Euroopa, Poola, Riigid, kus olen reisinud

Suve kolmas kolmandik. Osa 1 ehk sellest, kuidas Poolas oli täiega nõme 🇮🇩

Lendasin Tel Avivist Varssavisse sama Wizzairiga, kes olid minult 2,5 nädalat tagasi, mil Iisraeli lendasin, hakanud Budapestis iharalt raha nõudma. Otsustasin Euroopasse naasmisel lisada enda lennule priority-funktsiooni. Ei mingeid jauramisi. Null.

Varssav

Jõudsin Varssavisse väga hilja. Jõudsin sinna nii hilja, et olin lausa mõtelnud järjekordselt lennujaamas magada. Enda pingi väljavalinuna hakkasin aga mõtlema, et isegi KUI peaksin seal kuidagi magatud saama, siis majutuskohatadesse saab sisse alles 12- kui mitte lausa 14-ajal. Sellele järgnes juba kiire guugeldus ning kui olin avastanud, et Varssavis on öine ühistransport (kattes ka lennujaamamarsruudi) olemas, siis asusin juba (24 h) hostelit valima.

Ööbisin kolm ööd sellises kohas, mis oli üks ütlemata nõme hostel. Sellist backerikogemust polnudki veel saanud, kuidas öösel maani täis noored tuppa sisse lendavad, kõik tuled põlema panevad ning siis kakerdavad seal niiviisi tükk aega enne kui oma asjad aetud saavad ning voodisse end veavad. Hommikuti on neil muidugi nii räme pohmell, et uinuvatest kaunitaridest on saanud laiali läinud ripmsetuššiga morsad, kellel pool perset teki alt välja piilub ja kelle hingamisteed loovad valjemaid helisid kui need, mida mul on eal õnnestunud oma elus kuulda. See on uskumatu, kuidas üks pisike tüdruk saab SELLIST häält teha
Pideva joobnud oleku põhjus seal hostelis (ja Poolas üleüldse) on 24 h lahti olevad alkoholipoed.
Ja põhjuseks, miks Poola mutid nii ümarad on, nagu nad on, seisneb selles, et iga nurga taga (tõesti ei liialda) on sellised pirukapoed. Tänavalgi kõndides märkad, kuidas igal kolmandal inimesel on mingi saiakonts hammaste vahel.

Varssavis olin planeerinud olla vaid kaks päeva, sest pärast seda algas juba festival, kuhu Pablo mind enne Ungarit kutsunud oli. Ungaris veel helistasin Pablole, et talle oma Iisraeli minekust rääkida, küsimaks, mida tema sellest arvab. Tuli välja, et Pablole meeldis see niivõrd vähe, et sellest kuuldes ta minuga koos reisida enam ei tahtnud. Mis seal ikka. Ei jäänud mul muud üle, kui Poolast ise oma seiklus teha ning kuna ka pilet sinna festivalile oli olemas, otsustasin sinna sellegipoolest minna.

Varssavis planeeritud kahest päevast ühel käisin ka linnas (esimesel kirjutasin blogi, millega polnud ju pikka aega tegelenud)
Näis, et sattusin linna just sellisel päeval, mis oli Poolas mingi rahvuspüha, sest paljud kõndisid ringi selliste muskli ümber pandud lipuvärvides lintidega

