Riigid, kus olen elanud, Uus-Meremaa, Uus-Meremaa ellujÀÀmisnÔuandla

Mis on Uus-Meremaal teistmoodi kui Indias ehk sellest, kuidas olen mingi mehega kuu aega bussis elanud đŸ‡łđŸ‡ż

Veel Eestis olles olin palunud Uus-Meremaa eestlaste facebookilehel, et kuna olen pm esimest korda pĂ€ris ĂŒksi minemas töö eesmĂ€rgil riiki, kus mitte kunagi varem kĂ€inud ei ole, siis Ă€kki antaks nĂ”u, mida ja kus ma teha vĂ”iksin. Absoluutselt ei tahtnud, et keegi mind oma tiiva alla vĂ”taks ega isegi natukenegi aitaks. Tahtsin rohkem nagu mingitki mĂ€rki, aitamaks mul otsustada, kuhu oma lennupilet osta. Kuna nĂ”uandeid oli igasuguseid ja seinast seina, siis otsustasin lihtsalt vĂ”tta odavaimad piletid, mille kĂ”ik lennuosad oleksid sama lennufirmaga, mispuhul sihtkohaks osutus juhusliku valikuna Auckland Uus-Meremaa pĂ”hjasaarel. VĂ”i vĂ€hemalt nii ma uskusin..

Aucklandis arvasin end maanduvat umbestĂ€pselt 29. septembrini, mil ikka veel Indias olin. Siis aga juhtus midagi. Sain ĂŒhe kĂ”ne. KĂ”ne, mis tuli ootamatult, kuid mida aga ometi olin oodanud. See oli kĂ”ne, mis kutsus mind Christchurchi. Christchurch aga asub hoopis lĂ”unasaarel. MĂ”te neljandast lennust (Indiast juba Aucklandini oli lende kolm) ajas Ă”udusest karvad pĂŒsti, kuid sellest vastumeelsusest veel tugevam emotsioon oli vankumatu tunne, et just nii on Ă”ige. Jaaaaaa nii see saigi. 10. oktoobriks, mil pidin maanduma Aucklandis, ostsin veel samaks Ă”htuks lennupileti Christchurchi.

Uus-Meremaal maandumise ja lĂ”unasaarelennu vahele jĂ€tsin piisavalt aega juhuks, kui mind riiki ei peaks tahetama lasta. Olin seekord ka muidugi uskumatult ĂŒlbe. KĂ”igist nendest paberitest, mida riiki sisenemisel vĂ€idetavalt nĂ”utakse, oli mul vaid ĂŒks. Ausalt öeldes, isegi see ĂŒks paber oli mul vaid seepĂ€rast, et Bangalorei lennujaamas Qantase töötajad pidasid mu enda jaoks lihtsamaks kui mul viisapaber ikka prindituna olemas on, viies mind selle jaoks ekstra mingisse kontorisse, et see mu jaoks vĂ€lja printida. Ei kĂŒsitud aga ei seda paberit ega ainsatki teist. Löödi suht apaatselt tempel passi, kotikontrollis vaadati vaid matkasaapad ĂŒle ning riigis sees ma olingi. Vaja veel see siselend teha ja vĂ”tta vastu see, mis tuleb. Õigupoolest, korrektsem olnuks öelda “see, KES tuleb”. Nimelt tuldi mulle lausa lennujaama jĂ€rgigi. HĂ€rra oli isegi hostelis toa kinni pannud, ilma et minult selle eest jĂ€rjekordselt raha kĂŒsitaks.

Loodetavasti selle aasta viimane lend.

KĂ”lab jĂ€lle nagu mingi printsessielu? Absoluutselt! AGA.. see oli ka mu ”printsessielu” viimane pĂ€ev. PĂ€rast seda kolisime selle mehega bussi. Bussi, millega mind kĂ”igest mĂ”ned tunnid tagasi lennujaamast oldi peale vĂ”etud. Riik oli vÔÔras. Buss oli ka ikka veel vÔÔras. Meest aga teadsin.

Mister X demonstreerimas mulle, mis kÔik hea oli meie bussiga ostes kaasa tulnud.

Ja siit jĂ”uame ka selle postituse sisu juurde. Endalegi ĂŒllatuseks hoopis teises vĂ”tmes kui see, mida paljud teist ootavad.

