Aasta kokkuvõtted

2019. aasta kokkuvõte

Aastas päevi? 365

365 päeva riigiti jagunes sel korral niimoodi:

Külastatud riike seega? 13 ja pool (isegi kui Leedust sõitsin vaid läbi, tehti siiski bussijaamas peatus – selle ümbruses kablutasin mõniteist minutit ringi)

Kuhu läheks ilma pikemalt mõtlemata tagasi? Guatemala ja India. Mõlemad on minu südames väga erilisel kohal. Guatemalas kaotasin enda, kategooriliselt, kõikehaaravalt, täielikult. Veidral kombel aga see suur kaotus osutus täielikuks õnnistuseks, sest terve ülejäänud aasta vältel kogesin arulagedalt ägedaid seikluseid. India aga oli veel erilisem. Indias mõistsin, et olin alati olemas olnud, et olin alati elus olnud.. ja et see elu on ilus.

Lennatud lennukeid – 19.

Üle lastud lende – 2.

Öid sai veedetud nii- ja naamoodi:

  • backpackerites – 12+4
  • couchsurfimisena 4 ööd, millest 2 oli külalistemajas ning 2 hotellis
  • heade inimeste loal nende diivanitel-vooditel – 21
  • hostelites-mostelites (kohtades, kus mul oli oma tuba) – 42
  • kodus (Eestis – kas siis Hiiumaal või Tallinnas) – 70
  • lageda taeva all – 3
  • lennujaamas – 1
  • lennukis – 4
  • meie Kanada korteris Fort McMurrays – 27
  • Kanadas ostetud Dodge Caravanis – 11+1
  • meie Uus-Meremaa renditoas – 50
  • sõiduvõimetus bussis (mis ei kuulunud meile) – 39
  • sõitvas bussis (mis kuulub meile) – 30+1+1
  • telgis – 4
  • teise tüdrukuga tuba jagades – 36
  • ööbussis – 1
  • öörongis – 1

Töökohad, kus maksti ka palka – 3. Nendeks on olnud: ettekandja Kanadas, viinamarjaõisikulugeja Uus-Meremaal ning tänaseks olen paar nädalat siin kiivimaal ka traktoristiks olnud.

Töökohad, kus palka ei makstud – 1. Olime Joosepiga 6 nädalat ühes Guatemala hostelis vabatahtlikeks, kellele ”maksti” töö eest majutuse ning toiduga.

Need päevad aastas, mil raha eest tööd tegime – 16 ettekandjana, 20 viinamarjaõisikulugejana, 12 traktoristina.

Need päevad aastas, mil majutuse ja toidu eest tööd tegime – 30.

Töötatud tunde – umbes 351.34 tasustatud ja umbes 150 tasustamata tundi.

Need päevad aastas, mil me pole töötanud ei tasustatud ega ka tasustamata töökohtadel – 280.

Minu juhitud eri sõiduvahendeid – 9, mille sekka selle arvu puhul loen ka ema ning õe autod Eestis ja ka jalgratta, mille puhul olen küll sõitnud eri riikides eri mudelitega, kuid ühendan need kõik üheksainsaks sõiduvahendiks.

6/9

Tagasivaade aastale

ELU ESIMENE (ning loodetavasti viimane) PÄEV POLITSEIJAOSKONNAS – mu Kanada ülemus oli rääkinud juba nädalaid, et tahab mind purjus peaga näha, kuid kuna seda tavalistes sotsiaalsituatsioonides ei juhtunud, pidi ta kasutusele võtma huvitavamad meetmed.

Järgmisest lõbustusest võtsin osa ainult mina, sest Joosepil oli sel päeval tööpäev. Minul ei olnud tööd juba seepärast, et mu ülemus tahtis, et temaga ühele üritusele kaasa läheksin ja noh, kuna tema minu graafikut teeb, siis ”puhtjuhuslikult” oli mul just see päev muidugi vaba.. Nimelt viis kohalik politseijaoskond noorte kadettide jaoks läbi koolitust selle kohta, milline joobes inimene välja näeb ja kuidas joovet ilma puhumata tuvastada. Selleks joodetakse võõrad tsiviilisikud politseiülemate poolt täis ning paari tunni pärast viidi sind testimisele. Kõige sellega alustatakse kell 10 hommikul. Kuna see kõlas jaburaima asjana üldse, siis muidugi ei suutnud vastu panna, et seda esimese rea osalejana üle kaema minna.

