Euroopa, Riigid, kus olen reisinud

Suve kolmas kolmandik. Osa 2 ehk mis sai pärast festivalilt jalga laskmist ning sellest, mida kuradit ma oma eluga teen?

Kui olin festivalilt nahad teinud, läksin kohe suure tee äärde ning vedasin pöidla püsti. Arvan, et üle veerandtunni seal ei olnud (Poolas näib hääletamine täitsa aktsepteeritud olevat), sest peagi võtsid mind peale kaks pensionäri, kes muidugi minuga sama keelt ei rääkinud, kuid kuuldes, et tahan Varssavisse, suutsid mulle selgeks teha, et võiksid mind viia lähimasse suuremasse alevikku, et saaksin sealt bussile minna. Sobis! Isegi kohale jõudsime nii, et samal ajal kui mina autost välja astusin, sõitis Varssavi buss ette. Bussis maha istudes tabas mind äkkidee edasise suhtes, mille puhul teadsin kohe, et just nii ma teengi.

Varssavisse jõudes võtsin koheseks sihtpunktiks suure bussijaama, et minna ja osta pilet Tallinnasse (mille kuradi pärast polnud ma Mehhikos oma toredate ideedega selle peale tulnud, et neid nõmedaid Ida-Euroopa riike bussiga külastada? Ei tea. Igatahes, nii palju odavam!). Lootsin veel samal õhtul bussile saada, kuid sinna enam ei mahtunud. Sobis mulle ka järgmine variant – 6.15 homsel varahommikul. Kavatsesin öö bussijaamas veeta, kuid muretsev ema ei lasknud elada, niisiis ööbisin päriskohas. Hostelinarile minemist seekord isegi ei kaalunud, seega võtsin endale omatte pisikese korteri, mis asus bussijaamast vaid pooleteise kilomeetri kaugusel. Tundus täpselt selline okei vahemaa, mida nii tol hetkel kui ka homsel hommikul võiks maha jalutada. Teel sinna oli mul jubehea meel saadud diili üle, sest võtsin ikkagi ühe soodsamaist omaette-variantidest, mida bookinguleht pakkus, kuid ikkagi oma korterike. Korterisse sisse astudes nägin kohe (korter oli ühetoaline), et minu magamisasemeks oli pisipisi välivoodi. See pisipsisi välivoodi oli nii uskumatult ebamugav ning oma pisikese suuruse kohta niivõrd uskumatult häälekas, et veetsin öö sootuks diivanil.

Üllatusüllatus, ei maganud ma aga silmatäitki. Just saadud eneseavastused olid niivõrd suuremõõtmelised. Ahmisin siiamaani õhku, mõteldes mis elu see selline on. Olin oma raamatutest alati lugenud, et elada tuleks hetkes. Ja ma olin seal. Elasin täielikult ja alati praeguses momendis. Ma ei muretsenud mitte millegi pärast, ma ei vingunud mitte millegi üle. Seda ei öelnud aga keegi, et kui sa oma sees olevate aukude ning probleemidega ei tegele, siis pole sellest hetkes olemisest ikkagi kasu, sest varem või hiljem juhtub midagi, mis su päästiku käivitab. Seda täpselt senikaua kuni vastutust võtma keeldud ning endaga tegelema hakkad.

Mu elu (Iisraelis) oli ju tegelt megalill – sain sellest täiesti selgelt aru ning olingi rahul, kuid rahul oli vaid mu mõistus. Süda aga hüüdis, aina valjemini ja valjemini. Mulle oli antud “võimalus” teha valik suhteliselt ideaalse elu ning selle vahel, et ollagi see kodutu koer, kes ei teadnud, mida või miks ta teeb. Olin seda otsust niivõrd pikalt edasi lükanud – väitnud et elan hetkes. Tõde oli see, et ma ei mõtelnud selle valiku tegemise peale ega tahtnud sellele mõtelda. Mul oli juba nii raske aasta olnud ning juba mõte sellest, et konkreetselt ise valida raskem tee selle ilusa printsessielu asemel…

Aga just sellel samal bussisõidul, sellel samal 18-tunnisel bussisõidul Varrsavist Tallinnasse, sain aru, et valik oli niivõrd lihtne.. ma olin muutunud..

Ma ei ole enam see väike tüdruk, kes justkui armastussõltlasena jookseb just nende sabas, kes armastust väldivad.

Ma ei ole enam see väike tüdruk, kes jääb kuskile lihtsalt sellepärast, et kardab teistele oma lahkumisega pettumust valmistada.

