Aasia, India, Riigid, kus olen reisinud

India enne joogaashramit ehk kolm päeva (miljoni)linnakeses Mysore đź‡®đź‡ł

Traditsioonidele kohaselt hakkasid meelierutavad kogemused pihta ei varem ega hiljem kui juba Tallinna lennujaamas. Olin küll mõtelnud, et võiks ju oma India viisa paberid enne lennujaama ära printida, kuid kuna tundsin end seikluslikult, siis jäi see siiski tegemata. Check-inni lauas minuga aga juba ilma selle paberita ei oldud nõus rääkima. Öeldi, et infolauas saan printida. Kui sinna läksin, siis sattusin nooremat sorti naitserahva otsa, kes selle asemel, et apaatse näoga lihtsalt mu pabereid raske raha eest välja printida, hakkas neid uurima ning pidas kahtlaseks, et see ikka õige viisa on. Ega mulle ei meeldinud see, mis ta ütles, kuid tegu oli ametlikult esimese korraga, mil mul reisimisel mingi probleem üles kerkib ja see ei pane mul südant isegi natukenegi kiiremini põksuma. Arutasime ja vaatasime.. ja kuna mina oma väidetes jäin ikka selle juurde, et võin nendega seal Indias vaielda küll, siis printis ta minu jaoks vajaliku ikkagi välja.

Check innis selgus, et pagasi saavad nemad saata vaid New Delhini. Seal pidavat ma minema kuskile (milles nad ise kindlad polnud, kuhu), et oma kohvrid ise lennujaamas edasi suunata.

Samal ajal kui õe perega kallistasin ja musitasin, kostus lennujaama kõlaritest minu nimi. Olevat tarvis kusagile lisaturvakontrolli minna. Tundus see seda huvitavam, et ma polnud veel isegi esialgsest turvakontrollist läbi läinud.. Vana hea Tallinna lennujaam..

Rootsi mind igatahes lasti. Olin ostnud mingid tobedad lennupiletid, mille juures mul oli 3 lendu – 1) lend Stockholmi, Rootsis ooteaeg 9 tundi ja 55 minutit; 2) lend New Delhisse, ooteaeg New Delhis 2 tundi ja 25 minutit; 3) viimane lend Bangalorei.

Vahepealse infona oli selgunud, et ka Rootsis (enne ootesaali laskmist kontrolliti taaskord passe ja viisasid) peeti mu viisat jätkuvalt kahtlaseks, kuid lasti siiski läbi (nad muutvat neid India viisasid nii tihti, et juba viisainimised ise omavahel asju arutades kasutavad lauseid “it’s probably just a new one again“). Selgus ka see, et immigratsiooni pean juba läbima mitte oma lõplikus lennujaamas, mis oli mulle senimaani tundunud loogiliseks riiki sisenemise pordiks, vaid hoopis New Delhis. Kuna New Delhi ooteaeg oli vaid 2 h ja 25 minutit, siis seikluslikkusetunne vaid kasvas.

Stockholmi lennujaamas New Delhi lennu ootuses. Tegin pildi puhtrassistlikult ideega, et näidata, kuidas peale minu oli seal ootesaalis tol hetkel umbestäpselt vaid veel ĂĽks valge perse. Hiljem ringi uurides märkasin, et see eemal istuv stiilne kitsaspĂĽksne afrovend luges “The power of now“-d. See pilt oli lausa nii kummaline, et sain kõvasti omaette itsi pidada.

New Delhi lend hilines väljumisega. See hilines lausa nii palju, et selleks ajaks kui boarding hakkas, oleksime pidanud juba tund aega lennus olema = kuna lennuk oli meeletusuur, siis väljumisaeg hilines veel poole tunniga. Selliste kalkulatsioonidega jäänuks mul New Delhis immigratsiooniks, kohvrite ümbersuunamiseks JA uue lennu väravasse jõudmiseks umbestäpselt tund aega. Jaaaaaaaaaaa ma olin ikka veel vana rahu ise. Ei viitsinud põdeda millegi üle enne kui probleem reaalselt käes on.

