Aasia, India, Riigid, kus olen reisinud

India rahamogulid, kes mu rongipileteid kinni maksid ning hotellis toa kinni panid ehk (natuke liiga pikk) lugu ”diivanisurfamisest” Hampis ja Bangaloreis + India kokkuvõte

Oma joogatreeningu lõppkuupäeva lähenedes muutus aina olulisemaks edasiste reisiplaanide tegemine. Võtsin vastu raudse otsuse, et vaid Mysoresse oma Indias reisimise ajaks ei jää. Kuid kuhu minna?

Lampi meenus see, kuidas enne ashramit hostelis istudes kuulsin pealt kahe backpackeri vestlust, kuidas ĂĽks soovitas teisele Hampisse couchsurfima minna, sest seal pidi mingi vinge vend olema, kes oma kĂĽlalisi hästi kohtleb, kuid ise väga näolegi ei anna ehk suht ideaalne. Kuna olin mingil arusaamatul põhjusel nende vestlust teraselt kuulanud, leidsin ka ise selle mehe diifanisurfilehelt ilma raskusteta ĂĽlesse ning kirja talle ka teele panin. Tema vastus? Muidugi jaatav. Tõsi, tema jaatav positiivsus oli minu jaoks isegi natuke kurnav, sest ta tahtis õudselt minuga kas facebookis või whatsappis edasi suhelda ”et detaile arutada”. Mina aga mittemingisuguseid detaile arutada ei viitsinud. Ăśtlesin talle, et hea kui ĂĽldse enda nimetatud kuupäeval kohale jõuan, sest mingit uurimistööd ma kĂĽll teha ei kavatse ja isegi seda veel ei teadnud, kuhu pärast Hampit siis veel ĂĽldse läheksin. Päädis see kõik kuidagi veidralt sellega, et ta ĂĽtles, et broneerib mulle mu rongipileti ära. Isegi kui ma seda vajalikuks ei pidanud, siis peagi saatis ta mulle juba screenshoti mu piletist. Pfft. Ăśritas minuga veel midagi sellest rääkida, et täpselt minu Hampist lahkumise ajal on tal sĂĽnnipäev ja ma võiks temaga sõita Bangalorei, et seda tähistada, kuid see tundus juba mingi pervarijutt niiet ĂĽritasin talle ikka ilmtingimata selgeks teha, et olen väga iseseisev reisija ja mulle on minu omaette-aeg oluline. Tundus seda mõistvat…

Jah, TUNDUS.. kuni järgmise pĂĽhapäevani (sest ashramis olles käisin ju vaid pĂĽhapäeviti netis), mil taas internetti sain ja temagi taas midagi kirjutanud oli. Palus, et võiks minult teenet paluda. Hambaid ristitades kĂĽsisin, mis see oleks. Olin aga seekord oma pervariradari liiga hoogsalt käivitanud, sest ta vaid tahtis kĂĽsida, kas oleksin nõus kahe teise tĂĽdrukuga oma tuba jagama, lisades, et nemad tuleksid ka Bangalorei meiega. Ah. Mis? Teised ka? Nonii. Bangalore – siit ma tulen!

Aga olgu, enne oli vaja Mysorest ĂĽleĂĽldse Hampisse saada.

Sõit Hampisse

Mysore rongijaam. Kuna aru polnud võimalik saada ei sellest, mis kirjas minu piletil ega ka sellest, mis rongijaamatablool, sai rajalt maha võetud lähim ametnikuhärra, et temalt küsida, kuhu minema peaksin.
Backpacker missugune – kuna teadsin ju, et lähen pärast Indiat vähemalt aastaks ajaks Uus-Meremaale, siis otsustasin kohe kohvriga tulla, et ei peaks Eesti naastes järjekordset kohvrit ostma hakkama, kuid seal rongijaamas, kus liftid ei töötanud ja trepist oli vaja minna nii ĂĽles kui ka hiljem uuesti sama pikalt alla, oli see mul täielikuks risuks kaelas.
Jõudsin oma perroonile.

Rongile minek. Inimesi oli sellest, mis videos näha, veel 100 korda rohkem:

Piletina muide mulle mitte midagi muud lõpuks ei saadetudki kui vaid telefoniga tehtud pildi poolest minu piletist. Kui seda kahtlaseks pidasin, siis ütles vaid, et kui kontrolöril midagi öelda on, helistagu ma kohe talle ja ta klaarib selle asja ära. Võtsingi suht rahulikult ning jälgisin suurte silmadega enda ees lahti rulluvat kogemust minu esimesest rongisõidust Indias, kaaslaseks tops ülesuhkurdatud chai-teed, mille 10 ruupia eest ostsin.
Tegu oli öörongiga.

Minu koht oli sellises alas, kus seina peal kokku kolm lavatsit. Arvasin ülipikalt (ja liiga positiivselt), et saan rahulikult jääda esimesele lavatsile (kuigi pilet oli kõige ülemisele), sest minu vagun oli alguses ikkagi suhteliselt tühi, kuid varsti ilmus mees, kes väitis, et olen tema kohal. Kui näitasin talle oma kohvrit ja vaatasin paluvalt, siis lõi ta käega ja ronis krimpsus näoga ülemisele lavatsile. Mõistagi polnud ta õnnelik. Ausalt öeldes polnud seda ka mina, sest kui keskmine poiss ka lõpuks oma lavatsi üles seatud sai (mis osutus senimaani minu seljatoeks), siis seal ma enam püsti istuma ei mahtunud ning veetsin kogu öö mingit sorti veerandunes, kui selleski..