Ma ei ole enam see väike tüdruk, kelle ainsaks eesmärgiks on teha midagi idootset, mida keegi teine ei teeks, lihtsalt selleks, et leida midagi, mis paneks teda elusana tundma.

Pärast armastuse vältijate sabas jooksmise lõpetamist sain aru, et ma ei ole ka see väike tüdruk, kes tahab nii väga olla armastatud, et jääks mehega, keda ta ise ei armasta.

Ma ei ole enam see väike tüdruk, kes jääb kuskile lihtsalt sellepärast, et tal justkui pole kuhugi mujale minna ning lennupiletiteni jäänud aeg on ju kuidagi vaja täis teha.

Ma ei ole enam see väike tüdruk, kes läheb ükskõik kuhu teda kutsutakse, sest ta on unustanud, et vaid tema ise loob oma reaalsust ning igal suvalisel londil ei pea absoluutselt olema tema suuna määramisel sõnaõigust.

Ma ei ole enam see väike tüdruk, kes on segaduses, et mille kuradi pärast on meil see elu, mil oma lühikesel teekonnal haua poole oleme pidevalt proovile pandud nii meid ümbritsevate inimeste poolt kui ka erinevatest juhtumitest, mis meie terveid sisemaailmad panevad kokku varisema.

Okei, see viimane polnud tõsi. Ma absoluutselt OLEN selle suhtes segaduses. Täiega segaduses! Tõesti tahaksin teada, miks on vaja seda, et peame läbi elu tegema neid valusaid ja rohkem valusaid vigu selleks, et vanana saaksime vaadata tagasi ning imestada omaenda rumalust? Vanana, mil meil ole enam jäänud palju aega selle kogutud tarkusega suurt midagi peale hakata? Miks on nii, et isegi kui meist vanematel on meile midagi tarka öelda, siis me ei kuula neid, sest vead on oma nahal vaja ära teha? Miks on nii, et meie tugevus ja elutarkus tulevadki just meie vigadest? Miks peame me tegema teistele haiget ning ise haiget saama, et iseend paremini tundma õppida? Miks on nii, et armastajad kriibivad teineteise hinge kui võiksid lihtsalt.. armastada ning olla armastatud? Miks mõistame me kõige paremini, et teisest inimesest hoolime, alles siis, kui oleme temast ilma jäänud? Ja kui meil on imeline võimalus seda sellele teisele inimesele veel öelda, enne kui ta päriselt meie seast lahkunud on, et hoolime, siis miks me seda ei tee? Miks anname oma hirmudele rohkem jõudu kui võimalustele? Miks me ei näe iseenda jõudu ega lõpeta endale ning teistele valetamist? Miks see kõik peab nii raskelt tulema? Mis selle kõige point on????

Kuna nööri kaela panija ma ei ole, võtsin nõuks endale lahti sõnastada needki õppetunnid, mida olen seni saanud, lootuses, et äkki ühel päeval, mil minul on võimalus vanana oma tarkust kellelegi edasi anda, siis isegi kui mind ei kuulata, siis imestataks ikkagi ammulisui, et see mutt on ikka puhtahull. Kui muud ei saa, siis äkki vähemalt inspireerin vigu tegema, sest oh, vigu olen ma teinud ja oh, ma loodan, et olen neist ka õppinud.

Minu selle suve õppetunnid:

  • ma mõistsin, et enda emotsioone ja valu alla surudes, neid täielikult eitades ning end pidevalt tegusana hoides, ei vabane ma sellest valust ja see jääb minuga, tahan ma seda või ei taha, kuid jääb
  • ma mõistsin, et igal vabal hetkel kõhulihaste pumpamine ei mätsi kinni seda auku, mis mu sees laiutas
  • niisamuti sain teada, et seda auku ei täida ei kõikvõimalike eri maitsetega halvaad, kõige magusamad jätad ega kõige moosisemad Poola tädide armastusega õlis praetud pontsikud. Õigupoolest sain teada, et viimaste söömisega saab sinust endast paras pontsik.
  • ma mõistsin, et võin reisida kuhu iganes – lugematul (okeiokei, loetaval*) hulgal erinevatesse riikidesse, näha kõige fantastilisemaid kohti, kuid õnn on tõeline vaid siis, kui saad seda mitte ainult kellegi teisega jagada, vaid see keegi teine peab olema sinu jaoks tähenduslik
  • ma mõistsin, et mul pole enam probleemi sellega, et lasta kedagi endale ligi või lasta end kellelgi armastada, vaid need, keda olin kohanud ning kes tahtsid mind armastada, polnud lihtsalt õiged.

