Aasia, India, Riigid, kus olen reisinud

94 tundi loengutes persetamist, 63 tundi joogatamist, 24 tundi joogaõpetajatreeninguid ning 11,5 tundi mediteerimist ehk 30 päeva joogaõpetajaambitsiooni Indias

Mis? AyurYoga Eco-Ashram.

Kus? Pärapõrgus. Kusagil Indias. Ehk kusagil India pärapõrgus.

AyurYoga Eco Ashram internetist varastatud aeropildil.

Millal? Septembris.

Jõudsin kohale 31.08 millalgi 5 ajal õhtul. Siin hoone, kus oli ka minu tuba. Maksin jagatava toa eest.
Ainus pilt, mida olin oma toast teinud, kuid mul vajus suu lahti, mil olin näinud, et isegi kui tuba on jagatav, siis see oli ÜLIruumikas ning meil mõlemil suur voodi, oma ilus (ja sooja duššiga) vannituba jnejne. Toakaaslaseks ameeriklanna.
Meie rõdu.
Vaade meie majale kõrvalmaja katuselt, kus oligi vaateplatvorm, millel sai nii mõnigi kord (ühtesi terve mu elu vapustavamaid) päikseloojanguid käia vaatamas.
See ümmargune hoone, mis asus meile väga lähedal, oli koht, kus veetsime absoluutselt enamuse kogu ashramis veedetud ajast. Siin toimus nii hommikumeditatsioon, pm kõik joogatunnid ning ka teoorialoengud.
20190930_085647.jpg
Kehva valgustusega pilt, kuid jumaldasin seda põhikohta väga, sest see oli väga lahe 360-kraadise vaatega klaasakendega hoone.
20190930_085530.jpg
Oli olemas ka selline joogaplatvorm jõe ääres, kuid joogatunde ei toimunud seal kunagi, sest meie joogaõpetajate väidete järgi on joogatundi (ja tunni energiat) raskem üleval hoida just siis, kui tundi pidada avatud keskkonnas. Pilt tehtud kõige viimase päeva hommikul, mil käisin seal üksi oma seda kõikse viimast joogat tegemas.
Teine koht, kus joogatunde peeti, oli minu eluhoone teisel korrusel, kus akendest avanes selline vaade (mis oli muide ka minu toa aknast, kuid siit ”klassi”ruumist kindlasti uhkem ja ägedam).
20190910_214656.jpg
Akendest näha olevad riisipõlud enam ashramile ei kuulunud. Need olid kohalike inimeste pärusmaaks, kelle suguklannidele kuulusid konkreetsed põllulapid kogu kupatusest. Terve klanniga lennatakse ka peale ning tehakse tööd ühiselt ära. Siin toimub esialgsest riisi-“lastehoiust” riisitaimede välja noppimine, millest üle meie ashramiaia käisin pilti tegemas. Tädid olid jõleelevil. Pilt tehtud 09.09.
Edusammud. 11.09.
Sama päeva pärastlõuna.
12.09
17.09
24.09
30.09
Meie ashram kuulutas end välja nö ökoashramina, mille alal asus farm, kus kasvatati neid puuvilju ja maitsetaimi, mida meile ka sisse söödeti. Siin meie ashramifarmerid papaiaaias.
20190915_175740.jpg
Peamiselt küll tegelesid farmerid rohu sirbiga lõikamisega. See poiss palus minult ise, et temast pilti teeksin.
20190917_094805.jpg
Kuid tavaliselt ajasid farmerid rahulikult oma asja ilma valge poole vaatamatagi.

Samas seda oma asja saavad farmerid ajada täpselt nii palju, kui ilm lubas. Sattusin Indiasse tulema TÄPSELT vihmahooajal (ehk sellest, mida enne Indiasse tulekut kirjutasin-ootasin, et India päike saab kindlasti kuum olema, seda just ei juhtunud..). Vihma sadamine on Indias aga omaette vaatamisväärsus. See mitte pole nii, et sajab-sajab-sajab, vaid tuleb järsku – sõna otseses mõttes eikusagilt – ning siis SAJAB kiiresti ja niivõrd suure sahmakaga maha, et kui peaksid selle ajaks olema jäänud kuskile töllerdama, siis on isegi trussikute vahelt märg.