Jõudsin hommikul Hospeti rongipeatusesse, mis asus Hampist veel 13 km kaugusel.
Kõht oli tĂĽhi, mistõttu ostsin nendelt meestelt, kes ämbritega käivad rongides toitu mĂĽĂĽmas, endale kõhutäie. Valituks sai upma – semolinast tehtud soolane roog, mis muide maitseb hirmushästi.
Kuigi olin mõtelnud alles Hospetti jõudes hakata vaatama, kas ja kuidas Hampisse saan, pani veeranduni rongis mind siiski varasemat uurimistööd tegema, mille üle on mul igatahes väga hea meel, sest rikshamehed on seal Hospetis, palun vabandust, veits türnüflid. Lihtsalt käivad sul järgi, rääkides näitljeameisterlikkusega igasuguseid valelugusid, et 1) mingit Hampi bussi pole olemas ja/või 2) selle Hampi bussi peale saamiseks on KOHE KINDLASTI vaja minna just Hospeti bussipeatusesse, mis on hirmuskaugel. Kuna olin internetist lugenud, et rongijaama eest pidavat minema buss Hampisse, siis lõikasin need rikshamehed endast täielikult ära, üritades silmata, kus see bussipeatus olla võiks. Jama oli see, et mingit sellist kohta/silti/vms seal aga polnud.. ega paistnud ka kaugemal. Kuid ometi puhtalt põhimõtte pärast, et mitte rikshameeste pealetükkivusele jõudu anda, otsustasin, et vean oma raske kohvri kasvõi mitu kilomeetrit tänavaauke ning lehmasitta mööda sinna linna keskel asuvasse bussijaama, kuid ühtegi rikshat ma EI võta! Lõpuks rikshameestest juba omajagu eemal olles otsustasin suvaliselt mehelt tänaval (tegu oli vististi juuksuriga) küsida, kas siit rongijaama juurest bussi ikka läheb ning kui läheb, kustkuradikohast.. Jaaaaaaa onu õnneks aitas välja, juhatades mind just selle nurga juurde, kus buss peatuse teeb. Tegin bussi ukse vahelt ka pilti, et kaasreisijate jaoks selle Hampisse jõudmise seikluse natukene lihtsamaks ning stressivabamaks teha.
Busse, mis rongijaamast väljuvad, on muide kaks. Mõlemad on tulipunased. Bussijuhid ise on abivalmid. Üks nendest sõidab Hospeti ametlikku bussipeatusesse, teine otse Hampisse. Piletihind Hampisse 14 ruupiat ehk umbes 20 eurosenti.

Hampi

Päev 1

See diivanisurfamine oli juba algusest peale midagi teistsugust. See tuba, mida ma nende kahe tüdrukuga jagama pidin, oli ühes kohalikus Hampi külalistemajas. Tüüpi ennast seal polnud, pidin uksel vaid tema nime mainima ning siis juhatatavat mind õigesse tuppa. Tuppa astudes avanes mulle selline pilt (+kaks võõrast tüdrukut). Tutvumine oli veits veider. Ja üleüldse oli see kõik seda enam veider kui olin neilt küsinud, kas peame kolmekesi selles voodis magama ja mis diivanisurfamine see üldse selline on.. Mis veelgi-veelgi veidram, oli see, et nemad, juba mõnda aega seal olnuna, olid mulle vastanud, et nad ei tea midagi.. Nad ei teadnud vastust mitte ainsalegi mu küsimusele. Tore.
Otsustasin, et mind ka ei huvita, niisiis käsin dušši all ning läksin kohalikule turule lõunatama.
Lõunasöök.
Pärast lõunasööki läksin jalutama.

Mis koht see Hampi selline üldse on? Hampi on osa Unesco maailmapärandist, asudes sellises India alas, kus midagi muud vaatamisväärset tundide kaugusel ei ole, kuid mille nägemise jaoks tundidekaupa aga ometi tasuvat sõita. Kogu Hampi on täis pikitud suuremaid või väiksemaid varemeid, mis olid 14. sajandil keskuseks kunagisele Vijayanagara impeeriumile. 15. sajandiks olevat Hampi kogu maailma suuruselt teine (Peking oli suurim) keskaegne linn, mis lokkavat rikkustest ning kirevast elust. Et juba läbi ajaloo on inimesed teiste muru rohelisemaks pidanud, ihusid Hampi peale hammast moslemid, kes 1565. aastal linna ka vallutasid, jättes endast maha vaid varemed. Varemed on ka need, mille avastamise olin endale eesmärgiks seadnud:

Selles viimases templis tuli minu juurde üks pisike rõõmus vempsik, kes soovis väga, et ta saaks mulle Hampis giidiks olla. Seda väidetavalt jällegi vaid sõbrapoolest. Aga seekord no ei uskunud. Üritasin ikka ühte- ja teistpidi, talle alatasa (ja väga kannatlikult) korrutades, et ega mul raha ei ole ning üleüldse giidi ei vaja, kui ta EI LÄINUD ÄRA, kohe üldse ei läinud. Nii see vempsik kõndiski mul sabas nagu kärbes, kes pussuhaisu taga ajab ning sõnnikuhunnikut leida loodab. Lõpuks jäin seisma, vaatasin talle silma kõige kindlama vaatega, mis mul tol hetkel anda oli, öeldes talle: youuuu are nottttt listening to me. Ehmumise asemel ta hoopis noogutas entusiastlikult, möönates suuri kutsikasilmi tehes, et ega ta kuula jah. Midavärki?! Tol hetkel ajas ta mind isegi veidi marru. Vaatasin teda selle peale siis juba veel intensiivsema silmavaatega ning seekord juba altkulmu, tehes ka hääle valjemaks. Selle peale mulle lõuani poiss õnneks juba ka ehmus ning jäi minust ikkagi maha.

Tõsi, poisist eemaldudes sain aru, et tegelt ei teadnud ma päriselt ka, kuhu siin Hampis nĂĽĂĽd edasi minna. Hampis on internetileviga lihtsalt uskumatult sitasti ehk juba loota sellele, et teha tavaline guugeldus selle kohta, mida vaatama peaks, ei saa kohe mitte. Päevitunud päkapiku juurde tagasi ei tahtnud ka minna, sest temast ei saaks siis ilmselt enam mitte kunagi lahti.. õnneks nägin puu all päiksevarjus puhkamas ĂĽhte noormeest, kes tundus vähemalt kaugelt mõistlik. Lähenesingi talle. Kuna ta ka lähedalt ikka veel mõistlik tundus, siis julgesin temalt kui näiliselt kohalikult kĂĽsida, mida ma siin linnas siis tegema peaksin. Tuli aga välja, et ka tema polnud kohalik. Rääkis mulle mingisugusest ”kuninganna vannist”, kuid ka tema oli vibaliku uurimistööga siia tulnud ehk polnud sellest vannistki rääkides päris kindel, millest ta räägib. Samuti oli ta just avastanud, et temagi internet pole sõber. Kuna aga tal google maps võttis selle ”vanni” asukoha vähemalt välja, pakkus ta mulle, et oli sinna nagunii just plaaninud sõita – niisiis võiks ta mulle kĂĽĂĽti pakkuda. Kuna mu Indias palju vatti saanud pervariradar tema peale polnud ikka veel piiksuma hakkanud ning mul otseselt midagi paremat teha ei olnud, siis otsustasin pakkumise vastu võtta. Transpordivahendiks noormehe kaherattaline.