Mis on Uus-Meremaal teistmoodi kui Indias

ELUSTIIL

Ilm

  • Ilma alateemaga pöördun kohe selle juurde, et olin Eestis igaks juhuks kohvrisse pakkinud mĂ”ned talveriided – sooja pesu, paar kampsunit jne, et Uus-Meremaa TALVEKS valmis olla. Kui 10.10 maandusin, oleks siin pidanud olema tĂ€iejĂ”uline kevad. Vot ei olnud. Indias oli nii soe, et seal olles kasutasin poolt kohvri sisu vaid oma seelikukeste ja topikeste nĂ€ol, siin kannan seelikut vaid ĂŒhel erilisel pĂ€eval (sellest hiljem), varjates end teistel pĂ€evadel rohkemate kihtide alla kui tunnistada tahaks. Kuigi see kohver oli mul Indias ikka uskumatuks risuks kaelas, siis praegu ĂŒtlen endale aga aitĂ€h, et ta mul siiski kogu oma sisuga olemas on.
  • Samas peab ĂŒtlema, et pĂ€evasel ajal, mil pĂ€ike paistab, on mĂ”nikord isegi nii mĂ”nus ja soe, et saab lĂŒhikeste varrukatega ringi kapata, kuid reeglina seda siiski ei juhtu.
  • Kummaliselt peab aga nentima, et kohalikud neiud ise lasevad jahedast ilmast vĂ”i oma keha rasvaprotsendist hoolimata suht 24/7 lĂŒhikeste pĂŒkstega ringi, mis hakkas mulle vĂ€hemalt alguses vĂ€ga silma, sest Indias ei nĂ€ita sÀÀri isegi turistid mitte.
  • Öötemperatuure kommenteerides olen muidugi kallutatud, sest bussis elades oleme nagunii vĂ€litemperatuuridest tugevalt mĂ”jutatud. ”ÖökostĂŒĂŒmina” ongi mul tavaliselt seljas olnud soe pesu (+esimesel kahel nĂ€dalal karupĂŒksid), mille peal on veel kampsun vĂ”i kaks ning kindlasti-kindlasti ka suur soe sall kaelas. Muide isegi end salli (vĂ”i mitme) sisse lĂ€mmatatuna vĂ”id ikkagi suure tĂ”enĂ€osusega kĂ€heda kurguga Ă€rgata. Indiaga ei andnud muidugi vĂ”rreldagi, sest seal tĂ”mbasin lihtsalt sĂ€rgi ĂŒle pea ja ĂŒldiselt oli sellegagi palav.
  • Uus-Meremaa kohta on aga vaja ka öelda, et kuna tegu on nö pika riigiga, siis vastavalt lĂ”unasse vĂ”i pĂ”hja sĂ”ites erinevad ka temperatuurid oluliselt. Seda ka juba lĂ”unasaarel, kus oleme kogu aja olnud. Praegu asume suht lĂ”unasaare pĂ”hjatipus ning siin saab mĂ”nikord öösel lausa oma villasokke varvaste otsast Ă€ra kiskuda.

Bussielu spetsiifikat

  • Indias ööbisin vaid poolluksuslikus ashramis vĂ”i siis hostelistes-mostelistes, mis oli absoluutselt minu suurim vĂ€ljaminekuallikas – olles Indias aga sellegipoolest odav, kuid siiski.. Siin Uus -Meremaal ööbime vaid tasuta campimiskohtadel, hoides kulutused majutusele sĂ”na otseses mĂ”ttes nullina (kui bensiin vĂ€lja arvata).
20191016_095835.jpg
Pilt tehtud pÀeval, mil me ei viitsinud formaalset campimiskohta otsida niisiis parkisime lihtsalt end suvalisele piknikualale. Pildil Joosep pÔÔsasse pissimas.
  • Kuna meie kodu on ratastel, siis veedame enamuse pĂ€evast sĂ”ites ĂŒhest kohast teise. Ühest kohast teise sĂ”itmine tihti tĂ€hendabki poeukselt teise poeukse ette sĂ”itmist jaaaaaa siis poeukselt ööbimiskohta jĂ”udmist. KUI liikumist ise mitte planeerida, siis on tagumik Ă”ite ruttu mitte ainult lame vaid ka suur. Indias ĂŒldiselt vaid kondimootoril ringi liikusingi.
  • Liikumise poolest pole ma joogatki teinud, samas kui Indias ei jÀÀnud isegi reisides ainsatki pĂ€eva vahele. Siin on olnud kuidagi kĂŒlm ja nĂ”me. Mattigi ei kipu suvalisele murualale lahti rullima, seda enam, et neis tĂŒĂŒpilistes campismiskohtades ei ole ilmselt ruutmeetritki sellist ala, kuhu keegi kunagi kusenud ei oleks. No kohe ei taha.
  • Nii nagu liikumist on vĂ€he, peab möönma, et ĂŒleĂŒldse on raske asjalik olla. Mingeid kohustusi meil pole. Kuhugi minema me ei pea. Meie graafik on avatud ning elu on vaba. Mis, don’t get me wrong, on marulahe, kuid olles nĂŒĂŒd saanud kuu aega jĂ€lgida seda, mida pĂ€eva jooksul teeme (vĂ”i Ă€ra jĂ”uame teha).. siis olen jĂ”udnud jĂ€reldusele, et bussis MITTE elades on ajakasutus niivĂ”rd palju.. mĂ”istlikum. Üles Ă€rkamine vĂ”tab meil siin aega (eriti kui vĂ€ljas kĂŒlm on ja teki alt vĂ€lja ei kipugi), riiete selga panemine (ning mĂ”nikord ĂŒles leidminegi) vĂ”tab aega, söögi tegemine vĂ”tab aega, söögilaua ning toolide paika panek vĂ”tab aega, kogu asja jĂ€lle kokkupanek ja Ă€ra pakkimine vĂ”tab aega jne jne jne jne.