See Iisraeli mees helistas mulle umbes kusagil sel ajal, kui olin oma bussisõiduga jõudnud Leetu. Ta oli parajasti minemas ühele uuele workshopile. Ütlesin talle ilma keerutamata, et ta ei tunneks mingeid piiranguid selle suhtes, mida ta teeb. Ta ei ole rumal mees. Absoluutselt mitte. Ta teadis väga hästi, mida see tähendas. Ta pole enam pärast seda minuga ühendust võtnud. Imetlen ta tugevust – ta oli end lõpuni hoidnud avatuna selle suhtes, et ma ei pruugi enam kunagi tagasi tulla. Ta oli end lõpuni hoidnud avatuna sellele, et tuua mind oma koju, näidata mulle end, ning võtta risk, et sellest ei pruugi mitte midagi välja tulla. Ta oli end lõpuni hoidnud avatuna selle suhtes, et olin talle algusest peale ütelnud, et ei tea, kas ja millal Iisraeli tagasi võiksin tulla, sest “elan vaid hetkes”. Mõistan nüüd, et haavatavus on kohe kindlasti suurem tugevus kui see, et et hoiad oma kaitsesõdureid vinnas, mitte laskmaks inimesi ligi, kartuses, et võid saada haiget. Olen talle elu lõpuni tänulik, et ta mitte ainult ei näidanud mulle seda, kui ilus see on, mil keegi on sinu suhtes haavatav, vaid et ta ka andis mulle selle võimu meie üle otsustada (ning samal ajal aru saada, et me kõik väärime midagi tõelist, me kõik väärime seda, et saaksime end kellelegi avada, ilma kartamata, et teine inimene meiega manipuleeriks või ära kasutaks – sest jah, ta vääris seda, ta absoluutselt vääris seda, kuid see oli midagi, mida mina ei saanud talle pakkuda).

  • ja viimaseks ma mõistsingi – oleme oma parimad minad just siis, kui laseme end vabaks, kui laseme endal olla haavatavad – olles me ise ning võttes riski, et meie kõrval olevad inimesed ei pruugigi meid sellisena armastada. Kuid just võttes selle riski anname endale suurima kingituse – võimaluse olla armastatud just sellisena nagu me oleme. Mõistsin, et kui mind ei peaks armastatama sellisena nagu olen, siis see on okei ning annab mulle imelise võimaluse jätta õhku see vaba ruum, et mu ellu võiks sattuda keegi, kes mind just sellisena hindaks.  Veel parem, kui see keegi olen ma ise :).

Kolm nädalat Eestis

Poolast Eesti jõudnuna oli mul täpselt kolm nädalat kuni uue lennuni.

Pärast intensiivseid kogemusi tahtsin vaikusesse ning tulin pea kohe Hiiumaale ära. Eneselegi märkamatult läks jälle veerema seesama fanaatilise joogatamise ratas. Kui see mulle endale ohuna märkamatuks jäi, ütles mu keha aga sellele kiiresti ei. Ärkasin ühel hommikul niivõrd suure kaelavaluga, et ei saanudki kaela isegi parima tahtmise juures mitte kuskile poole keerata.

Kui joogat teha ei saanud, tuli energia endast kuidagi teistmoodi välja saada. Mäletades veel selgelt seda õppetundi, kuidas olen oma parim mina just siis, kui olen otsustanud end avada, siis just seda ma tegingi. Avasin oma südame kõigile ja kõigele, mis parasjagu mu ees oli. Muutus oli momentaanne! Kui maikuus Eesti tulles olin kuidagi robotilikult täitnud oma kohustusi tütre, õe, tädi või sõbrannana (mis oli küll ikka veel tore, kuid tundsin end justkui tühjana – ei, ma ju olingi tühi), siis nüüd augustis olid needsamad suhted sisukad ning täis elektrit (täites nii mind kui ka neid, kellega tol hetkel kontaktis olin). Veidral kombel, alates sellest SAMAST päevast, kui olin otsustanud end avada, hakkasid mulle ka kirjutama eri sõbrad ja tuttavad, et on tulemas Hiiumaale. Kui varasemalt oli Hiiumaa alati minu jaoks olnud selline tõsine koht, kus tahan võimalikult palju igasugust inimkontakti vältida, siis kolme nädala jooksul hakkasid eri sõbrad mulle külla tulema ning mind ennast hakati “lampi” külapeale kutsuma. Veelgi huvitavamaks muutus see, kui võtsin endale kinnisideeks, et tahaksin mingid suvalised backerikaltsakad endale koju tuua ja nende vastu näidata sama külalislahkust, mida mulle on igalpool maailmas näidatud. Ühtedega sain isegi jutule, kuid kuna neil olid kindlad plaanid, siis pidin koju kaltsakate toomise lükkama edasi aega, millal jälle tagasi olen.