20190915_074206.jpg
Kuid üldiselt vähemalt pool päeva päike kusagilt ikka piilus ning isegi kui vihma sahistas, siis võis just tänu sellele tihti näha vikerkaart. Vihma sadas igatahes kõige rohkem just esimesel ühel-kahel nädalal. Viimane nädal oli juba praktiliselt täiesti kuiv, mis tuli meile kõigile aga pigem ootamatu ning higise üllatusena.
Üllatusi oli seal teisigi. Ashram oli sõna otseses mõttes roheline paradiis. Ringi roomasid seal käelabasuurused teod, mingisugused maduussikesed (kes küll kindlasti löövad juba nii mõnelgi praegu juba selle kohta lugedes vere tarduma, kuid isegi minu jaoks, kes ma usse tegelt kardan, mõjusid nad nagu paradiisiaia loomulikud asukad, keda läksin võimalusel lähemaltki uurima.. veider, ma tean..); lendasid rusikasuurused (täiesti ilma liialdamata) liblikad ja HIIGLASLIKUD nahkhiired, millest video allpool; paaril-kümnel korral võis lausa nii palju vedada, et võisime näha paabulinde (kes küll kippusid end näitama just siis, kui meil joogatund või loenguaeg oli). Õhtuti, mil oli pime, ilmusid ka tulekärbsed. Olin tulekärbseid niimoodi varem näinud vaid sel korral, mil ekstra Malaisias olles tulekärbsetuuri võtsin, selle eest rasket raha makstes.. Kuid siin nad olid, hulgaga ning vaid minu jaoks.. ja täiesti tasuta (noh, kui see välja arvata, et seekord hoopis kursuse eest rasket raha olin maksnud). Tihti leidsin end selleltsamalt eespool näidatud jõeäärselt joogaplatvormilt meritähena lamamas, sest 1) kohe platvormi kõrval oli üks puu, mille ümber tulekärbestel eriti meeldis tšillida 2) läksin sinna lamama just selgetel tähisöödel, sest see India tume taevas, miljonid eredad tähed ja need tulekärbsed oli midagi, mis kohe esktra täitis südame elurõõmu ja suure õnnega.

Traditsiooniline nädalapäev

Traditsiooniliseks nädalapäevaks pean ma muide kuute päeva nädalas. Viimane päev ehk pühapäev oli kõigi jaoks vaba – võisime ärgata millal tahame ning talitada oma päeva suhtes nii kuis soovime.

  • 5:30 äratus
  • 6:00-6:30 juhendatud grupimeditatsioon
  • 6:30-7:00 ingveri-sidrunitee
  • 7:00-9:00 jooga
  • alates 9:00 hommikusöök

    Hommikusöök oli tavaliselt rikkalik, sest viimasest toidukorrast oli selleks ajaks möödas mitumitu tundi. (Kuid peab tunnistama, et joogaõpetajad tegid pea alati magicut ning kõht tegelt väga tühi polnudki).
  • 10:30-12:00 esimene teoorialoeng

    20190920_103109.jpg
    Loengusse minekuga viivitamisel jäid toolist ilma ning pidid kaks tundi maas kükitama. Arvan, et võibki öelda, et olin poole loenguteajast toolil ning teise poole aega maas.
  • käisin meie paradiisiaiale risti-rästi ringe peale tegemas, et end kahe teoorialoengu vahel rohkem liigutada ning vere suurest persetamisest rohkem ringlema saada

    20190915_181720.jpg
    Ringkäikusid tehes võis näha ka teisi kappajaid – ashramil on kaks (totakat) koera, kes enamuse aega küll olid kinni, kuid kui lahti said, siis käitusid nagu metslased.
  • alates 13:00 lõuna

    Lõunaks olid tavaliselt puuviljad ning mõnikord harva ka midagi, millesse hambad ka reaalselt sisse sai lüüa, kuid lõuna idee oli ikkagi see, et meie kõhud õhtuseks joogatamiseks võimalikult kergena hoida. (Mina olin tavaliselt kuni õhtuse joogani alati nälga suremas)
  • 14:30-16:30 teine teoorialoeng
  • 17:00-19:00 õpetamisworkshop/õpetamine
  • alates 19:00 õhtusöök

