis seal telgis, ĂŒritades samal ajal mĂ”telda, kuidas seda olukorda nĂŒĂŒd lahendada. Juhuslikult kirjutas mulle tĂ€pselt samal hetkel see Iisraeli tĂŒĂŒp, kellega Taanis tutvusin. KĂŒsis, kuidas mul seal Ungaris lĂ€heb. Vastasin talle ainult ĂŒhe lausega: “kuulsin, et Iisrael pidi ka juulikuus kena olema?”. Teist korda ta sellist asja ei lasknud mul endale öelda. Ta oli juba pĂ€evadeviisi mulle peale kĂ€inud, et tema kĂŒll oktoobrini oodata ei vĂ”i. Lubas ĂŒkskĂ”ik kuhu lennata kui mind vaid korrakski uuesti nĂ€ha saaks. Kuid seal ma olin, hoopis ise jĂ€rgi vaatamas, mis hinnaga need lennupiletid Iisraeli olla vĂ”iksid. Samal ajal, kui seal pileteid uurisin, hakkas mu telk jĂ€rsku vĂ€risema ning kuulsin vĂ€ljas imelikku heli. VĂ€lja piiludes nĂ€gin, et kits nĂ€ris telginööri. Eiei. Siia ma ei jÀÀ. Kuna ka piletid Iisraeli olid veel uskumatult odavad, oli otsus ilma pikemalt edasi mĂ”tlemata tehtud. Lend juba kolme pĂ€eva pĂ€rast.

Teine pÀev Ungaris

Hommikul Ă€rkasin pissihĂ€da peale. Kui jĂ”udsin majani, et ust avada, oli uks seespoolt haagis. Siis tuli meelde, et see oli neil nii ka eelmisel Ă”htul, mil tahtsin minna hambaid pesema. Haak oli vĂ€idetavalt selleks, et kutsikad ei saaks vĂ€lja pÀÀseda. Üritasin natukene seal nĂ€ppudega seda haaki eest ajada (samal ajal natuke lootes, et ju ma kedagi selle kolistamisega ĂŒlesse ajan), kuid tulemusteta. Olgu. Pole probleem. See pole mul ilmselgelt mingi esimene pÔÔsasse pissimine (kuid vidoest panite vĂ”ib-olla tĂ€hele, et seal polnud just eriti palju pÔÔsaid..). KĂŒkitasin siis seal seaaia juures. LĂ€ksin telki tagasi ning ĂŒritasin veel veidi magada. Und ei tulnud. Telefoni panin ka neile majja laadima ehk mingit internetti mul ka polnud ja salaja poleks jalga ka saanud lasta, sest ilma telefonita pigem ikka ei lĂ€heks ning see “farm” oli rongijaamast ka ikka arvestatavas kauguses. Kui mul umbes tund aega hiljem juba number kahele oli vaja ja keegi IKKA VEEL ĂŒleval polnud, mis tĂ€hendab, et ma IKKA VEEL majja sisse ei saanud ning pidin jĂ€lle sinna seaaia juurde tuttavasse kohta kĂŒkitama minema, siis vandusin endale, et kui olin varasemalt murelikult mĂ”telnud neile pakkuda, et teen pĂ€eva-kaks nende heaks ikkagi tööd, siis nĂŒĂŒd ei ole sellest enam juttu ka. Ökofarmimine missugune! Selle peale tĂ”esti ei tulnud et nad mind sinna sĂ”na otseses mĂ”ttes vĂ€etama vĂ”tsid. Pakkisin oma kompsud ning lĂ€ksin sinna maja ette kits-kasside ja kass-kitsede keskele istuma ning ootasin, et keegigi ĂŒlesse Ă€rkaks. Ärkasid nad alles 10 ajal. Olin seal maja ees kĂŒnkal istunud ĂŒle tunni aja. Hirm teistele pettumuse valmistamise ees oli tĂ€ielikult kadunud ning ĂŒtlesin otse vĂ€lja, et see asi pole minu jaoks ning olen nĂ”us neile maksma selle eest, et nad mind rongijaama viiksid. Kohe, nĂŒĂŒd ja praegu.