Teine asi, millele otsustasin end avada, oli lein. Lein, millegi üle, mida oleksin pidanud tegema juba pikka aega tagasi, kuid olin kõik sügavalesügavale alla lükanud. Siis ma veel ei teadnud, et kui tundeid oma sahvriuste taha ära peita, siis jäävad need ikka veel minuga ning varem või hiljem tahavad sealt välja saada. Oli aeg need sealt välja tuua. Oli aeg avada end millelegi, mida meie südamed kõige rohkem kardavad – kurbusele.

Aga kuidas sa tood endast välja midagi, mille oled endas nii sügavale vajutanud, et oled veel kaanegi lugematu hulga naeltega pealt kinni löönud? Tadaa – mu enda blogi. Olin ju seda Austraalia algusest ehk ka minu ja Joosepi suhte kõigekõige algusest peale justkui päevikuna kasutanud. Sain sõna otseses mõttes ajas tagasi rännata. Sain vaadata meie pilte, tema pilte, nutta ja (isegi) naerda. Kuna postitusi oli mul selle Mehhiko kirjutise ajaks juba 100, siis ütleme nii et lugemist oli 😀. Kuid teate? Endalegi ootamatult avastasin, et ühel hetkel ei keskendunud enam ei Joosepile ega meie suhte igatsemisele, vaid olin vapustatud sellest kasvust, mille olin ise läbi teinud. Kõik need asjad ja probleemid, mis mind 3 aastat tagasi endast välja viisid.. Issand jumal! Ja mida rohkem edasi läksin, seda rohkem naerda sain! Sain aru, et mu elu on nii uskumatult äge olnud!

Mis edasi?

Isegi, kui Joosepist mõtlemine toob siiani mingi melanhoolse alatooni, tunnen nüüd, et olen valmis edasi minema. Mitte meeste mõttes. Ei. Ei mingeid liste. Ei mingeid mehi. Selle oma enne Taanit tehtud listigagi sain nüüd aru, et see tuli niivõrd konkreetselt mitte täiskasvanud inimese teadlikest soovidest ning eelistustest, vaid august, mis laiutas selle haavunud tüdruku sees, kes täiesti alateadvuslikult lõi listi mehest just selliste omadustega, mis olid Joosepile risti vastupidised. Aga tegelikkuses ma ju jumaldasin Joosepit.

Kui veel aprillis oli mind alati saatnud vaikne hirm, et äkki ei leia ma enam kunagi kedagi, kes mind tahaks (mu enesekindlus oli madalamast madalam, mistõttu isegi arvasin, et äkki nüüd ongi kõik ning jään elu lõpuni kahetsema, et päiksepaneelivennale ikka oma geene ei pakkunud), siis augustiks polnud sellest mitte kui midagi alles. See muutus, millest eespool kirjutasin, selle tegin läbi tegelikkuses juba Taanis. Sel viimasel hommikul.. Tundsin end pärast seda harjutus nagu kott, tühi ja lääbakas kott. Minust polnud mitte midagi alles. Olin kõigi ees lõhkunud maha torni, mis oli terve mu elu viltu olnud. Kui su enda vundament on juba mäda, siis isegi kõige ilusam sellele ehitatud torn vajub Pisa moodi kuskile poole kaldu. Olin seal kõigi ees selle vildaka torni ning laguneva vundamendi maha kiskunud. Pärast seda tegi minu treeningpere mulle kõige ilusama kingituse, mida on mulle kunagi tehtud – kui kõik need ilusad hinged minu juures käisid, sai sammhaaval alus pandud vundamendile, millele juba esimesest liigutusest peale pöörati armastust ja hoolt. See tühi kott, mis minust oli alles jäänud – see täitus ja täitus ja täitus. Teadsin, et “pärisellu” tagasi minnes ei lähe ilmselt mitut päevagi, et mu õhupall jääks kuskile kinni ning vihiseks vaid sekunditega tühjaks. Kuid seekord on mul mu vundament, minu armastuse ja hoolega ehitatud vundament. 