Kuid tehke, mis tahate, mida rohkem ma ringi kõndisin, seda enam tundsin, et see kõik on nii mõttetu ja tühine.
Sõna otseses mõttes kordasin ajalugu ning otsustasin linnas töllerdamise asemel minna ja sildu avastada.. jällegi lihtsalt selleks, et öelda, et olen käinud teisel pool jõge.
Need 24 h-sed alkoholipoed on nii mõningategi kodanike jaoks olulise tähtsusega. Selliseid pinkide peal, pinkide all, põõsaste all (ja kusiganes mujal, kuhu nad mahtusid) magavaid joodikuid oli küll ja küll.
Ei ole linna, mida külastades poleks ma marketil käinud. Nii ka Varssavis.
See market polnud kohe kindlasti mittemingi turistikas
..kohe ilmsegelt mitte.
Seal sai absoluutselt kõike, mida võis vähegi ette kujutada. Poola memmedele just nii näibki meeldivat
Igasugused köögi- ja puuviljad ning marjad olid seal suurtes suurtes valikutes olemas.
Sattusin turul sellisesse kohta, kus sai äsjavalminud auravaid pelmeene (pirogisid) osta.
Palusin endale igast variandist ühe. Parimad olid vene (juustu ja kartuli), spinati ning kohupiima pelmeenid.
Proovisin nende pontsikuid ka, et aru saada, kas ja kui palju see Poola memmede pontsiklus seda kõike väärt on ja teate, samahästi oleks võinud nuustiku suhkrust läbi immutada ja siis seda närida.

Tatokafestivalile!

Festivalikorraldajad pakkusid kolmel erineval kellaajal tasuta transporti, mis ühe Varssavis asuva kaubamaja parklast viivat otse festivalialale. Soovitud kellaajale tuli end varasemalt ära registreerida
Sain metrooga täpselt sinna parkla juurde. Jõudsin muide nii sekundipealt, et metroost üles joostes, et sinna parklasse jõuda, imestasin, “kuidas mul ikka niimoodi veab”.

Kui aga selles suures parklas seisin, sain aru, et perse majas. Kohe selle metroojaama nurga juures polnud küll mitte ainsatki bussi ning ei näinud ma ka mitte ainsatki bussisarnast asja nii kaugele kui mu silm seletas. Niipea, kui olin mingisugust bussilist sõidukit silmanud, läksin selle juurde, kuid aimasin, et see ka ei saa olla, sest see oli lihtsalt keset parklat (aga läksin kontrollima ikka, sest mine sa tea – äkki Poolas käivad asjad teistmoodi, ei imesta ma siin ilmas enam mitte kui millegi üle). Nii seal siis tiirutasingi. 10 minutit võinii. Olukord oli muutumas huvitavaks, sest olin endale reserveerinud koha selle hommiku just viimasele bussile (11-sele ehk 9-ne ja 10-ne olid juba ammu läinud ning näis, et ka see 11-ne). Selle asemel, et nutma hakata, nägin, et otse keskuse ees oli jäätiseputka, mistõttu otsustasin kõigepealt minna ja endale jäätise osta 😀 . Putkatüdrukule näitasin kaardi peal veel kohta, kuhu minema pean, küsides, kas ta teab, kas siit kusagilt sellesse kohta mingit bussi võiks minna, kuid ta ei teadnud. Olgu. Lihtsalt istusin maha ja sõin oma jäätist. Järsku tuli mõte minna selle festivali facebooki lehele, millel hakkaski kohe silma, kuidas keegi oli sinna poola keeles kirjutanud, et 11-ne buss jääb hiljaks ja jõuab ilmselt 11.40. Heh. Super. Jõudsin küll veel mõtelda, et arvestades bussi hilinemist, on sel juhul huvitav, et kedagi teist pole siin parklas minumoodi passinud, kuid ei viitsinud seda analüüsima hakata.