PÖÖRASEIM PIDU – Vancouveri maa-alune geiklubi. Hoolimata sellest, et pidin Joosepit pidevalt iharate pilkude ning isegi iharate käte eest kaitsma, oli see ometi selline pidu, mida sõnades pole võimalik edasi anda, kuid ei unusta mitte kunagi.

Naljakal kombel avastasime end mõned minutid hiljem ühe koha eest, kust tuli vali muusika, kuid ei olnud ei mingeid silte ega midagi, vaid üks suur vikerkaar ukse kohal. Nii me geiklubis lõpetasimegi. Sellist tsirkust pole enne näinud – täiesti vaieldamatult parim koht öö veetmiseks Vancouveris.

SUURIM SÜDAMEVÄRISTAJA – Seattle veebruarikuu alguses. Kui Vancouveris oli juba kevad käes, siis aga Kanadast USAsse, Washingtoni osariiki sõites, ootas meid seal talv, mis oli tulnud ootamatult nii meile kui ka tegelikkuses kohalikele.

Seattle-is oli lund natukene vähem, mistõttu me ei arvanud, et seal sõitmisega probleeme tuleks, kuid peagi avastasime end veel suurema künka otsast ja seda lausa niimoodi, et edasi ei saanud ning pidamistki polnud. Alla vajusime kiiremini kui neegripoiste teksapüksid, mis võttis junni jahedaks meil mõlemil. Asja tegi veelgi traagilisemaks see, et mõlemal pool tänavat olid autod, mille kinnimaksmiseks oleksime mõlemad elu lõpuni pidanud künkaresidentide nõusid pesema.

VÄGEVAIM LOODUSNÄHTUS – California rannikusekvoiad, mida Joosep oli soovinud juba 5-aastasest saati oma silmaga näha.

Joosepil peeretas absoluutselt kogu aja nägu peas ja seda põhjusega. Selles on mingi maagiliselt võluv tunne, kui sa sõidad üle 1000 aasta vanuste puude vahel ringi, jättes ühel hetkel auto seisma, astudes välja ning viies pilgu heade hiiglaste sirgete latvade poole, avastades, et oled juba pikka aega otsaesist taeva poole vinnanud, lihtsalt selle pärast, et loodus on fantastiline.

KUMMALISEIM KUMMITUSLINN – Belize City, mida ei saaks isegi parima tahtmise juures pidada mitte ühegi reisi kõrghetkeks, kuid mainismisväärne on see kohe kindlasti. Sattusime linna pühapäevasel päeval, mil pea kedagi ei liikunud ning isegi toidu leidmisega pidime vaeva nägema.

Nii vaikset linna pole enne näinud. Võiks küll vanduda, et tänavatel olev kusehais oli nii tugev, et ka sellel mingi maha murdev heli oli, kuid paha hais ajas vist lihtsalt pea sumisema. Kummituslinna tegi veel veidramaks see, kuidas pea iga hooneesine ära trellitatud oli. Tihtipeale tundus, et isegi trellide ostmisesse oli pandud rohkem raha kui terve maja üles saamisele. Ei teadnudki, kas naerda või tunda hirmu.. Hirmu tol päeval tekitas küll kuklasse hingav oht sellest, et me siin kusehaisuses kummituslinnas veel nälga ka jääme.

Veel suurem oli meie õnn kui koperdasime otsa ka ühe iraanlase poele. Tema oli nii julge poiss, et pidas lausa ilma trellideta poodi. Meie valgeid lõustasid nähes kutsus ta meid kohe oma poodi järgi kaema ning mis seal salata, me vastasime kutsele peaaegu et tormijooksuga. Poest minema jalutades ning politseijaoskonnast möödudes küsis meilt vahti pidav (või siis pigem ringi vahtiv) ametnikuhärra, et kas pood on lahti. Jaatava vastuse saanuna pani ka tema poe poole jooksu.

KÕIGE SÄRAVAM TÄISKUU – täiskuuarmastajana on sellist asja pea võimatu valida, kuid ometi jäi veebruaris Hopkinsis nähtud kuu meelde erakordselt säravana. Käisime Joosepiga öisel rannaribal jalutamas ning kogu õhtut saatis müstiline hõng.