Ruum

Ruumi kui hingatava Ôhu jagamine ehk elamine 5-6-ruutmeetrilisel alal

  • Nagu öeldud, absoluutse enamuse aega viibime me bussis. Tegelikkkkkuses bussist vĂ€ljas veedetud aeg on tĂ€iesti minimalistlik. Mida see siinkohal tĂ€hendab? Indias talitasin tĂ€iesti oma suva jĂ€rgi ning kui kellestki kopa ette viskas, siis.. lihtsalt lasin jalga, kuid siin olen 24/7 ninapidi koos teise inimesega, kellega peame mahtuma Ă€ra pisipisikesele alale ning alatasa leidma kompromisse mitte ainult selle suhtes, kuidas tĂ€pselt pĂ€eva veeta, vaid ka millisesse toidupoodi minna vĂ”i kus ööbida.
  • Samas see ninapidi olemine pole meile ju mitte midagi uut, sest oleme niimoodi pikke sĂ”ite teinud ju juba Austraalias backpackides vĂ”i juba Kanadast USAssegi sĂ”ites elasime ju autos. Aga issand jumal, seda ma kĂŒll nendest aegadest ei mĂ€letanud, et Joosepi pussuhais nii surmavalt haiseks.
  • Kuna ka meie bussi kĂ”rgus pole just vapustav, siis peab ĂŒtlema, et pĂŒkste jalga panemine on ĂŒks maailmatutĂŒĂŒtu asi. Olles katsetanud nii poolsildade viskamist, enda L-ina ette kummardamist ning igasuguseid muid variante, siis olen otsustanud, et vĂ€hemalt minul tĂ€itsa savi, mis seal Ă”ues toimub vĂ”i kes seal on – hĂŒppan lihtsalt rebadel pĂŒkstega Ă”ue ning katan oma lameda ning suure tagumiku alles pĂ€rast seda, kui vĂ€rske Ă”hk on kannikavahet vĂ€rskendanud. Indias muidugi selliseid probleeme ei esinenud.
20191020_080325.jpg
Joosep pĂŒkse jalga panemas (sel ajal, mil bussi ĂŒmber kujundasime ja igalpool segadus oli).

Ruumi kui panipaiga jagamine

  • Ruumi jagamisel on bussielul vĂ€ga oluline fĂŒĂŒsiline dimensioon, sest hoiustamisala on vĂ€ike, kuid asju on meil backpackerite kohta ikka uskumatult palju (seda vist enamasti siiski minu sĂŒĂŒl). Niisiis, avastame oma bussi koos sellega kaasa tulnud panipaigavĂ”imalustega veel nĂŒĂŒd, kuu aega hiljemgi – saamaks ruumi vĂ”imalikult efektiivselt Ă€ra kasutada. Ja nii muuseas saame alatasa Ă”ppetunde selle kohta, et efektiivsus bussis elades mitte isegi ei tĂ€henda seda, et oleksid leidlik asjade Ă€ra mahutamises ning Ă€ra toppimises, vaid just selles, kuidas asju Ă€ra panna nii, et vajalikumad neist alati kĂ€ttesaadaval oleksid, ilma et peaks laamendama hakkama. Indias ma isegi ei pidanud mĂ”tlema sellele, et ruumi PEAKS efektiivselt kasutama.
    Joosep midagi otsimas.
  • Asjade efektiivse Ă€rapaneku probleem on ka see, et kui seda teevad kaks ERI inimest ERI aegadel, ei ole ikkagi mittttte midagi vĂ”imalik ĂŒles leida. TĂ”si, see oli kĂŒll rohkem esimeste nĂ€dalate probleem. NĂŒĂŒdseks on asjadel tekkimas oma spetsiifilised Ă€rapanekukohad.
    Kuid ka Àrapanekukohtade olemasolul vÔib ikka juhtuda, et sokile ei leia Ôiget paarilistki.
  • Ja viimaseks, jama ONGI see, et kui asju nendes spetsiifilistes kohtades ikka ei ole ja seda KOHE, NÜÜD JA PRAEGU vaja on, siis see tĂ€hendab terve bussi pea peale pööramist = me koristame pea igapĂ€evaselt. TĂ€pselt neidsamu asju. See on dejavu mingi kĂ”rgem tase, sest saan mitte ainult mĂ”elda, et olen seda justkui juba teinud, vaid olengi seda teinud. Iga. PĂ€ev.
  • Isegi kui Indias olid kĂ”ik kohad prĂŒgi tĂ€is, siis sellegipoolest oli minu elu lihtne – kui prĂŒgi tekkis, oli see lihtsalt vaja prĂŒgikasti panna. Siin on meil 1) vaja pisikeste kilekottide varu, et saaks sinna pĂ€eva-kahe prĂŒgi toppida (mis on minusuguse kilekotivihkaja jaoks tĂ€ielik pĂŒhaduseteotus, kuid pikemat aega niimoodi ise prĂŒgi sees istuda lihtsalt ei taha); 2) vaja Joosepi suure armastuse – suhkruvaba pepsi – jÀÀkproduktide  jaoks kaelad Ă”ieli kĂ€itlusprĂŒgikaste otsida, mida meie suureks ĂŒllatuseks pole Uus-Meremaal kohe sugugi iga nurga peal; 3) muide ka tavaprĂŒgi jaoks suure suuga prĂŒgikasti leidmine on enamasti ĂŒks paras seiklus, sest meiesuguseid bussiga reisijad ja enda prĂŒgist vabaneda tahtjaid on vĂ€ga palju, mistĂ”ttu on ka prĂŒgikastid sellisel viisil tehtud, et sinna suurt kotti toppima ĂŒldse ei mahugi.
    20191108_113325.jpg
    KÔrvalistme esine ehk juhuslikult just see, kus mina istuma pean.