Otsustasin minna toidupoodi. Toidupoes läks mul selles kassas, mille järjekorras olin seisnud, nii kaua, et jõudsin jälle minutipealt kell 11.40 sinna parklasse. Ja lööge või maha – jälle aru ei saa, kuskurat see bussikronu olema oleks pidanud. Silmasin ikkagi, et täpselt sellest nurgast, kus see metroopeatus on, sõitis mingi valge buss keskuse poole. Hakkasin kohe selle bussi suunas astuma ning bussini jõudes astusin otseselt sellele ette. Onugi tundus ringi vahtivat ja kuidagi justkui avatud kellegi leidmisele ning keeras akna ka kohe lahti. Oh davai, ilmselt ongi õige – hakkasin kohe temaga inglise keeles rääkima. Kui aga “kök-mök” vastuseks tuli, mõistsin, et olin ikkagi eksinud. Kuna onu siiski tahtis teada, mida ma teen, siis üritas ta minuga poola keeles rääkida. Küsisin selle peale, et ega ta vene keelt ei räägi. Ei rääkinud. Hetk hiljem võttis ta juba telefonist google translatei lahti ning hakkasime sõna otseses mõttes ta telefoniga sõnumeid vahetama niimoodi, et kui mina kirjutasin, siis inglise keelest poola keelde ja tema vastas poola keelest inglise keelde. Nii mitu korda. Selline kvaliteetvestlus siis! Igatahes tuli välja, et ta on mingist filmigrupist ja pidi sealt parklast ühe inimese peale võtma, et tollega kuhugipoole sõita. Kui talt juba küsisin (ikka veel sinna telefoni asju trükkides), et kus see koht on, kuhu ta sõidab, siis selgus, et ta läheb minu jaoks poole tee peale. Long story short – minuti pärast istusin tal juba bussis.

Peagi istusingi autos kahe poola keskealise meesterahvaga, kes ei rääkinud sõnagi nendest keeltest, mida mina valdasin. Nagu ka ungarlased, on ka poolakad väga jäärapäised selle suhtes, et kui nad ikka tahavad rääkida, siis räägivad. Alguses hakkasin juba silmi kõõritama, et on vajaaaaa, kuid olles selle emotsiooni üles kerkimise ära näinud, otsustasin sinna mitte minna. Üritades siis neid kuulata nii hästi kui vähegi oskasin kedagi poola keelt rääkimas kuulata, juhtus midagi veidrat – avastasin, et saan kontekstist täiesti vabalt aru. Sain aru, kui nad küsisid mu nime või uurisid selle kohta, kas olen üliõpilane või olen ikka täiskasvanu ja teen tööd, kuid lihtsalt puhkusel jne. Ise vastasin neile mis iganes keel mul tol hetkel meelde oli. Kuidas ma aga nendest aru sain? Mul pole õrna aimu. Okei, aimdus tegelt on, sest vene keelega on ikka arvestatav sarnasus, kuid siiski, see hetk, mil mõistsin, et me kõik vestlesime eri keeltes, kuid mõistsime üksteist – kuld!

Kui olime poolele teele jõudnud ning ma maha läksin, viskasid nad mulle autoaknast päevalille..ee õie?, mis oli mu peast vähemalt 2 korda suurem (ja mul suht suur pea nagu) ning ütlesid teele kaasa häid sõnu, mille täpset tõlget ma ei teadnud, kuid seda positiivset energiat tundsin kogu südamest. NII ÄGE! Need päevalilled on Poolas muide megatavalised – Varssaviski nägin autode akendest, kuidas juhtidel olid need õied süles ja võtsid sealt neid sihvkasid ja närisid otse roolis, koored omakordajärgmisel hetkel aknast välja sülitades nagu see oleks kõige normaalsem asi üldse.
Otsustasin siis sellisest punktist hakata hääletama sinna festivali asukoha poole.
Vaid paar minutit hiljem koperdas sinna üks vanem proua (kes ka minuga samu keeli ei vallanud), kuid kes tahtvat ka kuhugi hääletada. Kuna ma pole mingi hääletajagi, siis olin alguses sellisest justkui “konkurentsiolukorrast” lausa segaduses. Segaduses olid ka vist autod, sest seisma ei jäänud keegi tükk aega. Kui tädi ära väsis (ta juba sinna tulles lonkas, sest vasakul jalal oli ilmselgelt mingi probleem) ning end maha toetas ja ma edasi hääletasin, siis umbes 10 minutiga võinii jäi üks auto lõpuks ka seisma. Seda nähes ajas ka tädi end kohe püsti ning sain vaid põnevusega jälgida, mis nüüd juhtuma hakkab. Õnneks rääkis seisma jäänud auto juht inglise keelt NING poola keelt ja saime talle selgeks tehtud, et lähme eri kohtadesse. Ta viskas meid mõlemaid ära. Pealevõtja oli muidu üks neid inimesi, kes ilmselt võtabki hääletajaid peale lihtsalt selleks, et saaks kellegi peal oma rääkimisvajadust rahuldada. Alguses rääkis selle lombaka tädi surnuks ja kui oli tolle (lomabaka laiba) maha visanud, võttis minu ette. Aga ta oli tegelt tore – viskas mu otse sinna festivalilalale ära.
See festival.. OLI NII MÕTTETU. Ma polnud Pablo jutust ÜLDSE aru saanud, et see oleks midagi, mida korraldatakse Poolas alles esimest korda EGA et selle festivali tatoveerimise ja festivalitamise suhe võiks olla selline 80-20.. kui mitte 90-10. Inimesele, kes ei tulnud tatoveerima, oli see kõik veits sitt uudis võinii. Alles siis mõistsin, miks kedagi teist seal parklas bussi ei olnud ootamas, ma olevatki ainuke, kes sellele 11-sele bussile tahtis…….