Täiskuulane Atlandi ookeani ääres.

NALJAKAIM AVASTUS – olime parasjagu Guatemalas, eelmisel päeval käinud avastamas fantastilisi Semuc Champey türkiissiniseid basseine pärast mida ostsime samal õhtul kohaliku küla turult homse hommikusöögi, sest ees ootas järjekordne pikk bussisõit mööda Guatemala käänulisi teid. Hommikul ärgates olime alguses segaduses, siis ilgelt pettunud ja pärast seda naersime juba kogu südamest. Miks?

Nimelt, kuna olime hommikusöögiks endale kraami ostnud NING toaakna lahti unustanud, oli endale tee meie tuppa leidnud mingitsorti elukas, kes oli pool meie hommikusöögist ära söönud, teist poolt lihtsalt mööda tuba ringi lohistanud JA minu trussikud nahka pannud, jättes nendest sõna otseses mõttes vaid ribad järele.

SUURIM OSTUPROHMAKAS – Guatemalast ostetud niinimetatud käsitööpüksid.

Esimene päev pükste kandmist ja Joosep oli kohe täitsa teist värvi poiss.

KÕIGE ROHKEM TÄHELEPANU SAANUD KODU – meie elamine Guatemalas sel ajal kui hostelis vabatahtlikeks olime. Buss oli täpselt sellise koha peal, millest polnud võimalik ei mööda kõndida ega ka mööda vaadata. Sissepiilujaid oli ausalt öeldes isegi rohkem kui oleksime tahtnud.

LAHEDAIM(AD) AVALIK(UD) ÜRITUS(ED) – trummiring(id) Hostel Del Lagos. Need toimusid igal teisipäeval. Kuna olime seal 6 nädalat, siis sai osa võetud ka kuuest trummiringist. Võib kõlada mingi nõmeda hipiasjana, kuid peab ütema, et need üritused on täiesti omaette kunstivorm.

Trummiring on täielikult ilma reegliteta. Iga pillihoidja ajab oma asja ning üldiselt vähemalt ei üritata teisi matkida, vaid luua ühist tervikut. Kuigi trumme on loetud arv, siis sellest hoolimata on meeleolu alati kõrge. Iga trummiõhtu on erinev. Mõnikord tullakse enda pillidega, millest mõned on midagi, mida lihtinimesena pole eales varem näinud, kuulmisest rääkimata. Mõnikord huilatakse kogu kõrist, laskmaks oma hingeloomadel välja mängima tulla ☺. Mõnikord tantsitakse. Aga ALATI on kohal onu, kes viskab lõkkesse kive, mis annavad lõkkeleegile sinise kuma. Mitte keegi ei vaata seal, mida teine teeb. Mitte keegi ei võrdle end kellegi teisega. Meid on palju, kuid seda ei pane tähele, sest muusika on tervik ning lõke haarab endasse. Hindamatu!

Üks trummiringidest.

SUURIM SAAVUTUS – 108 päiksetervitust, mida olen teinud sel aastal suisa kahel korral. 108 on number, millele omistatakse suurt tähtsust nii astronoomias kui ka joogas. 108 päiksetervitust on joogaseeria, mille läbimiseks on tarvis kokku teha 2592 liigutust. Esimest korda tegin 108 päiksetervitust sel aastal Guatemalas, mil osalesime Joosepiga ühel üritusel, mille programm just niimoodi peale hakkas. Teine kord oli India joogaõpetajatreeningu lõpus, mil tavapärase 2-tunnise joogatunni asemel tegime 108 päiksetervitust. Absoluutselt, ilma liialdamata, üks raskemaid asju, mida olen kunagi teinud!

Päiksetervitused Guatemalas.

KÕIGE MÕISTMATUM ASJADE KÄIK – deit teise mehega samal ajal kui veel Joosepiga koos olin.