Esimest korda elus saan päriselt ka öelda, et mu enesekindlus pole seotud sellega kui paljudele ma meeldin. Ma ei vaja seda, et keegi minust hästi mõtleks. Mu süda juba on täis armastust ja häid mõtteid iseenda vastu. Eneselegi märkamatult olin kogu suve jooksul õppinud end armastama. Eneselegi märkamatult olin õppinud end väärtustama. Eneselegi märkamatult olin õppinud, et olen oluline. Esimest korda elus saan aru, et mul pole vaja kinni haarata esimesest inimesest, kes väidab mind armastavat, vaid MINA VALIN, kellel lasen end armastada. Ja kui mul ei ole, kelle vahel valida, siis ma ei lepi kellegagi, kes on OK, vaid olengi päriselt ka üksi. Seda ka selle teise inimese pärast, sest see on tema suhtes aus. Kellelegi oma tõetruude sõnadega haiget tegemine pole tegelikkuses pooltki nii valus kui kõik need aastad, mida ta sinu ütlemata sõnade tõttu oma oi-kui-lühikesest elust raiskab millelegi, mis pole tõeline. Olen õppinud armastama seda heli, mis kostub mu kõrvades, kui kõnnin minema asjade ning inimeste juurest, mis või kes ei ole minu jaoks.

Praegu ongi oluline vaid see, et ma ise ja mu elu meeldivad mulle nii palju, et tahan näha kui kaugele ja kuhu mul kõike seda on võimalik veel viia. Minul! Ei mingeid sebimisi, ei mingeid soojas hoitud raudu! Tunnen end paremini kui kunagi varem. Tunnen, et võin pea ees teadmatusse lennata, samal ajal teades, et mu selja taga on toetav pere ja sõbrad, kes minusse alati usuvad. Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Selle postituse kirjutasin 25. augustil. Kolm päeva hiljem lenda(si)n Indiasse. Olen seal kuu aega, et läbida intensiivne joogaõpetaja kursus. Pärast kavatsen veidi ka reisida. Veel Hiiumaal olles leidsin ühe oma supervana eesmärgiraamatu ning olin rabatud, kui nägin, et olin seal märkinud kolm unistuste sihtkohta – Austraalia, India ja veel midagi kolmandat. Mu unistused täituvad, otse mu silme ees! 

Natuke küll pelgan seda, kuidas sealse joogakoormusega hakkama saan, sest kui kael paremaks läks, hakkasin küll jälle joogat tegema, kuid hoidsin selle teadlikult alla 30 minuti päevas. Tõsi, jooga nö avatud südamega on olnud midagi ebamaist. Tundsin füüsiliselt, kuidas mu neuronid igas ilmakaares sähvivad ning keha täidab surin. As much as I know, that’s what true yoga is all about.. Eks näis, mis seal Indias saab. Tean juba, et perfektsionistina jõuan end kindlasti mitmeid ja mitmeid kordi välja vihastada kui midagi kohe välja tulema ei peaks. Toon aga hea meelega neid oma viimaseid varje päikese kätte, seda viisil, et isegi kui tean, et India päike saab mu pimeduse suhtes kindlasti ere ning kuum olema, siis näib, et mistahes minuga juhtub, tulen sealt vaid tugevamana välja. 

Üks on kindel – tunnen elevust. Jah, elevust. Tõsi, ka natuke hirmu. Pärast Indiat lendan otse Uus-Meremaale.  Üksi. See on ju nüüd ametlikult esimene kord kui lähen kuhugi kaugele täiesti üksi (Austraalia teine aasta minu arvates ei loe, sest töödki juba olid mul kõik ette olemas). Elevus ja hirm on kogu selle asja juures tegelikkuses lausa tormilise tugevusega, sest viimati teenisin raha ju jaanuaris, mis tähendab, et mul ei ole muud varianti, kui iseendaga seal hakkama saada (ajamaks asjad korda ning leidma töö nii kiiresti kui võimalik). Ja Uus-Meremaa on muidugi veel nii kaugel, et kui asi jamaks läheb, siis ei uju sealt ka parima tahtmise juures koju tagasi. Olen aga valmis, täiega valmis, silmitsi seisma sellega, mis kaasneb siis, kui võtan siin selle riski, lootes.. ei, USKUDES, et elu saab vaid paremaks minna.. isegi, kui ma ei tea, mis selle kõige point on..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s