    20190929_125134.jpg
    Mõnikord tegid köögipoisid lausa nii suure õhtusöögi, et peale vaadates hakkas juba raske, kuid jällegi üks neid maagilisi asju seal ashramis oli täiesti ausalt justnimelt see söök. Imestasime kaasjoogatajatega tihti, kuidas on võimalik, et poisid absoluutse reeglina valmistasid toidukordi, mis meil kõigil keele alla viisid (saades ise aru, et oleme eri riikidest ning idee poolest ju pirtsakamad ja valivamad või siis vähemalt erisuguste eelistustega). Toidud olid kogu selle kuu aja jooksul kuni viimase päevani midagi, mis meis põnevust tekitas, et “mis meid siis täna ootab”. Toitu sai täpselt nii palju kui ise tahtsime, võides alati ka soovi korral minna ja midagi juurde võtta.

Kuidas täpselt mu kuu aega välja nägi?

Nagu varem öeldud, 31.08 jõudsin ashramisse. Sel päeval ashramis ööbimine oli makstud kursusehinna sees.

01.09 hommikul oli puja ehk meie kuuajalise (juba etteruttavalt öeldes – väga avastusterohke) enesesse süübimise õnnistamine, milleks oli kohale toodud üks viimaseid traditsioonilisi veeda-preestreid. Pujale järgnes enesetutvustamine ning oma joogaraamatute ning muude ashrami poolt võimaldatud vahendite kätte saamine. Mäletan end sel päeval ka umbes 2 h joogat tegevat, kuid ilmselt see midagi kontimurdvat ei olnud, sest kuna tegu on väga palju lääne inimesele mõeldud joogaõpetajatreeninguga, siis oli kõik mõistlikult ette planeeritud ning pigem isegi minu jaoks raskuse poolest üllatavalt lihtsam kui olin ette kujutanud.

02.09-08.09 ehk esimene nädal

Esimesel nädalal toimus:

  • 180 minutit meditatsiooni
  • 12 tundi hommikujoogat. Joogatunde andsid kaks eri õpetajat, üks selles ringhoones ning teine minu hoone teisel korrusel. Ise saime valida kumma juurde tahtsime minna. Kõigil oli oma lemmik.
  • VÄHEMALT 12 tundi teoorialoenguid meie ashrami omaniku-valgustusisaga (kes oli tark mees küll, kuid tal oli seda egovärki ikka suhteliselt palju ning ka oma häält meeldis tal hirmuspalju kuulata ehk loengud temaga osutusid mõnikord lausa tunni võrra pikemaks)
  • 12 tundi teoorialoenguid meie legendaarse meditatsiooniõpetajaga, kelle kirjeldamiseks mul sõnu ei jätku ning ütlen vaid seda, et teda PEAB oma silmaga nägema-kuulma
  • 12 tundi joogaõpetajatreeninguid, mis nägi välja nii, et kõigepealt ajasime end veidi higiseks (ning erksaks) päiksetervitustega, millele järgnes poolkuuna õpetaja ümber istumine ning erinevate olulisemate joogapooside detailne läbi arutamine (ehk suht teoreetiline).

Eritabane:

  • kolmapäevaõhtune (kohustuslik) filmivaatamine, kuid kuna see hõigati välja siis, kui olin juba õhtusöögi lõpetanud ja lahkunud, siis ma nagu veits ei teadnud sellest võinii. Kuulsin pärast aga teistelt, et see oli mingi füsioloogiline film, mis olla hirmusigav olnud ehk teised olid mu peale hoopis kadedad, et ”sellest ilma jäin”
  • laupäevaõhtune (vabatahtlik) mantralaulmine

    20190906_195757.jpg
    Mantrate laulmine kõlab ilmselt minu tüüpilise lugeja jaoks marunõmedalt, kuid mida rohkem ma seal Indias ja selles ashramis olin, seda enam sain aru, mida nende inimeste jaoks mantrad tähendavad. Mantraid laulsime me ka enne iga joogatundi ning see, kuidas joogaõpetajad neisse kogu oma hinge panid, oli lausa kuidagi hingetusvõttev ja isegi nakkav. Mantrate laulmise õhtudki on seega absoluutselt midagi, mida peaks oma nahal läbi tegema, et seda võlu ise kogeda.

Eelpool kirjeldatud nädala all pean ma siis silmas päevi esmaspäevast laupäevani. Pühapäev, nagu öeldud, oli meie jaoks vaba.