Meie ühine sõber – abielumees Los Angelesest – oli Joosepilt meie koosoleku ajal küsinud, kas tohib mind deidile viia. Joosep lubas. Minu arvamust mittekeegi ei küsinud. Järsku leidsingi end ühest restoranist ühisest õhtusöögilauast koos teisele naisele kuuluva mehega, kes palus teenindajalt lauale küünlaid. Kui ta mul juba käest kinni võtta üritas, ei suutnud ma muud, kui pisarsilmil ning natuke liiga häälekalt küsida: “what the fucking fuckkkkkk is going oooooon?”. Pole siiani kindel, kas pisarad olid seal, sest lugu oli haigelt naljakas või lihtsalt.. hhhaige.. Samuti ei ole ma kindel, kas naiivsusest või lihtsalt ignorantsusest, kuid olin kuni selle hetkeni veendunud, et küllap ta mind lihtsalt lahedaks tüdrukuks peab, ilma isegi selle peale tulemata, et ka tema minu räpaseid juukseid võiks seksikaks pidada..

LÕPLIKULT MAHA MURDEV SÜNDMUS – järvestunud vulkaanikraater neelas mu gopro.

Et ka Joosepi arvuti on Belizeist saati katki olnud, siis läks kaameraga koos kaduma üle kuu aja jagu mälestusi. Seda kõike umbes nädal pärast meie lahkuminekut. Olin seitsme päeva jooksul kaotanud nii oma mehe kui ka õiguse-võimaluse mälestada seda, mis oli. Samal ajal, kui poisid üritasid edutult kaamerat leida, läksin mina pisarsilmil mõniteist meetrit eemale, tõstsin käed taeva poole ja karjusin: “mida sa tahad minust!?!!?!?!?”. Keegi ei vastanud, olin oma esimese maailma probleemidega üksi.

Kõnealune hüpe jäi kaadrisse.

EBATRADITSIOONILISEIM KINGITUS – tatoveering.

Üks neid sõpru, kellega koos olime rahvuspargis hüppamas käinud sel päeval, mil gopro kadus, oli Pablo. Pablo on Kolumbiast pärit tatoveerimisartist. Gopro kaotamise päeval vaatas Pablo mind ja ütles, et tahab mulle kingituse teha. Tatoveeringu.

Mul oli selle inimese vastu niivõrd suur usaldus, et palusin tal oma kingituse planeerida just nii nagu tema tahab ega teadnud veel esimeste tatoveerimisminutite jooksul, mida ta minuga teeb. Kogemusena niivõrd eriline, et tavalisse tatokasalongi ei läheks ma isegi siis, kui mulle seal tasuta tätokat pakutaks. Väga eriline inimene, väga eriline tatoveerija, väga eriline kogemus!

Protsess.

SILMI AVAVAIM TÕDEMUS – Guatemalas elades vaatasin neid kodutuid koeri, kelle üle kõigil hirmuskahju on, samal ajal mõistes, et mitte ainult pole nende koerte elu parem kui seal elavate inimestel – olgu nad kohalikud või turistid, vaid erinevalt inimestest ei raiska nad ka oma elu ei minevikukahetsustele ega tulevikuhirmudele. Mõistmine, et koera elu on minu elust õndsam, oli esimene samm mõistmaks, et teen midagi valesti.

Olin eelmises postituses lubanud ka avaldada tõe San Marcose kodutute koerte kohta ja see on järgmine: need kodutud koerad on kõige muretumad imetajad terves San Marcoses. Neil on konkreetselt oma koertegängid, kellega nad enamuse ajast koos tšillivad. Esineb ka gängidevahelisi võitlusi, kuid see hoiab neid vaid noorte ja erksatena. Omavaheline vendlus on raudne, seda ilma kahtlusteta, kas ja miks neile üksteise see või teine iseloomuomadus meeldib VÕI oleks äkki kusagil mujal parem. Neil on kõht alati täis, sest neid ei huvita, kas kompostihunnikust leitud poolik muna on pärit ikka õnnelikult kanalt või kas leivakontsik on tehtud ikka gluteenivabast jahust. Samal ajal on ALATI kusagil mõni hipi, kes on täiesti veeeeeeeeeendunud, et need koerad pole VÄHEMALT nädal aega midagi söönud ja teeb kõik, et seda muuta.

Koerad, kellele võlgnen kogu oma tänu.