Elektroonika ning muude tÀnapÀevaste mugavuste kasutamisvÔimalused

  • Kui Indias telefon tĂŒhjenemas oli, siis sai lihtsalt adapteri seina lĂŒkata (Indias saabki Euroopa adaptereid ilma probleemideta kasutada), siin, juhul kui kuhugi pikemaks oleme jÀÀnud ning pole autosĂ”idu ajal saanud laadida, lasen kĂ”igepealt oma akupangad pooleks ning siis tuleb minna autos oleva aku kallale, mis 1) vajab ka sĂŒĂŒdet mingi aja tagant 2) selle kasutamiseks on vaja erilist Uus-Meremaa adapteriotsa (mis meil kĂŒll muidugi on olemas) 3) seda auto akutki pean Joosepiga jagama. Veits esimese maailma probleem aga marutĂŒĂŒtu!
  • Arvutite ning muude asjade kasutamisega on niimoodi, et kuna meie ainus igapĂ€evane internetikasutus tuleb sim-kaardilt ning internet on Uus-Meremaal (erinevalt Indiast..) lausa tobedalt kallis, siis arvutit kasutame vĂ€he. Arvuti ja interneti kasutamiseks aga on pm kaks varianti: 1) meie telefoniteenuse pakkujal on ĂŒle Uus-Meremaa linnade putkad, mille lĂ€heduses olles saab kaustada 1GB tasuta internetti (olles selle juures end nii mĂ”nigi kord hĂ€bitult parkinud);
    Armastatud internetiputka.

2) raamatukogud, mis nĂ€ivad Uus-Meremaal olema just selleks kohaks, kus arvutikasutus ning Wi-Fi jahtimine on meil jagatud tegevus A-sotsiaalide, paadialuste, puuetega inimeste, transvestiitide ning muude karvastega = mitte just kĂ”ige hĂ€mmastavam kogemus (mis on ka konkreetselt selleks pĂ”hjuseks, miks oleme valmis ĂŒle linna neid tasuta internetipunkte taga ajama).

Raamatukogusid, kus oleme pidanud oma laheduse alla suruma, on olnud meie ringi seiklemiste ajal mitmeid, kuid vaieldamatu lemmik on Christchurchis asuv New Brightoni raamatukogu, kust avaneb vaade otse ookeanile.

20191104_091224.jpg
TĂ”si, mina veedan oma aja enamast nende ĂŒldkasutatavate arvutite ÀÀres koos teiste omasugustega, kellel elus vĂ€hem vedanud (ja kes oma arvutit lubada ei saa), et seal oma blogi ilma tĂ€pitĂ€htedeta valmis kirjutada, et Joosepi arvutis neid hiljem ĂŒkshaaval siis ikka lisada…

Uus-Meremaale omast

  • Uus-Meremaal liikumise planeerimine kĂ€ib uskumatult lihtsalt. Vaja vaid telefon lahti teha, panna otsingumootorisse ”matkarada minu lĂ€hedal” ning vĂ€ga suure tĂ”enĂ€osusega on maksimaalselt 15-minutilise sĂ”idu kaugusel mĂ”istliku pikkusega matkarada tĂ€iesti olemas.. kui mitte mitu.
    Samas aga pole ĂŒldiselt vaja telefoni kĂ€tte vĂ”ttagi, vaid piisab hoopis sellest, et oleks piisavalt seikluslikkust, et auto parkida esimesse suvalisse kohta ning mĂ”ned hetked hiljem avastada end selliselt rannalt..

