Aasia, India, Riigid, kus olen reisinud

Tagasi tsivilisatsioonis

Tagasi tsivilisatsioonis (ja Mysoreis). Päev 1.

Tagasitulekul olin ühes autos koos kolme teise kaasjoogatajaga, kes olid samuti Mysorei minemas nagu minagi. Ashram pakub taksoteenusena Mysorei viimist 1500 ruupia eest, mis on küll rohkem kui see uberisõit, mida kuu aega tagasi sinna olin teinud, kuid nelja peale ära jagatuna oli see lausa hea diil!

Ööbimiseks valisin sama hosteli, kus ööbisin enne ashramisse minekut.

Panin kotid endale juba tuttavate narivooditega hostelituppa ning suundusin pea esimese asjana jahtima mangolassit, mis isegi, kui ashramitoit oli vapustav olnud, maitses taevalikult.
Pärast seda läksin linna peale jalutama..
..olles lehmadest ikka veel “vaimustuses”.
Lihtsalt keset tänavat lüps käib.
Jalutasin suure turuni, sest senimaani polnud ma sinna üldse veel jõudnudki.
Astusin turualale ka korra sisse, kuid kõik räuskasid nii valjusti, et pärast paradiisiaia vaikust oli see minu jaoks ikka palju mis palju. Tagurdasin, minnes tuldud teed mööda tagasi.
Mnjah.

Kella kuuest õhtul sain kokku nendega, kes olid niisamuti pärast ashramit Mysorei ööbima jäänud. Oli meid kokku 7. Käisime kogu Mysorei väidetavalt parimas pitsakohas söömas – kohal nimeks Maya. See oli niivõrd valge inimese koht, et mul läks seal oma kambaga istudes lausa meelest ära, et Indias olime.

Koperdasime otsa ühele oma ashrami taksojuhtidest, kes arvas, et peaksime ilmtingimata kuningapaleed nägema, sest meie seal oldud kuupäevadel algasid desara-pidustused, mis kujutab endast 10-päeva-pikkust festivali, mille keskseks toimumispaigaks on just palee ja selle ümbrus. Ühe meie poistest võttis ta endale ka rolleri peale.
Jõuame paleesse. Õhtul oli paleealasse sisenemine ilma tasuta. Päeval oleks pidanud minu teada maksma.

Kogu üritus nägi umbestäpselt välja selline:

Paleest lahkudes, kui see meie taksojuhist sõber oli saanud teada, kus mu hostel on, siis hõiskas ta rõõmsalt, et elab sealt vaid ümber nurga ning soovis mind rolleril hostelisse sõidutada. Minu jaoks igati sobiv variant juba selle pärast, et hostel oli rohkem kui tunniajalise jalutuse kaugusel JA rikshad küsisid seal sõna otseses mõttes viiekordset summat võrreldes sellega, mis selle vahemaa eest muidu maksta võiks.

Kui tüüp oli mu maha pannud, andis mulle oma numbri ning palus talle helistada kui mul jägmisel päeval igav hakkab ja/või kuhugi oleks vaja saada. Kusjuures seda absoluutselt mitte pervarlikult, rõhutades ise mitu korda, et tahab lihtsalt mu sõber olla, seda ilma raha küsimiseta ega midagi vastu ootamata. Indias on mingi kummaline valgevaimustus. Kõik tahavad niivõrd hirmsalt aidata – minu jalutuskäikudegi ajal peatusid suvalised motikamehed, et pakkuda mind minu sihtkohani sõidutamist. Kui keeldud, siis ei jäta nad jonni ka ning lahkuvad enamasti alles seitsmenda ei korral. Mõni ei lahku isegi siis ning palub pea pisarsilmi, et ta võiks sind 100 meetritki sõidutada. Kui veider, õudseltõudselt veider..

Teine päev Mysoreis

Hommikusöök
Otsustasin turule anda uue võimaluse
Maitsetaimemüüja.

Turuaktsioon:

Tädi ei tahtnud, et ma pilti teeksin.. buuuuuuut too late.
Need parempoolsed kollased hunnikud on lillevanikud, mida saab sõna otseses mõttes meetrite kaupa osta.
Kookosed.
Veel lilli.

Seda ma kusjuures ei tea, kas lilleõitega käib koguaeg selline massiivne ärimine või on see vaid selle festivaliga seoses, kuid melu selles turuosas, kus õisi müüdi, oli ikka meeletu:

Turul kaua ikkagi olla ei suuda, mistõttu seadsingi jälle sammud sealt minema. Andsin uudishimule alla selliste magusapoodide osas, kus meeletu valik ning ostjaidki alati trobikondadeviisi.
Olin ka ise üks ostulistest – tahtsin üle pika aja suhkru maitse suhu saada.
Kui aga võrrelda sellise putka magusahindu tolle eelmisega, siis maksab ”rotimas kohas” jällegi mitmekordselt vähem.
Puuviljugi osta pigem just selliste onude-tädide käest, kes on päristurualast eemal ning kes pole veel aru saanud, et valgel inimesel rohkem raha näib olevat –  küsides sinult pea sama hinda, mida kohalikult küsitaks.
..või siis sellistest kohtadest aga jah, sellisel juhul peab viljad korralikult ära pesema.
Jalutades kohtasin niisugust pidustust, kus arvasin troonil mingit järjekordset jumalust kantavat seoses selle festivaliga, mis linnas oli järjest hoogu võtmas. Trooni ees ja tagagi käis trummeldamine ja üks paras mürgel, kuid kui trooni kõrvale jõudsin ja avastasin, et seal mees sees istus, pidin ausalt öeldes ise ka pildi kotti panema. Esiteks just sellest hetkeehmatusest, mil olin just mõistnud, et see mees kohe mitte elavate kirjas enam pole. Teiseks see kontrastsus lääne ühiskonnas matuste pidamisest ja siin. Jällegi, niivõrd huvitav!

Et aga surmanoodil mitte lõpetada, panen siia toreda video lehmadest, keda küll jätkuvalt kardan, kuid kaugelt pildistada ja kaameraga taga ajada kõlbas küll:

Isegi kui mulle oli soovitatud Mysorei terveks kümneks festivalipäevaks jääda (mis oli puhtjuhuslikult ka täpselt see aeg, mis mul lennukini oli), siis tundus totakas, et olin tulnud all the way Indiasse niimoodi, et näeksin ainult ühte linna. Seega võtsin ette plaani, mille kohaselt minu teine päev Mysoreis oli ka minu viimane päev Mysoreis. 

Kuhu edasi? Sellest juba järgmisel korral.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s