Minu ekraan ei töötanud, kuid lõbustasin end kõrvalolevate inimeste filmide vaatamisega, sest juba Bollywoodilike filmide puhul on näod niivõrd ekspressiivsed, et mingit heli ega sõnu polegi taha vaja.
Lennukitoit.

New Delhisse jõudis lennuk muide lausa enne seda aega, millal see oleks õige väljumisajaga pidanuks jõudma. Mulle see sobis. Mulle see sobis lausa nii hästi, et sain immigratsioonimehega ära vaieldud (ilma, et temaga isegi reaaalselt vaidlema oleks pidanud – ta oli nii hirmussõbralik, et isegi kui alguses möönis, et tal oli raskusi mu viisa sĂĽsteemist leidmisega, siis lubas iga paari sekundi tagant, et teeb kohekohe asja korda), kohvrid ĂĽmber suunatud ning ka õigesse väravasse jõutud veel pool tundi enne boardingu algust.

Bangalore lennujaam.
Bangalorei lennujaama jõudmisel polnud ma veel välja selgitanud, kuidas oma sihtkohta -Mysorei – saada. Kuna mu seadmed lennujaamas wifiga ära ei ĂĽhendunud (ka New Delhis mitte ehk see on asi, milleks soovitan end igaks juhuks ette valmistada), siis jäin sõltuma infolaua mehe headest ideedest. Infomees oli õnneks sõber ja rääkis mulle bussist, mis sõidab lennujaamast otse Mysorei. Hinnaks 800 ruupiat, mida mina valge inimesena oleks juba maksnud selle eest, et lennujaamast Bangalorei kesklinna saada. Raha hoidsin kokku, buss oli rohkem kui korralik ja kõigele lisaks pooltĂĽhi ka. Pileti sai osta otse bussijuhilt. Veidrast ja intensiivsest India ĂĽhistranspordikogemusest polnud siis veel juttugi.
Klõpsatus bussist nr 1.
Klõpsatus bussist nr 2.
Jõudsin sihtkohta – Mysore, Karnataka osariigis. Asukoht kaardil seal, kus sinine täpp. Kaardil Bengaluru nime kandev koht on see linn, mida varasemalt olen nimetanud Bangaloreiks. Indias on väga tĂĽĂĽpiline see, et ĂĽhel asukohal on mitu erinevat nime- ning kirjapilti.
Mysore bussijaam.
Kuna Bangalore lennujaama infomees oli mulle halastusest ajutise wifikoodi loonud, siis sain seal kiirelt wifis käia ning endale Mysore majutuse kinni panna. Seega Mysorei jõudes teadsin, mis on selle koha nimi, kus ööbin, kuid kuna olin otsustanud lennujaamas simkaarti mitte osta (sest tundus veider, et simkaart maksaks rohkem kui 5-6-tunnine bussisõit), siis ei olnud mul mitte õrna aimu ka, kuidas enda ööbimiskohta jõuda võiksin. Mida kauem ma seal bussijaamas seisin, seda rohkem sain ka aru, et olen INDIAS ehk lihtsalt suvalise riksha peale istuda oleks olnud rumalamast rumal.
Otsustasin hakata kohalikelt pärima selle kohta, et lennujaamas google mapsis ära laetud kaardi pealt oma majutuskoha asukohta näidata ning selle järgi uurida, et mis see õige rikshahind oleks.
Leidsin ühe noormehe, kes ise küll kohalik polnud, kuid kuna tal hakkas minust kahju vms, siis pakkus välja, et võiks Ola-äppiga mulle riksha tellida, sest selle kasutamisel rikshajuhid petta ei saavat. Selline abi oli absoluutselt isegi parem kui see, mida olin ette kujutanud, et võiksin saada.