SUURIM FRUSTRATSIOON – Joosepiga Mehhikos. Olime otsustanud pärast lahkuminekut koos edasi reisida. Täiesti ilma igasuguse põhjuseta. Mina leidsin, et kui juba nagunii oleme ”sunnitud” koos olema, siis võiks seda aega konstruktiivselt kasutada. Seetõttu üritasin Joosepilt võimalikult palju küsimusi küsida, et saada paremat nägemust ja arusaamist endast ja sellest, mida ma valesti olen teinud/teen.

Olime juba kuu aega viibinud põrgu ja taeva vahel – Joosep vihates seda, et mina temalt liiga palju küsimusi küsi(si)n (üritades ennast ning meie suhet analüüsida, et enam samu vigu ei teeks) ning mina teda vihates, et tema mulle ei vasta – ja nüüd oli ta mu ees, küsimas, miks ma teda olla vältinud…. Me reaalselt olime koos reisinud kaks nädalat sellisel zombi-viisil, et praktiliselt omavahel ei rääkinud.. ja järsku selline küsimus!? No ei või mõista.

HINDAMATU MÄLESTUS – seikluslik jalutuskäik päiksepaneelivennaga Playa Del Carmeni agulis, et mu telefon parandusse viia.

Tüüp oli pisike, mulle õlani mingi päiksepaneelivend, kelle puhul olen kindel, et ta on oma elus rohkem kui ühe inimese RAUDSELT surnuks rääkinud. Nurgatagusest polnud muidugi haisugi, sest kõndida saime kohe päriselt ka mitu kilomeetrit (ja seda vaid juba ühel suunal), mille jooksul ta lubas mulle rohkem kui kümnel korral, et vaid natuke veel ning kohekohe oleme kohal. Ja oi, mitme kilomeetriga jõuab inimesi surnuks rääkiv inimene ikka väga palju rääkida. Jutuks tõi ta ka minu ja Joosepi, öeldes, et meil on väga veider suhe. Kuna keegi polnud selle kohta varem küsinud ja me polnud ise seda kella külge pannud, siis see oli esimene hetk, mil tuli välja, et me tegelt koos ei ole. Ja jeesus! See, mis järgmisena juhtus!! Ausalt, ma arvan, et too kogemus mängib isegi selle San Marcose superveidra deidi üle. Ta vaatas mind ja hüüdis täiesti siiral toonil: “aga siis saame ju meie koos olla”. Pean häbiga tunnistama, et purskasin häbitult otsejoones naerma. See pidi ju ometi nali olema! Aga ei. Sellele järgnes: “NO, really. I’m short. You are tall. You have good genes! I need a big woman with good genes!“.