Ashram pakkus pühapäevadeks eri nö tuurivõimalusi, mida sai kambaga kaema minna, kuid mina kunagi neid võimalusi ei kasutanud, sest see tundus mulle ilmselgelt just sellise asjana, mis oli meie jaoks mõttetult kalliks tehtud (mis oli ainuke asi, mis mind selle ashrami juures häiris – lisaks oma häälele meeldis ashrami valgustusisale ka raha lõhn – või vähemalt nii mulle tundus..).

Minu jaoks olid pühapäevad erilised juba seepärast, et need oli ainukeseks päevaks nädalas, mil lubasin endale internetti. Internetiga oli seal muide nii, et kõige alguses anti meile kõigile voucher, mis oli igaühe jaoks personaalne ning mille ära kasutades pidime internetti juurde ostma (ehk jah, siit ka minu vaade ashramiisa kapitalistlikkusele). Kuna algselt antud internetilipik just kuigi palju internetti ei võimaldanud, siis võtsin kohe esimesel päeval vastu kindla otsuse internetis seega käiagi vaid pühapäeviti. Mina internetti juurde ei pidanudki ostma, kuid oli neid, kes pidid seda igal nädalal tegema (võrdlusena saab öelda, Mysoreist saab simkaardi kaheks nädalaks POOLE VÕRRA odavamalt kui sealse internetivoucheri, mis marukiiresti otsa saab).

Esimene vaba pühapäev

Võimalus näha, kuidas meile lõunat valmistatakse

Need, kes pühapäeval kohale jäid.
Maitseainete näitamine.
Igati eriline kogemus – tõenäoliselt esimene ja viimane kord, mil näen, et peedisalati tegu võiks kellegile niivõrd suurt huvi ja rõõmu pakkuda.
Rotid ehk lõuna-Indiale omased lapikud leivakesed.
Lõunalaud.
Pühapäeviti oligi nii, et kuna tuurilised lahkusid suhteliselt vara siis neile (ja meile) tehti puuviljahommikusöök ning hoopis lõuna oli see, mis oli toekas.

Ashramist välja jalutuskäigule!

Kogu jalutus võttis aega umbes kaks tundi. Kindlasti ühed intensiivsemad tunnid mu terve Indias oleku aja jooksul. India maakandi inimeste jaoks on valge inimese nägemine niivõrd kuradi suur asi, et kutsutakse majast terve pere ukse peale sind vaatama kui mitte lausa nii, et aetakse terve küla majadest välja. See isegi polnud mitte nii, et mina käisin avastusretkel ja tegin täiega pilte, vaid peamiselt oli hoopis nii, et pilte tehti kas minust või küsiti minuga selfisid või jah, veidral kombel hoopis paluti, et mina neist pilti teeksin (mis on minu jaoks siiani mõnistatuseks). Inglise keelt nad keegi aga ei räägi, oskavadki vaid öelda, et ”selfiselfi” või ”fotofoto”. Ometi aga rääkida tahavad sinuga nad kõik, oma kohalikus keeles, kehakeeles, või ükskõik mis moel, peaasi, et kuidagi tähelepanu saab.

Mida rohkem ma sellele tagasi vaatan, seda raskem on mul kõike seda selgitada, mida seal tundsin. Mäletan, et esimene asi, mida ashramiväravatest sisse astudes tundsin, oli kergendus. Väljas oli vali, väga vali. Pidev piibutamine, pidev tähelepanu tahtmine..

Kui teised kuulsid, et üksi väljas käisin, öeldi mulle kui ühest suust, et olen hull peast. Arvati seda ohtlik olevat, et üksik naitserahvas niimoodi Indias ringi käib. Ohtu kui sellist ei tundnud ma seal aga kordagi. Pigem segadust, sest mind saatsid pidevalt olukorrad, kus minust taheti midagi, kuid ma ei saanud aru, et midaaaaa kuradit nad tahavad. Aga nende soovid tundusid heatahtlikud. Tihti kutsuti majade uste peal mind enda juurde või riisipõldudel sinna, kus nad töötasid, kuid jah, vot nii julge ma ei olnud, et üksi kellegi koju minna või tee äärest niimoodi eemale. Oleks mul aga keegi kaasas olnud, oleks hoobilt läinud, sest see oleks veel kindlasti eriti eriline kogemus olnud kellegi kodu näha või siis riisipõllul korraks töös kaasa lüüa..