    20191016_113642.jpg
    ..vĂ”i koperdada hĂŒljeste otsa

    ..vĂ”i enda eest leida hunnituid vaateid, (kus mingid hĂŒlged pildistamisel ette jÀÀvad, kurat).
  • Kui Indias kartsin lehmi, siis siin on suured ja laiutavad karjamaad, millel mĂ€letsevad lehmad nĂ€ivad malbed ja justkuid armsadki. Uus-Meremaa on muide selline koht, kus ei ole ei karusid ega rebaseid, ussegi mitte. KĂ”ige kiskjam kiskja on siin pm nugis. Samas on mul nendest nugistest ka suht pohhui. Mis siin hoopis vere tarretama lööb, on liivakĂ€rbsed (sandfly), kes nĂ€ivad olevat mingitsorti Uus-Meremaa versiooniks pĂ”drakĂ€rbestest, olles siinpool maakera aga eriti pisikesed ja verehimulised. Igalpool neid kĂŒll ei ole, kuid samas on kohti, kus bussist vĂ€lja astudes nĂ€ed, kuidas Ă”hk on nendest lausa tume.
  • Uus-Meremaal on kummalised dairyshopid, mis ongi justkui veidi ”aegunud” vĂ€ikesed maapoe moodi kohakesed, kust saab kĂ”ike vetsupaberist burgerite ja vĂ€rske ajaleheni. Suureks ĂŒllatuseks on seal aga pisikestes kilekotikestega tĂ€idetud kommiseinad. Maksadki dollari vĂ”i paar ja saad kotikese kommi..
    20191106_113227.jpg
    Kommisein
  • Samuti eriti just Uus-Meremaale omane (kuigi nĂ€gin neid ka Austraalias) on sellised vĂ€ikesed putkad, kus mĂŒĂŒjat ennast kunagi ei ole, mistĂ”ttu on kogu idee ehitatud selle ĂŒmber, et sina jĂ€tad raha ja vĂ”tad kaasa selle, mida ise pead end selle raha eest vÀÀrt olevaks. Siin riigis on see lausa nii populaarne, et niimoodi on teeÀÀrsetes putkades mĂŒĂŒdud nĂ€iteks puuvilju, pĂ€hklikotte, kombuchapudeleid, kanamune, lillekimpe, kaktusetaimi, kotitĂ€iteviisi kĂŒttepuid vĂ”i isegi hobusesitta. Sellest ei saa muud jĂ€reldada, kui et inimesed siin riigis on ikka vĂ€ga ausad ja head!
    20191108_175448.jpg
    Puuviljad. Tavaliselt, vĂ€hemalt praegusel kuul, mĂŒĂŒakse niimoodi Ă”unu, pirne, kiivisid, laime ja sidruneid. Oleme ka nĂ€inud greipe. Poehindadega vĂ”rreldes suurt vĂ”itu ei ole, kuid dollari-kaks hoiab kokku ikka.

ELLUJÄÄMINE NING INIMESEKS OLEMINE

Toit

  • Kui Indias olin toidukultuurist lĂ”ppematus vaimustuses ning leidsin pidevalt uusi asju, mida tahtsin proovida, siis siin on toidukultuur pea olematu ning ausalt öeldes see, mis eksisteerib, on ka allapoole arvestust, seepĂ€rast siinkohal toidust rÀÀkides on kogu fookus selle ise tegemisel.
    received_1635232713313399.jpeg
    TĂŒĂŒpiline uus-meremaalase toit on kala ja chipsid, mille mĂŒĂŒgikohti leiab iga nurga peal. KĂ€isime ka ĂŒhes. Valisime kohta hoolega – minnes just niisugusesse söögikasse, millel maruhead arvustused. Toidukogus oli kĂŒll ĂŒllatavalt suur, kuid samal ajal meie hinnangul niivĂ”rd mĂ”ttetu kogemus, et sellise asja uuesti tellimist ei kipu kordama. See oli lausa nii halb, et viskasime poole pildil olevast minema.. ja me pole kumbki sellised, kes toitu oleksid nĂ”us kergekĂ€eliselt Ă€ra viskama!