Peatusi tegi noormees juba selle ”vannini” sõites mitu, tahtes mulle näidata absoluutselt kõike, mille poole vähegi mingitsorti silt näitas. Ei saanudki ma ausalt öeldes aru, kas teda see kõik ennast ka huvitas või tahtis ta muljet avaldada, kuid ei olnud mul sĂĽdant talle öelda, et sellised punnsilmsed elukad selle viimasega vähemalt mitte mingil moel ei aita.
Veel varemeid.
Varemete hulgas on ka kaks templit, mille sissepääs on India kodanikule 40 ruupiat ning valge inimese jaoks 600. 600 on lausa rohkem kui kümnekordne hind, mida mina juba trotsi pärast ei olnud nõus maksma ehk just selliste tasuta vaese-mehe-varemetega me piirdusimegi. Ei tea mina, kas need teised, mis tasuta ei olnud, midagi erilist ka oleks väärt olnud.
Ăśhel hetkel noormees ĂĽtles, et “mis me siis edasi teeme?”. Ei tea, mis sõnnikuhais mul kĂĽljes oli, kuid ilmselgelt isegi, kui mu pervariradar polnud piiksuma hakanud, siis selle mõistlikkusevärgi hindamine näib siin Indias käivat veidi teiste kvalifikatsioonide järgi. Kui olin talle öelnud, et mul on kõht tĂĽhi ja tahaksin lõunale minna, siis sain ka temalt kutsikasilmse naeratuse, millele järgnes kĂĽsimus sellest, et kuhu ME siis lähme. Peljates, et ta loodab nĂĽĂĽd, et ma ka tema lõuna kinni maksan, pakkusin välja sellesama odava turukoha, kus eile sõin, valides lihtsalt teise toitlustaja, et kedagi teist toetada. Kui maksmiseks läks, sain jällegi tunda, et mu hindamissĂĽsteemid ning -radarid vajavad ilmselget updateimist, sest ta hoopis tahtis minu eest ka maksta. Sellel aga juhtuda ei lasknud ning otsustasin, et see imelik duo peab kiiresti lõppema. Ăśtlesin, et olen väsinud ning läheksin hea meelega oma kĂĽlalistemajja puhkama. Vahetasime facebooke ning ka numbreid, kuid kokku me enam ei saanud.

Kui tagasi kĂĽlalistemajja läksin, siis selgus, et meie ”diivanisurfi”võõrustaja oli tĂĽdrukutega ĂĽhendust võtnud ning rääkinud midagi kella viiest toimuvast õhtusöögist. Teadlikuna jätsime just sel põhjusel oma viimase söömaaja lõunaseks ajaks. Juba hea veerand tundi enne viite ootasimegi kolmekesi nagu kanad õrre peal, et mis nĂĽĂĽd toimuma hakkab. TĂĽdrukud mulle olid öelnud vaid seda, et meile tullakse järgi, kuid ega nemad ka palju rohkemat ei näinud teadvat. Kui kell viis sai, siis nemad juba hakkasid nihelema, kuid adusime kõik, et ega punktuaalsust nagunii Indias oodata ei saa ja meist oli väga lamp juba veerand tundi varem väljagi tulla. Kui me aga juba kolmveerand tundi oodanud olime, siis otsustasime võõrustajale tagasihoidliku sõnumiga teatada oma valmisolekust. Mees vastas, et auto peaks iga hetk seal olema.

Olles veel sigakaua oodanud, võtsime temaga uuesti ĂĽhendust, mille peale tuli vastus, et auto on seal.. Veits veider, sest me konkreetselt olime kogu aja rõdul istunud ja näinud, et seda autot EI ole seal. Otsustasime igaks juhuks suure tee peale minna (kĂĽlalistemaja asus väiksel kõrvalalleel), sest äkki on auto meid seal oodanud. Ja oligi seal mingi auto. Juht keris akna alla, mille peale kĂĽsisin talt, kas tegu on meie võõrustaja saadetud autoga. TĂĽĂĽp lihtsalt noogutas. Sellest meile piisas, sest sekundid hiljem istusimegi tal kolmekesi tagapingil. Selle peale aga hakkas autojuht läbi sellesama avatud akna teiste inimestega rääkima, paludes neil MEILT kĂĽsida, et kuhu me lähme (ta ise inglise keelt ei rääkinud). Uppppps. No see kĂĽll õige auto ei saa olla. Issand jumal hahahahha. Läksime välja ja pidasime paremaks kĂĽlalistemaja juurde tagasi minna, sest äkki oli selle sekelduse ajal vahepeal õige auto ilmunud. Agaaaaaa ei midagi. KĂĽll aga sõitis alleelt alla sama auto, millesse olime enne kogemata sisse istunud. Otsustasime sellest mitte välja teha ning nõu kĂĽsida hoopis kĂĽlalistemajast välja tulnud omanikuproualt, kes peaks suht kursis olema sellega, mis meie saatus on. Proua vaatas meid ĂĽllatunult, et miks me nii rumala kĂĽsimuse kĂĽsime, sest meie auto sõitis ju just ette……. Kui ĂĽritasin talle selgitada, et see ei saa kohe mitte meie auto olla, sest meie autojuht peaks ISE teadma, kuhu me lähme, mitte seda meilt kĂĽsima (sest tobedal kombel olime meie seni olnud jätkuvalt niivõrd suures infosulus, et me ei teadnud nagunii, kuhu ĂĽldse minek on), pressis proua aga edasi – just see olla meie auto. Kui uuesti auto juurde jalutasime, oli vempsik telefoni otsas, lasi meil kätega vehkides (sest muud moodi ei olnud ta võimeline seda selgitama) autosse istuda ja läks ise auto taha kõne tegema. Vististi teada saama, kuhu me lähme. Organiseeritus missugune!

Sel ajal ajas selle loo jaburus mind veel naerma ja tegin teda oodates meie külalistemaja rõdust, kus olime kolmekesi kanadena istunud, pilti.
See udune mees oligi meie autojuht. Seda kõnegi tegi ta seal õues väga pikka aega. Kuna me olime kõik näljased, oli olukorra humoorikus tüütuks rahutuseks muutumas.