Rikshasõit:

Ola-äpp muide lollikindel ikkagi ei ole, sest jätab õhku võimaluse, et kohaneda erinevate võimalike muutujatega, mis reisi jooksul ĂĽles võivad kerkida. Mida see minu jaoks tähendas, oli see, et kuna minu riksajuht teadis, et mul ei ole internetti, siis ta tiirutas ĂĽmber sama kvartali VĂ„GA pikka aega, väites, et tema ei leia kohta ĂĽlesse. Isegi kui mul internetti ei olnud, siis  näitas google maps õige koha asukohta mul tegelikkuses ikka veel ja selle järgi olime me sellest juba mitmeid kordi mööda sõitnud. Probleem veits oli selles, et kuna neil ainsatki suurt silti selle hosteli nimega ei olnud, siis polnud ka mina kaardil märgitud punktis raudkindel. Minu ebakindlust ära kasutades otsustaski ta aega parajaks teha, peatudes siin ja seal, et kohalikelt nõu kĂĽsida. Jantimist oli seal igatahes igal moel ja igas suunas. Selleni välja, et lõpuks suutsin talle ikka selgeks teha, et ta võiks mu hostelisse helistada, kuid isegi kui ta sinna helistas ja palusin, et ta telefoni mulle annaks, siis seda eiras ta täielikult (nagu oli ta ka eiranud seda, kui olin varasemalt välja pakkunud, et ta ikkagi minu kaardil näidatud aadressil maha paneks ning kĂĽll ma hakkama saavat).

Selleks hetkeks olin juba veendunud, et see Ola-äpp ilmselt on mul kogu aja juurde tiksunud ning kuna ta oli mul sita natukene nagu keema ajanud minu räägitu absoluutse eiramisega, siis nõudsin kategooriliselt, et ta viiks mind just sinna, kus uskusin enda hosteli olevat. Raha küsiski ta minult 2,5x rohkem kui see, mida äpp alguses rikshat tellides ennustanud oli. Isegi kui olen väitnud, et mind on pea võimatu endast välja ajada, siis see ei tähenda, et lasen endale pähe istuda, niisiis ütlesin talle karmi silmavaatega summa, mida olin talle nõus maksma, samal ajal ähvardades selle summa sobimatuse korral talle mitte midagi maksta. Korra küll vaidles, kuid minu transformatsioon üksikust ilma internetita segaduses olevast tüdrukust kindla silmavaatega godzillaks ajaks tal ikka hirmu naha vahele ning lõpuks oli mul pakkumisega nõus.

Kuna nälg oli suur, siis viskasin oma pagasi hostelisse ära ning otsustasin lähimast kohast süüa haarata. Keset teed vedelevad eeslid. Sissejuhatus Indiasse missugune!

Esimene täispäev Indias

Ööbisin hostelis nimega Sonder, kus 380.8 ehk pm 5 euro eest sain endale koha narivoodil. Hinna sees oli ka hommikusöök. Tädid kokkamas.
Teised hoistelilised.
Hommikusöök. Neid pannkoogikesi kutsutakse siin riigis roti-deks. Ja ausalt öeldes kui vaid neid hommikusöögiks saada, siis on ka suht rott olla, kuid etteruttavalt ütlen, et hostelile arvustust jättes andsin neile 10 punkti 10-st.
Sattusin hommikul sõbrustama kahe tüdrukuga, kes olid planeerinud linna peale minna ning pakkusid mulle kenasti võimalust nende sabas joosta. Kolm valget tüdrukut mõistagi on midagi, mis Indias ajab kohalikel kaelad keerdu.
..midagi, mis minu kaela keerdu ajas, olid täiesti suvalised vabana ringi kappavad lehmad, keda Mysoreis iga paari nurga tagant taas näha võis.
TĂĽdrukud nägid tänaval silti “The hobby place” ning soovisid minna järgi uurima, mis seal toimub.
Mul on täiega hea meel, et neil sabas jooksin, sest ise poleks sellisesse kohta sattunud sisse astuma. Kohalikud valmistusid noil augusti lõpu päevil Ganesha festivaliks ning siin ongi näha, kuidas nad ise enda kujukesi seal valmis vorpisid.
Seal on aga absoluutselt igasuguseid asju, mida on võimalik ise vorpida, voltida, nokitseda ja maalida – tassidest, paaritunniste maalimiskursuste ja ehetetegemiseni välja. Hinnad olid ka tegelikkuses soodsad (sest ilmselt turist tegelikkuses sellisesse kohta ju ei satugi). Minagi sinna enam tagasi ei sattunud, sest backpackerina tundus sobimatu endale hakata mingit kola juurde tekitama.
Lehmad..
..lehmad
..lehmad
..ja veel rohkem lehmi.
Tänavapilt.
Traditsiooniline kolam-joonistus, mida Lõuna-India naised joonistavad oma ukselävedele igapäevaselt. Usutakse, et kolami joonistamine toob sellele majapidamisele õnne ja küllust. Kindlat mustrit nendel pole, seepärast saabki seda pidada täitsa eri kunstiliigiks.