Pablole läksin sinna ju üllatusena. Ning tõesti, üllatunud ta oli. Sama palju nagu ta oli ka ikka veel solvunud, et ma Iisraeli läksin. Kuid vähemalt ta rääkis minuga. Seda poistiivset energiat, mida Guatemalast mäletasin, enam ei olnud.

Mida päev edasi läks, seda rohkem tundus ja selgus, et see festival saabki olema lihtsalt selline sündmus, kus eri tatoveerijad on kokku saanud, et üksteist tatoveerida.. Tundsin, et ei sobitunud sinna seltskonda ka parima tahtmise juures. Kuna mul olid aga lennupiletid Eesti olemas ja sinna oli veel terve hulk aega (ning midagi paremat polnud mul Poolas ammugi teha), siis jäin sinna. Õhtu muide oli väga lahe – nagu tihti Iisraeliski juhtus, avastasin end lõkke äärest, kus eri inimestel olid eri pillid ning nii seal lauldi ja mängiti. Täiega lahe oli:

Kuid järgmine päev oli täpselt samasugune nagu eelmine – tatoveerijad kas üksteist tatoveerimas või rääkimas üksteiste tatokatest või tehes üksteise tatokatest pilti. See blond mutt oli ainus tatoveerija, kellel endal ainsatki tatoveeringut ei olnud
Või isegi KUI tatoveerijad peaksid väsima tatoveeringutest rääkimisest, siis tegid nad üksteisele massaaže või rastasi
..või siis hoopis kohendasid üksteise rastasi
..või siis lihtsalt istusid ja tšillisid, oodates festivalikülastajaid, keda mitte kunagi praktiliselt ei tulnudki.
Okei, paar inimest peale minu oli ikkagi külastajana ka tulnud, kuid neid päeva jooksul üle 10 väga ei olnud.

Jaaaaaaaaaaaaa peamiselt ikkagi oli nii, et tatoveerijad tatoveerisid tatoveerijaid. Ime, et nad seal tatoveerimistega mingeid ronge ei teinud.. 

Õhtuti muidu olid olemas elava muusika bändid, kuid kogu “festivali” energia kuni kolmanda ja viimase ametliku päevani oli madal. Kahel esimesel päeval peeti ka loenguid, mida mitte keegi ei kuulanud..

Ok. Paar inimest oli, kuid pooled nendest (kui mitte rohkem) olid ka ilmselt tatoveerijad

Kolmandal päeval aga peeti pärastlõunal kakaotseremooniat, millele järgnes helitseremoonia. Kakaod olin Guatemalas joonud küll ja küll, kuid helitseremoonial polnud kunagi käinud – see tund aega, mis ma seal murul lamasin, oli absoluutselt kogu seda mõttetust väärt. Seal lamades saingi ausalt öeldes aru, kuidas kõik eelnev oli õudseltõudselt mõttetu olnud.