Ă•nneks aga algas sõit. Kuni hetkeni, mil ta keset pimedat teed auto seisma jättis. TĂĽdrukutel olid kĂĽĂĽned hammaste vahel, sest pidasid seda nĂĽĂĽd meie lõpuks, kuid lohutasin neid sellega, et vähemalt mulle on see poiss õlani ja isegi kui ma pole kunagi kellelegi vastu lõugu andnud, siis vajadusel olen seda ikkagi valmis tegema. KĂĽll aga hakkas ta seal hoopis midagi oma telefoni kallal pusserdama. Ăśhel hetkel ĂĽtles meile “phonephone”. Alguses ma ei saanud midagi aru, kuid siis mõistsin, tal polnud levi ja ta tahtis meie telefoni kasutada. Aga meil ka levi polnud. Ja ĂĽha enam näis ikka veel selge, et ta JĂ„TKUVALT ei teadnud, kuhu me lähme. Meie jutust ta nagunii aru ei saanud, niisiis otsustas ta lihtsalt edasi sõita. Kuna mulle tundus mõte sellest, et ta niisama kõhutunde järgi ringi sõidab, uskumatult nõme, siis võtsin nõuks oma telefoni fanaatiliselt passida, et seal kuradi kohas mingigi leviga koht leida. Lõpuks see ka tuli. Helistasin meie võõrustajale (edaspidi: Rajesh). Ăśtlesin talle, et meie juht ei tea, kuhu ta läheb. Rajesh palus mul telefon juhile anda. Juht pudrutas seal midagi ning siis anti telefon mulle tagasi. Võõrustaja palus meil juhiga MITTE suhelda, sest viimane ei räägi inglise keelt ja MEIE ajavat teda oma jutuga segadusse. Midaasja!?!! Fain. Kõne lõpp. Seda me ise ikka teada ei saanud, kuhu me teel oleme ega kaua veel sõita on. Seal autos istudes mõtlesin, et kurat, see asi siin on raudselt-raudselt mu veidraimate seikluste top 10-s – ma lähen enda jaoks kahe võõra tĂĽdrukuga õhtusöögile enda jaoks võõra mehega, kuhugi, kuhu me ei teadnud, kuhu me lähme ja ilma et isegi meie kuradi juht teaks, kuhu meil minek on. Vau. Lihtsalt vau.

Jõudsime aga kohale. Kolm tundi pärast viite. (Ă•nneks) oli esimene snäkk meie eest juba ära tellitud – mingitsorti hirmusteravalt maitsestatud maisivärk. Toidukordi oli veel. Mitmeid. Ja absoluutselt igaĂĽks neist eelmisest teravam. Kogu aja täideti ka (vägisi) joogiklaase ehk kuna toitu mina kĂĽll väga midagi sĂĽĂĽa ei suutnud, siis olin kogu asja lõppemiseks ikka omajagu joogine. Rajesh kutsus järjest ka oma sõpru sinna ehk lõpuks olin ĂĽhes lauas koos nelja India keskealise mehe ning siis oma tĂĽdrukutega – teisel pool lauda tšiili tĂĽdruk ning minu kõrval kariibijuurtega inglise tĂĽdruk. Enne lahkumist palusin meie võõrustajat, et äkki võiks meile tuppa ka ikka selle lisavoodi organiseerida, mida mulle minu saabumisest alates lubatud oli. Kindlasti saavat ära korraldatud. Arvestades seda kontrollihimu, mida olin näinud, ei kahelnud ma hetkekski, et see seal ka olemas olema saab.
Kui kohale jõudsime, oli meie ees aga ikka veel üksainus suur voodi. Olin nii julge tüdruk, et Rajeshile kirjutada, et minu lisavoodit siin küll ei ole, mis polegi üldse mingi maailmakaalutlusega probleem, sest oleme suured tüdrukud ja elame selle õhtu üle, kuid loodetavasti järgmisel õhtul on see ikka olemas.. Mõned minutid hiljem aga koputas meile uksele mingi unine tont, kes viskas mulle sülle rulli lükatud madratsilärtsu, mille vahelt leidsin ka mingitsorti padjaplärtsu. Suht lamp aga igatahes parem diil kui kolmekesi voodis magada.. midagi ma selle ööbimise eest ju nagunii ei maksnud.

Päev 2

Hommikujooga oli mul seekord kĂĽlalistemaja katusel. Minu vastu tunti rohkem huvi kui oleksin tahtnud:

Kuna üks tüdrukutest oli juba mõnda aega kannatanud kõhubakteri all ning eilne vürtsi ja alkoholi segu ei teinud sellele sugugi head, siis läksin inglise tüdrukuga koos hommikust sööma.
Tema hommikusöök.
Minu hommikusöök.
Söögikoht oli kohe Hampi kaltsuturu äärealal (kuhu me läksime seepärast, et inglise tĂĽdruk teadis pannkoogid seal olevat pea poole odavamad kui ĂĽkskõik millises teises söögikohas).  Mu uus sõbranna läks pärast seda kĂĽlalistemajja, mina turule jalutama.
Ainus mĂĽĂĽja, kellelt midagi ostsin.
Tasuta anti tänaval ka selliseid asju maitsta, lootuses muidugi, et ma siis ka ostma hakkan, kuid kuna olin just söönud, jäi ost sooritamata.
Ei saa ma nendest lehmadest siin Indias ei üle ega ümber. Ja õigupoolest ei saanud seda ka riksajuhid.
Turul raudseltraudseltraudselt kaubelda! Mina sain nii mõneski kohas alguses väidetud hinnast uksest väljumise ajaks juba vähemalt poole soodsamat hinda kuulda (ja ma polnud reeglina suht mittemillestki isegi huvitunud mitte). Turutänavad on kogu alal väikese labĂĽrindina, pakkudes ostuks kõike – riietest ehete ning puuvijadeni välja. Isegi siis kui midagi õudselt tahad, siis hakka ikka ära minema ja saad ilmselt veel kõvasti hinnast alla… ja kui ei saagi, siis saad ju lihtsalt tagasi tulla ja öelda, et mõtlesid ĂĽmber 🙂

Minu kĂĽlalistemaja allee.
Lõunaajaks hakkas tšiili tüdrukul parem ja ta tuli ka meiega välja.
Otsustasime lõunat proovida teises kohas. Koht oli sama rott kui hommikune, kuid hinnad olid juba veidi kallimad.
Tüdrukud sõid mimosasid.
Et tüdrukutel oli mingi laiskus peal, siis läksin mina taaskord üksi jalutama.
Kitsekarjus.
Elukas.
Lõpuks otsustasin, et kuna olen juba niivõrd palju Hampi keskusest eemale triivinud, siis võin juba samahästi jalutada nn päkeseloojangupunkti, kuhu oli küll mitu kilomeetrit (külalistemajast sinna 6,7 kilomeetrit), kuid puhtjuhuslikult oli mul ka täpselt nii palju aega, et sinna valges kohale jõuda ning siis välja mõelda, kuidas tagasi Hampisse saada.