Soetamine ja hoiustamine

  • Indias, isegi kui olin vĂ€ga vĂ€ikese eelarve peal, sain aga siiski öelda, et toit oli seal odav – nii poes kui turul. Siin saame ikka aegaajalt imestada selle ĂŒle, kuidas hinnad niivĂ”rd meeletult kalliks aetud. Samal ajal on hindade kallidus Uus-Meremaa puhul tegelikkuses arusaadav, sest kĂ”ike seda, mida ise ei saa kasvatada, peab sisse tooma ning riigi asukoha poolest pole asjade importimine kindlasti ei lihtne ega ka odav.
  • Indias ei ole poodides suurt rĂ”hku (kui ĂŒldse) sellel, et teha suuri kollase-punaseid silte sellest, kuidas midagi ikka eriti soodsalt osta saab. Siin on neid aga pidevalt. Liigagi palju. Ja kĂ”ik need soodustused on ĂŒldiselt suhkrule ja rĂ€mpsule.
    received_2557925137800226.jpeg
    Soodustustele mitte jĂ€rele andmise saladus on just see, et meil Ă”nneks tundub olema nii, et kui minul iseloom nĂ”rk ning tĂ”mbab ĂŒhe ja teise asja poole, siis on Joosep tugev ning vastupidi. On aga mĂ”ned ĂŒksikud diilid, millele kumbki meist ei suuda vastu panna. Siin oleme just ostnud 3 kotti saiakesi, kus on kokku 12 saia………..

    received_433284330904435.jpeg
    Ühe koti maksumuseks 1.99, mis on kohe enneolematult hea diil, sest tavaliselt ĂŒheainsa saia hinnaks umbes 1.50. Pood, kus sellist diili leiab, kannab nime New World AGA oleme selliseid bakery clearimiskotte leidnud vaid ĂŒhest New Worldist ja see asub tĂ€iesti suvalises linnas nimega Kaikoura.

    20191019_173942.jpg
    Teine diil, millele ĂŒhiselt nĂ”rgad oleme, on pĂ€rast 17.00 (vĂ€hemalt me arvame, et see on pĂ€rast 17) pirukadiil Coupland’s pagaripoes, mille harud eksisteerivad ĂŒle terve Uus-Meremaa. Nimelt on seal sellisel ajal kĂ”ik pirukad -50%.

    20191019_174442.jpg
    Meil on oma lemmikud juba vÀlja selgitatud. Parimad pirukad on steak and cheese ja cottage pie (mis on mÔlemad lihtsalt marunÀmmad)!
  • Kuigi Indiaski ma suurt midagi kĂŒlmkappidest ei teadnud, sest nagunii sĂ”in vĂ€ljas ega pidanud midagi hoiustama, siis siin, kus hoiustamine on vajalik, me kĂŒlmkapist ikka veel mitte midagi ei tea. Pole juba kuu aega teadnud. VĂ”inoh, lĂ€him asi kĂŒlmkapile, mida nĂ€inud-tundnud oleme, on toidupoed, kus nende kĂŒlmemate lettide vahel jalutades lausa talviselt jahe on.
  • Indias Euroopa toidu jĂ€rgi puudust ei tekkinud (sest ilmselt olingi pidevalt pĂ”nevil), siin on igatsus kerge tekkima.
    20191106_114211.jpg
    SÔitsime ekstra vene poe pÀrast Christchurchi linna ja sellist nÀrakat vene poodi pole minu silmad veel nÀinud. Neil polnud isegi musta leiba!

    received_2574211059336267.jpeg
    Ostsime aga pelmeene, mis olid kĂŒll mĂ”nusaks koduseks maitseks, kuid kahjuks olime unustanud osta hapukoort vĂ”i majoneesi vĂ”i mingisugustki kastet. But still worth it!

    received_750983428706665.jpeg
    Onu ĂŒtles ka, et tal on Karumsit, poetades suunurgast, et need tal natuke aegunud. Tegime mĂ”lemad Joosepiga selle peale vea, sest 1) kui mina olin Karumsi sĂ”na kuulnud, siis vĂ€risesin suurest elevusest ĂŒle kogu keha ja see ei jÀÀnud mĂŒĂŒjale ilmselgelt nĂ€gemata, mis viib meid teise veani – 2) kui olin kĂŒsinud, mis nende hinnaks on ja onu oli targalt mu elevust kĂ”rgelt hinnannuna öelnud, et 2 dollarit kohukese kohta, siis tuli Joosepi suust sĂ”na: perfect! Nii me neid pool aastat vanasid 2-dollariseid kohukesi nĂ€risimegi.