Nende kodujaam.
Rongiootuses. Muide sellel rongil, mille peale siit lĂ€ksin, sai ka nalja. Olin juba siis hakanud tundma maniakaalset huvi selle vastu, kui mitu jĂ€nesesĂ”itu ma siin Ungaris tehtud saan ning otsustasin kontrolöri ungarikeelse jutu peale teha maailma suurimaid silmi jaaaaaa siis hakata tĂ€iega inglise keeles pudrutama. Ilmselgelt ei olnud kena minust, kuid kui see onu ka sekundipealt kĂ€ega lĂ”i ning minema kappas, siis naersin juba kogu sĂŒdamest ja mĂ”tlesin, et see riik on ikka vĂ€ga kuradi palju napakam kui see, mida oodanud olin.
Siit jaamast ostsin pÀrispileti Budapesti.
Budapestis
Kuna kĂ”ht oli ilgelt tĂŒhi, sest lasin farmist ju söömata jalga, siis ostsin kohe jaamast pirukaputkast selliseid asju, mida ka kĂ”ik teised isukalt jĂ€rasid. Ungaris on igasugused pirukakohad vĂ€ga populaarsed.
Hostel oli tĂ€iesti kesklinnas, ĂŒhes suures eluhoones
Budapestis on megaaaaaalt inimesi.
Market.
See oli kĂ”ige nĂ”medam market, kus olen kunagi kĂ€inud. TĂ€iesti ehedalt vaid turistidele – hinnad on laes, kohalikke ei nĂ€e seal ĂŒldse ning kĂ”ik mĂŒĂŒjad hakkavadki sinuga automaatselt inglise keeles rÀÀkima.
KÀisin marketi juures oleval sillal imestamas, kuivÔrd vapustavalt ilus Budapest on. Mulle tavaliselt linnad ei meeldi, kuid Budapest on tÔega kena! Ilmselt seepÀrast ka need mitmed-setmed inimesed.

Kolmas pÀev Ungaris

Kui otsite ehedat turukogemust, siis Budapestis saab seda hoopis Lehel marketil, kus ongi vaid kohalikud.
Olin varasemalt lugenud, et Ungaris on kindlasti vaja langost proovida. Kuna inimesi oli jÀrjekorras palju ka, siis vÔtsin nÔuks, et peab jÀrgi proovima.
Ida-Euroopale kohaselt hoolitsetakse ka selle eest, et su suu ei kuivaks.
KĂ€kk. Maitse oli muide vĂ€ljanĂ€gemisega vĂ”rdeline ehk uskumatult mĂ”ttetu. Ei saanud mina aru, miks seal lausa jĂ€rjekord oli – nĂ€gin ju et kĂ”ik teised tellisid ka sama asja.. lihtsalt mingile Ă”lis praetud taignajunnile on hapukoort ja juustu peale mÀÀritud.
LĂ€ksin avastama seda Margit-szigeti saarekest.
Silt saare parempoolses alguspunktis.
Saar on meeletusuur lahmakas, kus on mitmeid parke – ruumi kĂ”igile ja kĂ”igele
Jaapani aed..
..kus ujuvad kilpkonnad
Veel parke. Terve saare peal lasevad inimesed ringi mingite vĂ€ga veidrate sĂ”idukitega, olles ise oma veidrast sĂ”idukist vĂ€ga Ă”hevil – tundub megatulus bisinis
Saarelt maas ning lihtsalt kÔndimas teisel pool jÔge, et mitte ainult saaks öelda, et kÀisin teisel pool jÔge, vaid kÀisin lisaks Budale ka Pestis Àra.
Budapest on tÔesti ilus!
Budasse tagasi.
Olin rott ja otsustasin öö lennujaamas veeta. Alguses nii pelgasin seal silma looja lasta, sest koguaeg mingid turvamehed lasid ringi. SeepÀrast unustasin end raamatut lugema. Kui pilgu tÔstsin, oli tervest mu ees olevast koridorist mingitsorti pagulaslaager saanud.
Boarding pass kÀes ja minek!

Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s