Muide. Leidsin ashrami poole jalutades maast 2000 ruupiat, mis on 20 eurot võinii. Kohaliku jaoks kindlasti hirmussuur raha, kuid ei hakanud minagi rahale ära ütlema.

09.09-15.09 ehk teine nädal

Teisel nädalal toimus:

  • 180 minutit meditatsiooni
  • 12 tundi joogat
  • 12 tundi teoorialoenguid füsioloogiast
  • 12 tundi teoorialoenguid meie legendaarse meditatsiooniõpetajaga
  • 12 tundi joogaõpetajatreeninguid

Eritabane:

  • kolmapäevane (vabatahtlik filmiõhtu) India kohta, mis oli informatiivne ja suht lahe, kuid mõned lasid sealt jalga ka ehk see ilmselt nõuab ikkagi mingittüüpi nohiklust
  • laupäevaõhtune mantralaulmine

Teine vaba pühapäev

20190915_175920.jpg
Olles eelmise pühapäeva väljaskäigukogemuset ikka veel magushapult meelestatud ning kuna ashrami pakutud tuure pidasin endiselt raha raiskamiseks, jäin paradiisiaeda. Tegin parasjagu oma risti-rästitamisi kui kuulsin toitlustushoone lähedalt kilkeid. Lähemal vaatlusel nägin mingit pikka elukat. Nimelt olid vasakpoolsed poisid tulnud ashramitöötajatele ussikoolitust tegema ning siin on nad just vahetult enne ära minekut.. ja need, kes olid õigel ajal õiges kohas, said käe külge panna.

16.09-22.09 ehk kolmas nädal

Kolmandal nädalal toimus:

  • 180 minutit meditatsiooni
  • 12 tundi joogat, millest seekordseks toredaks vahelduseks oli 2 tundi rasedajoogat
    20190921_073654.jpg
    Padjad kõhule ja minek!

    20190921_073709.jpg
    Kui meie meditatsiooniõpetaja sisse jalutas ning kiirelt saali tagaotsa hakkas oma ala sisse seadma, läks joogaõpetaja vaikselt tema juurde, et talle sosistada, et tegu on rasedatejoogaga. Swami ei öelnud ei midagi vähem ega rohkem kui ”aga muidugi”, olemata seda aga kindlasti sisse jalutades teadnud, et see teda ees ootab. Täiesti legendaarne vend!
  • VÄHEMALT 10 tundi teoorialoenguid meie ashrami valgustusisaga
  • 12 tundi ajurveedaloenguid
  • 7,5 tundi teiste kaasõpilaste antud joogatunde. Mida see tähendab, on see, et selleks nädalaks anti meile kõigile ülesanne ette valmistada 1,5-tunnine joogatund, mida oma grupile andma pidime. Igas grupis oli 6 inimest.
  • 1,5 tundi minu antud joogatundi
  • umbes 180 minutit tagasisidestamist pärast meie antud joogatunde, mis aga mitte kunagi tegelikkuses poolt tundi ei kestnud, sest meie joogaõpetajad ütlesid juba ise selle välja, et sellises algstaadiumis kellegi kritiseerimine on kõige suurem viga, mida teha võiks.. ehk pm oli see aeg lihtsalt selleks, et võiksime küsimusi küsida.

Eritabane:

  • esmaspäeval teooriaeksam. See eksam tehti meile väga lihtsaks juba sellega, et loengutes öeldi mitmete asjade kohta välja, et just selle kohta tuleb küsimus eksamis. Kui keegi aga kaalub minu ashramisse minekut (mida soovitan KINDLASTIKINDLASTI) ning tahab end mingil moel juba ette valmistada, siis mul on lausa eksamiküsimustega lehtki alles – võib julgelt küsida-uurida!
  • kolmapäevane (vabatahtlik) filmiõhtu samast India-sarjast
  • minu arust laupäeval oli ka mingi filmi vaatamine.. pole kindel..