Väiketeedel jalutada oli mõnus ja rahulik, kui just see välja arvata, et minuga selfisid teha taheti, kuid olin selleks ajaks selle kõigega juba absoluutselt harjunud. Tundsin end ikkagi nagu turist turistide seas.
Suurel teel jalutades oli aga mitmeid mootorrattureid ning ka rikshajuhte, kes mulle tasuta sõitu pakkusid. Kuna aga kõik pakkumised tundusid kahtlased ning nagunii olin kindla otsuse vastu võtnud, et soovin jalutada, sai pakkumised tagasi lĂĽkatud.. kuni ĂĽhe riksajuhini, kes oli paarsada meetrit hiljem tee ääres seisma jäänud ning mulle uuesti kĂĽĂĽti pakkunud. Kuna olime ennist talle ”korvi andmise” ajal tegelt ka veidi kildu rebinud, siis ilmselt oli see jäänud tal kummitama ning tahtis nagu ikka, sõbramehepoolest, viia mu vähemalt nii kaugelegi, mis jäänuks talle tee peale ning kuhu tal endale nagunii minek oli. Kuna minu jaoks oli ta pärast seda varasemat naljatamist oli täiega homie, istusingi talle rikshasse. Edasi sealt, kuhu ta oli mind maha pannud, jäi jalutada vaid umbes kilomeeter.
Kohta, kus google arvas päikseloojangupunkti olevat, jõudnuna, avastasin end esimese asjana kusagilt koopast, kus kohalikud kõik härdalt ette ja taha kummardasid. Koopas sees oli preester, kes seal midagi seletas.
Niipea aga kui preester oli nende taga minu valget lõusta näinud, kutsus ta mu valjuhäälselt enda juurde, pani pöidla selle oranzi ahvi kujutisele ning siis juba minu kulmude vahele. Pärast seda pudrutas midagi selle kohta, et see toovat mulle õnne.

Hiljem sisenesin juba templialasse, istudes seal mõnda aega pingi peal ja jälgides, mis toimub (seal käis kirgas live chantimine ja hulk teisi kĂĽlastajaid sagisid ringi). Järsku tuli mu kõrvale istuma sama preester, kes mulle hea õnne läraka silmade vahele löönud oli. Ootasin mingit sĂĽgavat vestlust aga eiei – kĂĽsis hoopis raha raisk. Nagu sõna otseses mõttes tuligi mulle ĂĽtlema, et võiksin talle raha anda!! Saatsin pikalt. Vihaseks ta õnneks ei saanud, vaid ĂĽtles kenasti, et kuna ma ilmselt tulin päikseloojangut vaatama, siis selle nägemiseks pean tagumisest templialast välja minema.

Templialast välja minnes ootas mind künka peal uus templike. Sealgi oli preester ukse peal ning temagi kutsus mind enda juurde. Talle lähenenuna palus ta mul sisse astuda.
Kui olin tema palvel maha istunud, viitas ta minu ees olevale rahataldrikule ning ĂĽtles stoilise rahuga, et ma tehku talle annetus. Kuna seal sees olles tundus kuidagi sobimatu teda pikalt saata (ise olin ju sõna otseses mõttes vabatahtlikult selle taldriku sisse astunud), siis neelasin oma vaidlushimu alla, viskasin taldrikule sajase ning mõtlesin omaette, et tahan näha, kuidas nĂĽĂĽd kĂĽlalistemajja saan, sest olin just sellesama sajase planeerinud hoida summana, millega ma äkki võiksin saada riksha tagasi Hampisse. Ăśks oli kindel – enam ma oma rahakotiraudu ei ava, juhtugu mis tahes. Annetuse eest löödi mul igatahes veel mingi teine lärakas silmade vahele ja käsiti peotäis suhkrut ära sĂĽĂĽa.
Selle pisikese templi seinake.
Päikseloojangupunkt.

Läksin kappasin kohe kõige kaugematele kividele, kus kedagi teist ei olnud, et seal parim võimalik video oma tagasihoidlike filmimisoskustega teha:

Inimesi oli seal muidu päris palju.
Enne reaalselt päikseloojangut otsustasin sealt ikkagi lahkuda, sest polnud kindel kuivõrd hästi mul see raudne plaan läheb, et ilma kellelegi maksmata Hampisse saada. Lahkusin piisavalt vara, et kui isegi peaksin jala minema, siis jõuaksin veel mingitsortigi mõistlikus ööhämaruses.

Vaateplatvormilt lahkudes kutsus mind ka mingis kolmas preester oma templisse sisse, kuid talle hüüdsin juba kaugelt, et raha mul ei ole. Tema aga vastas, et see polegi vajalik. Teda JÄRJEKORDSELT naiivselt uskununa jäärgnesin talle ka sinna templisse. Seal löödi mul juba kolmas lärakas silmade vahele ning söödeti sisse ka järjekordne peotäis suhkrut. Siis osutas preester annetustaldrikule. Sel korral juba enam oma vaidlushimu alla ei surunud ning ütlesin selge EI, lisades, et olin talle öelnud, et mul pole raha ning lahkusin tuldud teed mööda. Preester oli pettunud, mind ei huvitanud.

Põsed suhkrust punnis ja surmani ära õnnistatud. Ilmselt esimene ja viimane selfi, mis minust siia blogisse eales jõuab, kuid pidasin ja pean siiamaani oma otsaesist suureks vaatamisväärsuseks.
Olles suure templi esiuksest väljas ning mööda kĂĽngast alla koperdamas jooksis mulle järsku järgi ĂĽks mees. Palus, et ootaksin. Kui mehe ära ootasin, siis ĂĽtles ta, et tal on vaateplatvormil ĂĽhed kliendid, kuid peaksid lähima 10 minuti jooksul välja tulema. Siis pidavat ta nad nagunii Hampisse viima – niisiis, kui ma tahaks, siis ta võiks mu sinna ära visata. Ăśtles, et ei tahaks raha ega midagi. Selle peale ei suutnud ma muud kui oma maani vajunud lõua vaevaliselt ĂĽles korjata ning tema järgi minna sinna, kus ta riksha olevat. Seal oli rikshameestele pingid, et nad saaksidki oma kliente oodata. Istusime seal vaikuses. Ta polnud just eriline jutumees ja ega minulgi vaikuse vastu ĂĽldiselt midagi pole. Ăśhel hetkel ma aga ei suutnud ja kĂĽsisin talt, et mis pani teda mulle järgi jooksma ja seda pakkumist tegema VĂ•I kuidas ta ĂĽleĂĽldse teadis, et Hampisse lähen VĂ•I et mul transporti pole, sest mitte keegi ei ĂĽritanud seal väravatagusel minuga rääkida – s.t infot polnud ma mitte kellelegi oma plaanide kohta andnud. Ăśtles lihtsalt, et ei tea, kuid tundis, et peab seda tegema. Okei. Mu radarid võivad veidi viltused olla, kuid pervar tema kohe kindlasti polnud. Rääkiski minuga vaid mõned harvad sõnad ning needki olid rohkem ilmast kui millestki muust. Lause, millega ta aga mind taaskord rabas, tuli ta suust välja siis, kui me juba tema Jaapani päritolu kliente Hampi poole sõidutasime, mina tema kõrval istumas, ja tema minult kĂĽsimas, kas tahaksin ise rikshat juhtida. Ainus asi, mis mul suust juba selleks ajaks välja tuli, oli: this world is just fucking crazy!