Pärast helitseremooniat läksin Pablo ja tema sakslasest tatokasõbra telki istuma. Pablot seal ei olnud, vaid see sakslane. Olin temaga veel eelmisel õhtul sattunud kahekesi selle sama telgi taga istuma ning mitmeks tunniks jutustama. Läksin sinna telki täpselt sellise emotsiooniga, mida Newton võis tunda, kui talle see õun pähe kukkus. Tahtsin oma just saadud avastust jagada ning ütlesin sakslasele, et tunnen, et pean ära minema. Vastas, et ka tema olla sama mõtelnud ega polnudki kunagi planeerinud kogu seda asja lõpuni olla (ametlikult kestis see kolm päeva, kuid mitteametlikult veel lisaks kolm). Küsis, kuhu ma lähen. Ütlesin, et ei tea, kuid olin eelmisel ööl unes Gdanski näinud, mistõttu arvasin, et lähen vaatan järgi, kas see koht on midagi väärt või ei ole. Selle peale vaatas ta mind ning ütles: “aga tule minuga, lihtsalt sõidame kuskile, lihtsalt laseme siit jalga”. Nüüd aga jäin hoopis mina teda vaatama, tundes, et mulle langes terve õunapuu pähe. Sain aru, et ta tõsimeeli uskus, et läheksin temaga kaasa. Ma pean ikka kohe eredalt mingit kurva kodutu koera energiat kiirgama, et mehed mitte ainult ei taha mind endaga igalepoole kaasa viia, vaid ka siiralt USUVAD, et ma seda ka teeksin. Vau! VAU! Sama, mida olin mõtelnud, tuli ka huulilt ning küsisingi talt, kas ta siiralt usubki, et oleksin lihtsalt temaga niimoodi kaasa läinud. Seda ilma tema vastust ära ootamatagi, sest kui olin selle valjusti välja öelnud, lisasin juba ise, et oh my god, NO, wow, just WOW, I’m fuckin’ outta here“. Minema kõndides taipasin veel tagasi vaadata, et teda tänada – 1) selle eest, et ta arvas, et ma üldse olen keegi, kellega oleks lahe niimoodi seigelda 2) selle eest, et ta oli mul just aidanud aru saada, et see kõik, mida olin nüüd suviläbi teinud – MÕTTETU, TÜHINE, NIIIIIII MÕTTETUTÜHINE!

Pakkisin samal õhtul oma asjad ära ning heitsin oma telgis pikali, et hommikut oodata, natuke lootes, et äkki tuleb kusagilt mulle mingi vastus, et kuhu ma siis ikkagi homme lähen. Enne uinumist seda vastust polnud tulnud. Olin kindel vaid ühes – ma lähen.

Hommikul olin varakult üleval, pakkisin Pablo telgi (tatoveerijad ise ööbisid lähedal olevas hotellis) kokku ning jäin Pablot ootama, et temaga hüvasti jätta ja talle ta telk tänusõnadega üle anda (sest see oli tegelt uskumatu õnnistus, et tal telk üldse kaasas oli). Sain teda kuradikaua oodata (hotellis olid neil ju hommikusöögid ja asjad hinna sees) niiet selleks ajaks kui ta kohale jõudis, olin juba nii minekuvalmis, et tegin kiirkallistuse ja ütlesin lihtsalt, et lähen. Kuna talle tuli minu lahkumine samasuguse üllatusena nagu mu saabumine seda olnud oli, ütles ta: “Miina, saa ei saa koguaeg niimoodi ringi joosta. Mida sa teed oma eluga?”. Vaatasin vaid selja taha ning ei ütelnud muud kui “adios”, ise kogu aja edasi kõndides.

Olin suviläbi otsinud ja otsinud. Igatsesin leida midagi, mis paneks mind elusana tundma. Midagigi!

Ungaris seda ei juhtunud.

Iisraelis see justkui juhtus…

Mis sai Poolas?

2 kommentaari “Suve kolmas kolmandik. Osa 1 ehk sellest, kuidas Poolas oli täiega nõme 🇮🇩”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s