USKUMATU ÕNN – lugu, mida olin Mehhiko ning minu kojumineku postituses kirjeldanud ”viie tärni seiklusena”, kuid millest seal kirjutama ei hakanud, on nüüd siin teie ees. Olime Joosepiga jõudnud just San Josesse pärast 6-tunnist bussisõitu Los Angelesest. Kuigi Morgan Hill (kuhu suundusime) jäi bussisõidul San Josesse täiesti konkreetelt tee peale, juhtusime pahura bussijuhi peale, kes meie jaoks eraldi peatust ei olnud nõus tegema. Tähendas see meie jaoks seda, et pidime San Josest ilma internetita leidma võimaluse jõuda Morgan Hilli, sest USA simkaarti meil veel polnud. Hoone, mille lähedal meid San Joses maha pandi, nägi välja midagi rongipeatuse sarnast, niisiis otsustasimegi sinna minna, et kohalikelt uurida, mis oleks meie jaoks odavaim ning lihtsaim viis Morgan Hilli jõuda. Tuli välja, et jaamast välja minnes ning vaid 100 m kõndides ootas meid teistsugune bussipeatus, kust väljub buss justnimelt Morgan Hilli ning seda vaid kopikate eest. Läksimegi peatusesse ning uskumatult varsti olimegi juba bussi peal. Morgani Hilli jõudmiseks pidi buss läbima San Jose keskuse, kuid just sel päeval oli toimumas mingitsorti mehhiklaste paraad ning terve linn oli MEGALT umbes. Olime mõlemad sellest surmani ära tüütatud, sest tundus, et jõuaksime jala ka kiiremini. Kui aga linnast välja saime, siis läks ka bussisõit ladusamalt. Ühel hetkel Joosep arvas meid õiges kohas olevat. Jõudsime veel meie taga istuvatelt mehhiklastelt selle kohta küsida ning nende noogutusest piisas, et järgmises peatuses juba bussist välja krapsata. Seal aga saime aru, et ei teadnud ikka veel, kus oleme. Otsustasime leida mingisugusegi inimvormi, palumaks, et meile öeldaks, kust saaksime endale simkaardi osta. Inimkontakti ei leidnud mujalt kui ühest suvalisest putkast, kuhu mina infot otsima läksin samal ajal kui Joosep kottidega väljas ootas. Putkas istusid kaks noormeest, kes olid abivalmilt nõus gpsist vaatama, kust simkaardi saaksime. See koht oli ilgelt kaugel. Palusin seepeale, et nad paneksid sisse selle adressi, kuhu olime auto jätnud. See aadress.. oli veel kaugemal.. Olime liiga-liiga vara maha tulnud. Mingil põhjusel jäin seal veel midagi küsima, ning varsti üllatas mind ”pehmematsorti” ropendamine selle poisi suust, kes istus tagapool. Ütles midagi selle kohta, et kavatses meie mure täiega konkreetselt eirata, kuid mida kauem ta seal istus ja mind vaatas, seda valjemaks muutus hääl tema peas selle kohta, et ta peab meid aitama. Nii me end mõned hetked hiljem tema autost leidsimegi. Enneolematult toredal kombel viis ta meid kõigepealt kaubanduskeskusesse, et saaksime osta simkaardi JA siis ka selle maja juurde, kuhu olime veebruaris auto jätnud (mõlemad kohad olid täiesti eri suundades). Autosõitude ajal selgus, et ta oli just vahetult enne minu sisse astumise hetke töö lõpetanud ning just seepärast oma sõbra juurde istuma tulnud. Seda kuuldes mõistsime, et kui San Joses ei oleks mehhiklaste paraadi olnud, poleks me eales selle noormehe peale sattunud.. Kokkusattumus missugune..

RASKEIM HÜVASTIJÄTT – minu lennuki peale minek San Fransiscos. Just USAsse jõudnuna oli Joosepist saanud täiesti teistsugune mees. Üleöö ta mitte ainult ei olnud nõus vastama igale mu küsimusele, vaid lausa julgustas rohkem küsimusi küsima. Mehhikos oleks olnud lihtne tema juurest ära minna, kuid pärast ühise keele leidmist oli lõplik lahkumine rängemast ränk.

ESIMENE VALGUS SÜSIMUSTAS TUNNELIS – ISTA nime kandev treening Taanis (mis tegelt toimuvad eri kuupäevadel üle maailma). Treeningust kuulsin juhuslikult. Taani valisin juhuslikult. Kohale jõudnuna aga tundsin, et juhustega on sellel kõigel väga vähe pistmist.

 Just Guatemalas juhtus see, et hakkasin enda mustreid nägema ning vähehaaval mõistmagi. Mehhikos siis, kuna Joosep eestlaslikult minuga päevavalgust kartvatest asjadest rääkida ei tahtnud, asusin ”abi” otsima mujalt ning täiesti kogemata koperdasin sellele treeningule.

See valgus oli küll sume, kuid vaieldamatult olemas.

SUURIM PAHVIKS LÖÖJA – kui elu saatis mulle täpselt selle, mida arvasin end tahtvat.

See kõlab superveidralt, kuid enne Taani minekut tegin ühe listi. Listi sellest, milline oleks minu ideaalne mees.

Olin veel Eestis olles alla surunud muremõtteid sellest, et äkki olen nüüd elu lõpuni üksi, kuid nüüd pidin end uuesti tagumikust näpistama, sest see ei tundunud reaalne, et mu ees päriselt ka istus mees, kelle omadused olin vaid mõned päevad tagasi paberile kirjutanud!

PÖÖRANE KOGEMUS – minek vabatahtlikuks Ungarisse, kus kavatsesin farmis elada, kuid sattusin hoopis kanepiarmastajatest räpakollide perre, kes panid mu õue kitsede ja kasside vahele telkima.