Tegemine

  • Indias sĂ”in alati vĂ€ljas, siin TEEME sĂŒĂŒa vĂ€ljas.
    20191104_075116.jpg
    Hommikune pudrukeetmine ĂŒhes meie formaalsetest ööbimiskohtadest, mis asus tĂ€iesti konkreetselt Christchurchis suure tee ÀÀres.

    received_2448035015292929.jpeg
    Kui vihma sajab, siis autoluuk ĂŒlesse ning seal vihma varjus neid porgandeid ja sibulaid lĂ”ikuda saangi. Aga vĂ”ib minna ka nii halvasti:

  • Indias ei söönud ma absoluutselt liha, kuid selle oma Eesti mehega elades on see pigem harv, et me liha ei sööks. Otseselt uhke selle ĂŒle pole, kuid hĂ€bi ka pĂ€ris ei tunne. Palun lihtsalt vabandust nende kĂ€est, keda see riivab. Videos oleme oma esimese ĂŒhise Ă”htusöögina valmistamas minu tellitud rotiburkse:
  • SĂŒĂŒa teeme me mĂ”lemad. Nii mina kui Joosep. Lihatoite alati Joosep ja mina ĂŒldiselt selliseid maltsaroogasid, mida Joosep iseseisvalt mittekunagi ei teeks. Kuigi Ă”htusöökide tegemisel meil reegleid ei ole, et kes, mida ja kuidas, siis hommikusöökidega on ikkagi nii, et kuuel pĂ€eval nĂ€dalas teen mina putru AGA pĂŒhapĂ€ev on ĂŒks vĂ€ga eriline pĂ€ev. Indias ma kĂŒll pĂŒhapĂ€evi niimoodi ei oodanud nagu siin. PĂŒhapĂ€evad on meil nimelt pannkoogihommikud, mis minu jaoks tĂ€hendab seda, et saan terve hommiku teha ĂŒkskĂ”ik, mida tahan. Seda tĂ€pselt selle ajani, mil Joosep sööma kutsub!

20191024_195717(0).jpg
Joosepi tehtud Ă”htusöögi nĂ€ide 1 – kanakintsud Ă”una-seemnesalatiga. Õigupoolest plaan oli teha porgandi-kurgi-seemnesalatit, kuid olime unustanud osta nii porgandit kui ka kurki 😀

20191023_164747.jpg
Joosepi tehtud Ă”htusöögi nĂ€ide 2 – lĂ”heburgerid guacamole ja praetud seentega.

20191031_190954.jpg
Minu tehtud Ă”htusöögi nĂ€ide 1 – chilli con carne (olles vist ainus lihatoit, mida Uus-Meremaal teinud olen).

20191016_193417.jpg
Minu tehtud Ă”htusöögi nĂ€ide 2 – pĂŒreesupp avokaado eri lÀÀtseliste ja seemnetega.

received_2719441951454700.jpeg
Ja siiiiiiin daamid ja hĂ€rrad – pannkoogihommik.

received_1718301591647552.jpeg
Ehk siis pannkoogihommikune stiilinÀide 1.

received_670112310180408.jpeg
Panngkoogihommiku stiilinÀide 2.

TegemisjÀrgsed toimingud

  • Indias ei pidanud ma pea kordagi nĂ”usid pesema, siin pesen neid pidevalt ning tavapĂ€raselt kas avalike vetsude kĂ”rval, ees vĂ”i sees, pidades vetsu tulijatelt punavate pĂ”skedega vabandust paluma – ise seejuures kindel olemata, kas pĂ”sed on punased keset vetsu laiutava toidutĂŒkke tĂ€is oleva veeloigu pĂ€rast vĂ”i suurest kraani ees osskĂŒkkamisest.

20191015_110030.jpg
Vetsu kÔrval.

received_2653264648046305.jpeg
Vetsu ees.

20191020_154639.jpg
Vetsu sees.

received_2463099734012209.jpeg
Aga ei vetsu ”kĂ”rvsed, esised ega sisesed” ei saa vastu sellele, kuidas minna töntsa-töntsa oma pisikese Ă€mbrikese ja korvitĂ€ie mustade nĂ”udega jĂ”e ÀÀrde ning seal oma nĂ”usid pesta.

20191103_153708.jpg
Kindlalt ĂŒks parima vaatega nĂ”udepesusid, mida olen kunagi teinud. Selle pilvenutsaku all on nĂ€ha, kuidas taamal paistab lumise tipuga mĂ€gi.

20191103_155343.jpg
Jooseppoiss muidugi, sel ajal kui mina nĂ”usid pesen, ”otsib kulda”.

Vesi

  • Indias oli joogivesi alati filtreeritud tĂŒnnides mu majutuskohtades saadaval. Siin peame iga paari pĂ€eva tagant jĂ€lle kusagil kaelad Ă”ieli joogipunkte otsima, sest isegi kui kanister on meil 20-liitrine, on see puhas vesi ĂŒheks meie suurimaks varaks (mis vĂ€heneb hirmushoogsalt).