Teine päev Indias

Praktiliselt ei teinud sel päeval muud midagi kui vaid oma blogi, sest olin veendunud, et tahan kõik suvepostitused enne ashramit ära teha ning kuna Iisraeli postitus oli üllatus-üllatus midagi, mille kohta ma juba kirjutamist lõpuni koguaeg edasi lükkasin, siis jah, möllasin terve päeva sellega, sest tegemata jätmist ei saanud lubada kuna Iisraelis käik jäi ju ikkagi suht keset minu suveseiklusi.

Kolmas päev Indias

Kolmanda päeva hommikusöök samas hostelis.
..jaaaaaaaaa lehmad
Need lehmad on oma pühadusega ning kõikvõimaliku kreisi liiklusega niivõrd ära harjunud, et neid reaalselt lihtsalt ei koti. Kohe mittemidagi ei koti.
Väidetavalt kõik need lehmad aga kuuluvad kellegile. Hommikul aetakse nad oma katusealusest välja tänava peale ning õhtuks pidavat nad ise koju tulema.
Tänaval sattusin kokku põrkama ühe poisiga, kes samas hostelis ööbis. Olin just banaane ostnud ning sellest talle rääkides tõdesin, et mulle tundus, et maksin veidi palju. Kui ta kuulis palju ma maksnud olin, käskis ta mul kohe näidata, kust need ostsin. Õigesse kohta jõudes ning onuga karmi silmavaatega paari sõna vahetades anti mulle mu raha tagasi. Ah et siis selline koht see India. Pildil jackfruit, mida noormees ise ostnud oli ning mida hosteliinimesed tal avada aitasid.

Muide Mysore oli kõigi teiste reisusellide sõnul üks parimaid ja soodsamaid kohti, kus nad oma India seikluse jooksul olnud olid (ning nii mõnigi neist oli juba paar kuud Indias olnud). Nende sõnutsi oli Mysore vaiksem ja ka odavam. Jah, ilmselgelt on võimalik, et satud kellegi otsa, kellele rohkem maksad, kuid sel juhul oled ise loll.

NĂĽĂĽd, kaks nädalat pärast oma joogaõpetajakursuse lõppu ning olles juba oma India avastamisegi lõpetanud, saan öelda, et ei läinud Mysorei tagasi mitte ainult pärast joogaõpetaja kursust, vaid ka pärast väikest rännakut teistesse kohtadesse (mõistes just sedasama – Mysore ON odavam, vaiksem ning ĂĽleĂĽldse kuidagi jätab sinusse mingi kustumatu jälje, mille juurde härda sĂĽdamega ka juba oma mälestustes tahaks aina tagasi hiilida).

Samal päeval tellisin Uberi, et sõita Mysoreist tunni aja kaugusel asuvasse külakesse, kus asus minu joogaashram.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s