Kui olime jaapanlased nende sihtpunkti kohale viinud, vaatas ta mind kuidagi imelikult ning küsis, kas ma chaid (see magus teejook, mida kõik siin armastavad) tahaksin juua. Kuna ta oli mind just tasuta Hampisse sõidutanud (mis ajas mind siiamaani õhku ahmima), siis ütlesin, et muidugi joon teed temaga.

Läksime mingisse rotikohta, kus sain topsi temale ja endale nii hirmusodavalt, et tundus, et see päev ei saa enam (hullumeelselt) paremaks minna. Teed juues ta ikka palju ei rääkinud. Nii me siis istusimegi. Vaikuses. Mingis Hampi rotikas teekohas. Tema vait, ilma, et ma teaksin, mis ta mõtleb ja mina siiani imestamas selle üle, et ta oli tulnud mulle küüti pakkuma ning omaette naerdes, kuidas sel mäel seda ettepanekut tehes tuli ta suust ühe korraga välja rohkem sõnu kui kogu selle aja jooksul, mil me olime õhtu koos veetnud.

Kui olime tee ära joonud, siis ütlesin talle, et soovin minna avastama seda templit, mis oli meil praktiliselt kohe külalistemaja taga, kuid kus ma polnud senimaani veel käinud. Nii me selle müstilise vennikesega eri teid läksimegi.

Minu tüdrukud olid mulle ütelnud, et templi siseosa on sissepääsutasuga, kuid kui ma sinna õhtusel ajal läksin, siis väravate juures polnud mittekedagi raha nõudmas.

Tempel seest.
Ka siin taheti mind jälle kuhugi kutsuda, kuid selleks hetkeks olin juba targem ning liikusin krapsakal sammul rahamaiastest preestritest eemale, igaks juhuks veel valjusti korrutades, et raha mul ei ole.

Eemale sammudes jooksis mulle seekord järgi ĂĽks teine poiss. Näppude vahel raha, et ma ikka saaksin minna ja selle tolle preestri annetuskasti panna. Vaatasin teda ning tundsin end ausalt, öeldes talle otse välja, mida ma sellest templiasjandusest siin arvan. Poiss ise oli 18-aastane maruusklik ja heasoovlik poisiklutt, kes mu juttu aga suurte silmadega kuulas..  mitte midagi aru saades. Pärast jutu lõppu hoopis kĂĽsis, kas ta võiks mulle siin giid olla. Giidisõna kuuldes hakkasin talle ruttu vett peale tõmbama, ĂĽteldes juba mitmendat korda selle päeva jooksul, et mul eiii oleeeeeee rahaaaaaa. Selle peale korrutas aga noormees, et ta lihtsalt tahabki minu sõber olla ja mulle templit näidata. Tagantjärgi mõteldes pean täiesti võimalikuks, et ta oli tegelt toosama päevitunud päkapikk, keda olin esimesel päeval selle ĂĽhe templi juures kohanud, sest a) pikkus oli sama b) vanus ilmselt sama c) silmade suureks ajamine ja valikuline kuulamine sama d) jutt ka tegelikkuses ju täiesti sama.. Andsin igatahes tol hetkel alla ja lubasin tal endale giidi mängida.

Templil oli oma elevant, kes tuuakse välja selleks, et inimestele õnnistusi anda. Õnnistusi annab ta aga muidugi vaid siis, kui oled talle londi vahele valuutat pistnud (millel hoiab silma peal tema dresseerija, kelle häälkäskluste kohaselt elevant ka õnnistusi teeb või siis minu puhul just keelu sai)

Ringi jalutades ĂĽtles poisike mulle järsku: it is so nice to be your boyfriend. Kui olin enne seda lauset ilmselt ringi vahtinud, siis pärast selle kuulmist oli kogu minu tähelepanu täielikult tema päralt, kuid vastuseks ei osanud Ă¶elda muud kui ”whatwhat?”. Kordas sama: talle meeldib minu poissõber olla. Sellele järgnes juba minu veider monoloog sellest, et ta pole minu poisssõber kohe mitte ning parimal juhul võib ta end lihtsalt minu sõbraks kutsuda. Täpselt nii nagu ta ei saanud minu jutust aru, mil olin talle öelnud, et see templites raha kĂĽsimine loll on, oli ka nĂĽĂĽd ta kolba vahel midagi, mille mõistmine minul käis kohe KINDLASTI ĂĽle jõu, kuid julgen väita seda, et mingeid lambipirnisähvatusi seal tol hetkel igatahes EI toimunud. KĂĽsis mult, mis vahe on poisssõbral ja sõbral. Jaaaaa järsku olingi ma kusagil Indias mingis suht nõmedas templis mingile kuradi 18-aastasele selgitamas vahet sõnadel poisssõber ja sõber. Poisile loengu ära pidanuna ĂĽtlesin, et mul on nii suur nälg, et pean kohe nĂĽĂĽd ja praegu minema ja endale sööki muretsema. Selle peale naeratas see totakas poiss jälle laialt ning ĂĽtles, et ta kohe kohe toob mulle ja juba pani jooksu. Tuli välja, et sama sisehoov, kus me olime, oli kohalike jaoks kohaks, kust saab suurest tĂĽnnist tasuta õhtusöögi.

Ainus pilt, mis mul sellest sisehoovist on, kuid siin oli kümneid ja kümneid inimesi maas istumas ja oma toitu nosimas. Loodetavasti vähemalt kasutatakse templi annetusrahasid just selle toidu tegemiseks.

Seal sisehoovis igatahes oli asjade jätk seesugune, et kui ta oli öelnud, et läheb midagi muud tooma, olin mina piisavalt nõme, et hoopis ise salaja jooksu panna. Olin absoluutselt veendunud, et vastasel juhul ma temast lahti ei saanukski. Poiss oli kindlasti kurb, kuid elu õpetab. Loodan, et ta ka õpib.

Bangalore

Järgmisel päeval pidi meile taaskord kell 9 hommikul auto järgi tulema, et meid viia sinna, kus oli Rajesh, et saaksime temaga koos Banagaloresse sõita. Võrreldes üleeilse pooleteistunnise hilinemisega, oli autojuht seekord hoopis poolteist tundi varem kohal. Meil oli savi. Kõht oli tühi ning meil kindel plaan seda täita. Siin oleme pärast hommikusööki väljumas samast nurgatagusest, kus see nämma odav hommikusöögikoht on, millest enne olin pilte pannud.
Seekord sai autojuht uskumatul kombel ikka oma tööga hakkama ning justkui teadis, kuhu me lähme.