Eriline esmaspäev

Teravamad panid võib-olla tähele, et meie joogaisa on sel nädalal jäänud kuhugi 10 peale pidama. Nimelt olid ashrami kõrval asuva küla elanikud kutsunud meid just tema loengu ajaks oma külla pidustusi kaema ning osalemagi. Muidugi tahtsime minna! Las pildid-videod räägivad enda eest:

20190916_133648.jpg
Asus see vaid jalutuse kaugusel.
20190916_133756.jpg
Lehmad on Indias muide uskumatult vihased elukad. Siingi pildil näha, kuidas see must lehm kedagi seal oma sarvedega pussitada üritab.
Nägi see välja nii, et kohale minnes anti meile kõigile taldrikud ning kapatäis mingit ülivürtsist riisipoolist (kõigil olid järgmisel päeval kõhud lahti 😀 )
20190916_140113.jpg
Siis veits möllati mingi ära ehitud traktori ümber pärast mida hakkas see traktor läbi küla sõitma.
20190916_140136.jpg
Ideeks oli traktori ning pidustustega peatuda iga külaelaniku maja juures, et leibkonda õnnistada.
Õnnistajateks sellised vahvad vennad.
20190916_141511.jpg
Paremalpool külamehed, kes ühiselt trummeldavad ja tantsu löövad. Naistel polnud lubatud pidustustel osaleda ning nad vaatasid asja kaugemalt pealt. Mindki kutsuti sinna naisteritta ning seekord olin piisavalt julge, et minna vaatama, mis minust siis saab. Ei saanud midagi, nad lihtsalt tahtsidki mind lähemalt näha. Minust olla ka pilti tehtud kui ma seal olin, sest sobisin sinna oma pika kirju seelikuga hästi, kuid ei olnud taibanud neid hiljem kelleltki küsida..
20190916_143015.jpg
Meie joogatajad saadi ka tantsima. Tantsisid ka tüdrukud.
20190916_143554.jpg
Kolam-joonistus, millest kirjutasin eelmises India postituses.

Õnnistamine käib täies hoos (kui mingit videot siin postituses vaadata, siis muide just seda):

Meid kutsuti ka ühte majja sisse, et pakkuda ülimagusat chai-jooki ning vürtsiseid snäkke. Lahe aga oli näha, kuidas traditsiooniline elamine seal külas välja näeb:

20190916_144636.jpg
Snäkkimine.
20190916_144758.jpg
Naised vaatavad ikka veel kaugelt.
Meie kaks põhilist joogaõpetajat, kelle vahel me hommikuti valima pidime. Ütlen täiesti ausalt, et isegi kui meie ashramiisast ei arva ma mitte kui midagi, siis need õpetajad, kes seal ashramis on – puhas kuld! Hämmastusin pidevalt ning üha uuesti, kuivõrd hästi õpetajad matsu jagavad ning näevad, kus keegi oma personaalse rännakuga on, et neid vastavalt aidata (või isegi just aitamata jätta, et inimene näeks ja mõistaks iseenda jõudu).
20190916_150654.jpg
Kui oma seltskonnaga ashrami poole jalutasin, siis sellest lehmast mööduma hakates pidin äärepealt maksast ilma jääma, sest see sarvekandja kavatses mind ikka täie kindlusega pussitada. Kuna aga muud ei jäänud üle ja temast oli vaja mööda minna, siis pidime kõik temast kuidagi veidralt mööda jooksma. Naljakas mõelda, et läksin Indiasse, arvates end usse kartvat ja nüüd lähen usse hea meelega lähemalt uurima, kuid lehmi, raisk, kardan.

Kolmas vaba pühapäev

Ingverikasvandus
Onudel puuvillakotid ratta peal. Seal imestasin, kuidas ühel ja samal maakeral saavad asjad ikka niivõrd teistmoodi käia.. Austraalias antaks sellisele puuvillakotile jalaga.
Veel riisipõlde.

Sel korral välja minnes tundsin end tunduvalt mugavamalt, kuid ometi toimus midagi hoopis eriskummalist. Meie ashramil on üks naissoost joogaõpetaja, kes juhtus minuga umbes samal ajal ashramist välja minema ning ka samal trajektooril olema (mulle hiljem järgi jõudes, sest mina ikka pildistasin siin ja seal). Jalutas minuga natukene, kuid tema vaade kõigele sellele tuututamisele ja isegi laste ”helllllõu”-tamisele oli see, et Indias ei austata naisi ning reageeris sellistele olukordadele väga keevavereliselt, hakates laste peale lausa konkreetselt karjuma. Ei arvanud mina aga ei temast ega nendest olukordadest midagi – tema tõde on tema tõde ja see ei pea minu tõde olema. Kui me aga ühe külani jõudsime, kus ta ütles, et tema kavatseb nüüd bussiga Mysoresse minna, käskis ta mul otsa ringi pöörata, sõna otseses mõttes keelates edasi minna, sest see küla olevat “paha kuulsusega”. Läksin tagasi. Mõtlesin aga, et.. kuivõrd palju tegelikkuses ikka meie oma perspektiiv muudab meie kogemust..