20191018_155400.jpg
Otsisime Blenheimi linnas sellist avalikku veekraani, kus saaks oma kanistri tĂ€ita. Ei leidnud. KĂŒll aga leidsime ĂŒhe onu, kes meie otsingute kohta kuulnuna tĂ€itis ise oma restoranis meie 20-liitrise kanistri Ă€ra. Joosep uus-meremaalaste headuse ĂŒle rÔÔmu tundmas.

20191103_171904.jpg
Kuid ĂŒldiselt ikka leiame need avalikud filtreeritud vee veevĂ”tukohad ĂŒlesse.

HĂŒgieen

  • Indias oli nii mĂ”nus hambaid pesta, siin on aga suureks Ă”nneks kui 1) vetsul on ĂŒldse kraan; 2) kraan kĂ€ib keeratavana lahti – iga viie sekundi tagant kraaninupu tagumine, tuleb vĂ€lja, aitab sul mĂ”ista, et voolav vesi on veel suurem Ă”nnistus kui vesi ise; 3) kraanist tuleb soojemat kui jÀÀkĂŒlma vett.. aga kurat, seda pole meie veel kohanud.
  • Indias ei pidanud ma rinda pistma ei kĂŒlma duĆĄĆĄi, rĂ€pase vee ega ĂŒhegi muu pretensiooniga. Siin on tĂ€iesti tavaline, et me korra nĂ€dalas end mingis suvalises ujulas pesemas kĂ€ime, sedagi niimoodi, et kĂ”ige pealt otsime ĂŒles tavapĂ€rase kuuma mullibasseini, et ”saasta lahti leotada”.

received_454858681903027.jpeg
Ühel korral vajasime lausa nii suurt leotust, et lĂ€ksime Hanmer Hot Springidesse – kuumaveeallikatesse – suplema.

received_2487857521451831.jpeg
Parimaks leotuseks pidasime basseine, mille temperatuuriks see infolaud vÀhemalt nÀitas 40-42 kraadi.

received_740839266394553.jpeg
Kusjuures see oli nii kuum, et keegi teine sinna ĂŒldse ei tahtnudki ehk saime seal tĂ€iesti privaatselt oma surnud naharakke kuumutada.

  • Peeglit nĂ€en Uus-Meremaal suht vaid sel samal ĂŒhel korral nĂ€dalas, mil end ujulas pesemas kĂ€ime.
received_830049110744183.jpeg
..ja peeglit pole ka Joosep nÀinud.
  • Pesu pesin Indias ĂŒldiselt kĂ€sitisi. Siin kasutame pesumajade luksust. TĂ”si, sedagi mitte just hirmustihti, vaid just sellistel pĂ€evadel, mil minul enam ainsatki puhast trussikupaari pole ning Joosepki on enda omad Ă€ra kandnud nii ĂŒhtepidi kui ka tagurpidi pööratuna. Selleski oleme, vĂ”inoh, OLEN mitte inimese moodi vaid hoopis paras metslane, sest just pesupĂ€evad on need erilised pĂ€evad, mil kannan seelikut ning ajan otse pesumaja ees olevates parklates seeliku alt oma viimased trussikud asfaltile maha, et ikka saaksime tĂ€ieĂ”iguslike rottidena (kumbki meist pole ju jaanuarist saati raha teeninud) jĂ€rgmist pesukorda vĂ”imalikult palju edasi lĂŒkata.

20191104_190101.jpg
Pesumaja

20191103_124445.jpg
JÔeski olen siin Uus-Meremaal tegelikkuses pesu pesnud, kuid vaid selliseid kaltse, millega Joosep suurte poiste asju teeb (ja mida seepÀrast pesumasinasse koos meie pesuga toppida ei sobi).

20191103_124359.jpg
See vaade. See Uus-Meremaa. See minu elu. See kĂ”ik on imeline! Isegi, kui ma kusagil kĂŒlmas jĂ”es mingisuguseid Ă”liseid kaltse pesen. Ja vĂ”ib-olla isegi just selle pĂ€rast..

Olen Uus-Meremaal tĂ€nasega olnud kuu aega.  Kuu aega tagasi, enne Christchurchis maandumist polnud mul Ă”rna aimu, mis minuga jĂ€rgmise kolmekĂŒmne pĂ€eva jooksul vĂ”iks juhtuda. Mitte midagi ei osanud ette kujutada. Seda ĂŒtlesime Joosepiga aga mĂ”lemad kui ĂŒhest suust juba esimesel pĂ€eval, et me nagu polekski eemal olnud. Ometi olime seda lausa viis kuud. Viiest nelja ja poole jooksul isegi mitte rÀÀkinud. Ning nĂŒĂŒdseks oleme alates homsest kuu aega bussis elanud. JĂ€lle koos olnud.

Mulle meeldis mu suvi. Üksi reisimine sobis mulle. Aga teate. Koos on veel parem.