Vempsik viiski meid ühe kõrghoone juurde, kus ootas uhke auto koos Rajeshi, tema sõbra Victori ja meie Bangalorei sõidu autojuhiga. Taga pidime seega istuma neljakesi, õnneks polnud sõit hirmuspikk.

Lõuna tee peal.

Bangaloreis pandi meid maha ühes hotellis, kus anti teada, et kinni on pandud kaks tuba, üks suure voodiga ning teine kahe väiksema voodiga. Võõrustajad ööbisid kusagil mujal niisiis pidime ise vaatama, kes kuhu ja kuidas. Kuna mina olin kaks viimast ööd põrandal maganud, siis tundus kõigile aus, et sain oma toa. Jah, see oli hotell, jah, mul oli oma tuba, jah, ma ei maksnud selle eest midagi. Tüdrukute jaoks tundus see kõik väga normaalne, mina aga hakkasin asjale vaatama järjest suurema ettevaatusega (ütlesin tüdrukutele ka, et mitte ainult ei vaata kolmandad inimesed meid nii nagu me oleks nende meeste bitchid, vaid ka minu enda jaoks on see poputamine hakanud ebamugavaks muutuma) ning mõtlema, kuhu Bangaloreist edasi minna.. äkki isegi juba järgmisel päeval..

Ă•htul igatahes tuldi meile taaskord autoga järgi, et viia ”taeva”baari, mis kuuluski muide Rajeshile. Võisime tellida kõike, mida hing ihaldas – jookidest toitudeni.

Pidu täies hoos.. Tantsimine käib siin riigis veidi teistmoodi:

Järgmisel päeval oli meil kõigil kolmel rahulik hotellipäev. Kui veel eile olin mõtelnud täna lahkuda, siis ausalt öeldes lihtsalt ei viitsinud. Muretsesime tüdrukutega hoopis Rajeshile sünnipäevakoogi ning läksime tol õhtul uuesti välja. Mingisugusesse teise baari. Ka seal koheldi meid kui kuninga kasse.

TĂĽdrukud Rajeshiga.

Seal olles olin rangelt vankumatul reĹľiimil, et alkoholile ei öelda isegi siis kui joomist tungivalt nõuti. Sest jah, kui te pole veel aru saanud, siis indialased on oma soovide väljendamises suhteliselt järeleandmatud. Sain seal omajagu vaielda selle ĂĽle, kuidas ma päriselt ka ei taha alkoholi juua või kuidas ma päriselt ka ei taha mingit uut snäkki maitsta, mille ta oli just meie lauale tellinud. Naljakal kombel meeldis talle meid lausa oma käest sööta. Ja ta reaalselt ei pannudki kätt alla enne kuni sa ampsu ära võtsid.. Viimasega olin varasemalt kuidagi hambad ristis leppinud ja viisakusest kaasa läinud, sest mõistsin, et selline absoluutkontroll on tema thing, kuid siis juba ĂĽtlesin suht jõuliselt, et mul endal käed otsas. Talle mu vastuhakk ei meeldinud, kuid justkui leppis. Justkui ĂĽtlen ma sellepärast, et selle mehe kontrollihimu on niivõrd suur, et ta pidi oma võimu näitama 24/7. Eks see kontrollihimu avalus juba varem, mil ta mulle neid rongipileteid ostis ja nendest lubadustestki, et kohe kui mul mingi jama on, siis ma vaid helistagu ja ta klaarib kõik ära. Ta on harjunud oma tahtmist saama ning ei näe muud võimalustki. Hiljem selgus, et seegi, et meie autojuht selline lohh oli, oli apsakas ning meiega tehtud sõidud olid tema esimesed ja viimased Rajeshi heaks tehtud sõidud. Samas oma tahtmise saamine ja kontrollihimu polegi ju otseselt mustvalgelt halb asi. Kui kontrolli eesmärgiks on hoolimine, siis see on ju tegelt tore.. vist.. mingi piirini..

Kuid ärge saage minust valesti aru. Ma olin väga tänulik. Vägavägaväga tänulik.

Ainus, mis mind siiralt häiris oli see, et meie hästi kohtlemine oli niivõrd suur prioriteet, et neid töötajaid, kes meid teenindama pidid, jooksutati nagu viimaseid koeri – olles nendega rahutud ning karmisõnalised.. samal ajal kui meid oldi just näppudega söödetud. Meenub konkreetne juhtum, kuidas töötajatele tehti rahutuid etteheiteid kiirestikiiresti ära koristada kõik see jama, mis meie laua peal, all ja ĂĽmber oli.. olles tegelt tordipuru ja vahukoorelärakad pärast seda kui ta meid kõiki oli sundinud torditĂĽkke tema näppude vahelt (ĂĽle laua) sööma.. Leian, et mehe väärtust ei tohiks hinnata mitte selle järgi, kuidas ta SIND kohtleb, vaid just selle järgi, kuidas ta kohtleb TEISI, kellele ta ei ĂĽrita muljet avaldada. Kuid sellest väiksest varjutavast kogemusest hoolimata hoian kogu seda ”diivanisurfikogemust” väga sĂĽgaval hinges, olles siiamaani jalataldadeni liigutatud, et mulle (ja tĂĽdrukutele) selline kĂĽlalislahkus osaks sai. Vaatasingi terve viimase õhtu seda, kuidas tĂĽdrukud seda kõike nautisid ning tundsin nende ĂĽle sĂĽgavat heameelt ja rõõmu, et elu neid niivõrd hästi kohtleb. Loodan, et Rajesh jätkab oma võõrustamisega ning kohtleb neid, kes tulevad pärast meid, sama hästi või veelgi paremini.. ja et teised naudivad seda kõike sama palju kui minu tĂĽdrukud, pakkudes Rajeshile ja teistele poistele seda seltsi, mida nad nii väga näivad oma rahakas kuid veidi ĂĽksikuna näivas elus ihkavat.

Ja olgem ausad, kogemus sellest, et kusagil kĂĽlalistemajas JA hotellides couchsurfida on ABSOLUUTSELT väga lahe jutt, mida rääkida (või oma blogis kirjutada).

Viimased tunnid Indias

Bangaloreis olin endale järgmiseks päevaks kinni pannud bussi. Hinnaks 318 ruupiat ehk umbes 4 eurot. Enam rotimat bussi ei saanud võtta. Ometi aga bussi rotsusest oli mul megalt savi, pigem kartsin, et äkki pole seal kohta, kuhu oma kohvri saaksin panna. Pandi aga alla ära ning sihtkohas oli veel alles ka. Olin rõõmus.