23.09-29.09 ehk neljas ja viimane nädal

Viimasel nädalal toimus:

  • 150 minutit meditatsiooni. Laupäeval meil ühismediteerimist ei olnud. Selle asemel oli 108 korda gayatri mantra laulmist.

    20190929_064156.jpg
    Laupäeva hommik. Osa mantrast:
  • 12 tundi joogat, millest 2 oli pühendatud sellele, et näidata meile, kuidas lastele joogat õpetada – kasutades siis meid endid ka õppealustena ehk see oli üks äraütlemata vahva ja lõbus tund
  • VÄHEMALT 12 tundi joogaisa loenguid
  • 12 tundi meie legendaarse meditatsiooniõpetaja loenguid
  • 7,5 tundi teiste antud joogatundides osalemist. Sama grupp, sama õpetusjärjekord, lihtsalt üks lisaülesanne, millele tundi andes tähelepanu paluti pöörata. Küllap ka oli selle teise tunni mõte juba see, et kuna saime esimese tunni šoki eelmisel nädalal kätte ja nägime, et jäime ellu, siis teine tund alles oli see, mil end vabamaks lasti ja inimese moodi oldi.
  • 1,5 tundi ise antud joogatunde
  • umbes 180 minutit tagasisidestamist, mis sel nädalal oli kohe täitsa raudselt lühemaajaline kui kolmandal nädalal, sest õpetajadki said aru, et meil juba siesta-siesta-hasta la vista mõtted peas.
    20190927_183504.jpg
    Tagasisidestamisminutid. Üks meie joogatajatest oli ülihea kunstnik.

    20190927_183928.jpg
    Kunstivili.

Eritabane:

  • laupäevaõhtune talendishow. Tegu oli vabas vormis üritusega, kus võisid osaleda kõik, kes soovisid (muide ka mina tegin oma osa – esitledes oma talendina seda, kuidas olla eestlane – still one in a million, right). Rahulik üritus, kus sai nalja ja naerda. Tore lõpp meie kõigi ühisele seiklusele.

Viimane pühapäev

Pühapäeval anti meile kätte sertifikaadid ning pärjadki kaela. Sõime kõik koos veel viimase lõuna ning siis hakkasid inimesed riburadamööda ära minema. Vaid mõned meist jäid siia ka selleks viimaseks pühapäeva ööks (mis oli ka hinna sees). Nendega, kes jäid, tegime enne pühapäevast õhtusööki selle hoone katusel, kus päikseloojanguid näeb, oma mõnusa olemise – pannes peale lihtsalt muusika ning igaüks omaette õõtsutades täpselt sinna suunda, kuhu kõige rohkem tõmbas.

Absoluutselt jälle üks neid momente, mil mõtlesin, et kurat, kui mu elust film teha, siis see siin peaks raudselt olema üks neid hetki, mis seal kajastatud on. Sama tundega, isegi kui oli kottpime, võtsin telefoni kätte ning tegin sellest kottpimedast, kuid veatust olemisest väikse videoklipi, et seda igavesti mäletada:

Soovitan? Ilmtingimata!

Miks? Olin uskunud, et see kursus saab olema mu jaoks raske ning ennast proovile panev, kuid sellest hoolimata ei osanud ma EALESKI ette kujutada, kuivõrd suureks eneseavastusretkeks see meie kõigi jaoks kujuneda võiks. Isegi, kui selle retke puhul oli (jällegi mulle üllatuseks) joogapoosidega väga vähe pistmist, siis on aga ikkagi vaja välja öelda, et AyurYoga Eco-Ashrami õpetajatel oli sellega KÕIKE pistmist.

Muidugi, sa ise pead selle maagia jaoks avatud olema – nii kehas kui vaimus.

Igaühele oma!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s