Sihtkoht: no andke andeks aga Mysore. Mulle on Mysore ikka väga kalliks saanud (ning nii muuseas oleks olnud suhteliselt lamp vaid päevaks kuhugi mujale minna). Nüüd saan ametlikult aru, miks olin teistelt reisijatelt kui ühest suust kuulnud, et Mysore on Indias üks nende lemmiklinnu. Saabumiselgi oli mingitsorti veider kodune tunne.

Rikshasõit hostelisse, kohver oli ikka risuks kaelas:

Dasara festivali pidustused käisid seekord isegi veelgi aktiivsemalt kui siis, mil seal viimati olin
Üks dasara põhiideid on väljendada tänulikkust kogu neile kuuluva vara eest, oma maised aarded ära ehtides ning nende ette kõrvitsaid puruks visates. Igati mõistlik.
Kuna ma polnud seni veel käinud Mysorei väidetavalt parimas dosakohas ja mulle mu Hampis saadud hommikusöögiks võetud dosa väga maitses, siis tahtsin Dosa Palace-i järgi proovida.
Dosa Palacei masala dosa, daamid ja härrad, viib keele lihhhhhtsalt alla!
Kui hostelis omanikule otsa koperdasin, oli ta üllatunud, kuid siiralt rõõmus, et taas tagasi olin. Arvas, et peab seda kuidagi tähistama, küsides mult, kas olen kunagi käinud Mysorei lähedal oleval Chamundi mäel, sest kui ei ole, siis peab ta mu sinna ilmtingimata viima. Ilmselgelt polnud ma seal käinud.
Ka kuninglik tempel, kus eelmisel korral olin kaasjoogatajatega käinud, oli sealt hästi näha.
Pärast seda viis ta mu mingile toidufestivalile, kuid see oli kõike muud kui tore ja tahtsin tagasi hostelisse.
Järgmisel päeval oli mul broneeritud buss Mysoreist Bangalorei lennujaama, mis nii nagu ka algselt Mysorei tulles, maksis ka sel suunal 800 ruupiat ehk umbes 10 eurot. Peale minu oli bussis vaid paar teist inimest.
Bussile tõi mind seesama hosteliomanik, kes mind eile ringi sõidutada tahtis. Raha ei tahtnud ta jällegi ei eilse ega ka tänase sõidutamise eest.

Enne bussijaama sõitmist tegime ka peatuse selleks, et näha, kuidas enne kuulsat Mysore dasara elevandimarssi kahureid lastakse, tehes sealsamas kahurite kõrval ka peatuse, et ma seda ikka esimesest reast näha saaksin. Viga. Tegu oli päris ehtsate kahuritega, mis asusid meist vaid mõnitestkümne meetri kaugusel. Kõrvad vilisesid mul nende laskude järgselt ka pool tundi hiljem. Pärast kahureid saadetavat välja elevandid, kellest esimene kannab kuldset 750 kg kaaluvat trooni. Kohalikud kurvastasid, et sellest ilma jään. See on aga kohe kindlasti üks neid rumalaid India kombeid, mis kohalike enda jaoks tundub normaalne ja niivõrd lahe, et tullakse üle terve riigi kokku, et seda näha, kuid minul ajaks südame pahaks.

Oli aeg Indiaga hüvasti jätta. Minna ja mõelda tagasitulekust. Ühel päeval.. ühel päeval..

(Selleks korraks) viimaseid mõtteid Indiast

Mäletan, kuidas enne Indiasse minekut hurjutati mind ikka siit ja sealt, et kuidas ma niimoodi ÜKSI ja just INDIASSE. Kuid nii üksi kui ka Indiasse mineku mõtted ja otsused olid just need kõige paremad mõtted ja otsused. India oma teistsuguse kultuuri ning hõnguga puudutas mind väga.

Jah, seal on palju sagimist. Jah, seal on palju meie jaoks arusaamatuid asju. Olgu selleks siis 750-kilogrammine troon, mida üks elevandijuss peab oma seljal kandma või siis see, kuidas sa pead täiskasvanud inimesega vaidlema selle üle, et kas sa ikka peaksid tema mootorrattal 100 meetrit sõitu tegema või kellegi näppude vahelt sööma.

Lääne kultuuri kummardatakse seal väga. Teate, isegi mitte kultuuri. Just asju*. Nad on oma ”arengus” jõudmas sinna, et mida rohkem asju sul on, seda vägevam. Kvaliteet pole kellegi mure, peaasi, et on asju.

Lääne asjadest aga veelgi huvitavamad on lääne inimesed. Valge inimene on nende jaoks midagi, mida paljud näevad vaid korra elu jooksul ning seetõttu on selle inimkontakti ümber kummaliselt palju elevust ja jantigi, kuid samal ajal on just see ka kuidagi ehe ja näitab, et nende endi kultuur on jäänud meie poolt piisavalt puudutamata. Mina olen veendunud, et valge inimene oma kommetega ning juba sellegagi, et kolmanda maailma riikides lastele pastakate-šokolaadide-vms viimisega VÕI inimeste teenete eest rahaga tänamisega, rikub neid siiraid ja häid inimesi, kes oleksidki sind aidanud puhast heast südamest.

Ohtu ei tundnud ma Indias igatahes kordagi. Seda ka just üksi reisiva naisterahvana. Jah mul oli neid järgi jooksvaid päkapikke siin ja seal, kuid ma täiesti siiralt usun, et need inimesed lihtsalt tahavadki, et nad saaksid oma sõpradele öelda, et neil on valge sõber või isegi, et nad said valge tüdrukuga juttu rääkida (kuni selleni välja, et valge tüdruku oma mootorrattal 100 meetrit edasi sõidutamine on ilmselt juba suur asi). Ja see, et ma neid poisse eri nurkade pealt kärbseid meelitava sõnnikuhunnikuna üles korjasin, on ju ka tegelikkuses loogiline, sest Indias on VÄHEMALT 1,3 miljardit inimest ja enamus on neist just meessoost ning seepärast ongi veits statistiliselt tõenäoline võinii, et sa iga natukese aja tagant ühe vembutiga pead jälle rinda pistma.

Selle võimalikkust pean ma aga tunnistama, et kõik see vapustav kohtlemine, mis mulle mu India kogemuse jooksul läbivalt osaks sai, oli äkki mu privileegiks JUST seepärast, et ma tĂĽdruk olen. Seda nägin kĂĽll, et ka valgete poistega soovitakse sõprust luua, kuid tõesti – kas ka neid niimoodi näppude vahelt oleks söödetud, igalpool kĂĽĂĽti pakutud või heast sĂĽdamest ja sõbrapoolest viimasel päeval bussi peale viidud? Ei tea. Ja auuuuuuuuusalt öeldes ei huvita ka, sest nagu ma ka öelda armastan – mu kogemus oli minu kogemus – JA see kogemus oli vapustav! Aitäh India, aitäh elu!