Kui mul umbes tund aega hiljem juba number kahele oli vaja ja keegi IKKA VEEL üleval polnud, mis tähendab, et ma IKKA VEEL majja sisse ei saanud ning pidin jälle sinna seaaia juurde tuttavasse kohta kükitama minema, siis vandusin endale, et kui olin varasemalt murelikult mõtelnud neile pakkuda, et teen päeva-kaks nende heaks ikkagi tööd, siis nüüd ei ole sellest enam juttu ka. Ökofarmimine missugune! Selle peale tõesti ei tulnud et nad mind sinna sõna otseses mõttes väetama võtsid. Pakkisin oma kompsud ning läksin sinna maja ette kits-kasside ja kass-kitsede keskele istuma ning ootasin, et keegigi ülesse ärkaks.

SÕNATUKSVÕTVAIM TÄHISTAEVAS – ihuüksi (ja ihualasti) vedelemas hilisõhtuses Surnumeres, mis rabas kohe alguses sellega, kuidas soolased veemolekulid mind kandsid ja hoidsid. Lastes endal veega üheks sulanduda, avastasin enda eest midagi veelgi erilisemat – kuna Surnumeri asub tsivilisatsioonist niivõrd kaugel, et valgusreostusest polnud juttugi, oli mu ees üks tähiseimaist tähistaevaist, mida olen kunagi oma elus näinud.

This image has an empty alt attribute; its file name is 20190725_065403.jpg
Surnumeri. Iisraeli kohe peab oma nahal kogema!

SPONTAANSEIM REISIOTSUS – üheotsapilet Iisraeli – elama mehe juurde, keda vaevu tundsin.

Kui lennujaama poole sõitsime, küsisin talt, mida kuradit ma tema arvates teen siis, kui tagasi tulen. Ta hakkas mulle asju ette lugema: alates sellest, et oli sõpradega plaaninud Beér Tuvia rannal üles panna suure telgi, et seal kaks nädalat järjest campida ja surfata kuni selleni, et oktoobris tulevad Iisraelis igasugused megakreisid festivalid või näiteks hoopis selleni, et tahab mind Egiptusesse viia ja mida muud kõike veel..

Kogu ülejäänud tee ei olnud mu pea mitte tühi, vaid lausa mõtlemisest paistes. Ta elu oli perfektne. Ma sobisin ta perfektsesse ellu. Ma sobisin Iisraeli. Ma isegi sobisin sinna lehmafarmi.. Tema pere armastas mind. Ta sõbrad armastasid mind. Tema armastas mind. Ja mina armastasin neid kõiki… peale tema. Mida ma teen?

LÄBIMURRE – juhtusin juunikuus ostma pileti Poola pärapõrgus toimuvale tatokafestivalile, kuhu läksin pärast Iisraeli ikka veel sellisena, et ei teadnud, mida või miks ma teen – ikka veel otsides midagigi, mis paneks mind elusana tundma.

Nüüd aga jäin hoopis mina teda vaatama, tundes, et mulle langes terve õunapuu pähe. Sain aru, et ta tõsimeeli uskus, et läheksin temaga kaasa. Ma pean ikka kohe eredalt mingit kurva kodutu koera energiat kiirgama, et mehed mitte ainult ei taha mind endaga igalepoole kaasa viia, vaid ka siiralt USUVAD, et ma seda ka teeksin. Vau! VAU! Sama, mida olin mõtelnud, tuli ka huulilt ning küsisingi talt, kas ta siiralt usubki, et oleksin lihtsalt temaga niimoodi kaasa läinud. Seda ilma tema vastust ära ootamatagi, sest kui olin selle valjusti välja öelnud, lisasin juba ise, et ”oh my god, NO, wow, just WOW, I’m fuckin’ outta here”. Minema kõndides taipasin veel tagasi vaadata, et teda tänada – 1) selle eest, et ta arvas, et ma üldse olen keegi, kellega oleks lahe niimoodi seigelda 2) selle eest, et ta oli mul just aidanud aru saada, et see kõik, mida olin nüüd suviläbi teinud – MÕTTETU, TÜHINE, NIIIIIII MÕTTETUTÜHINE!

TÄHTSAIM POSTITUS NING OLULISEIM VASTUSETA KÜSIMUS – postitus sellest, mis sai pärast Poolat. Kirjutasin selle (ning ka sellele eelnevad suvepostitused) valmis enne Indiasse minekut ning panin konkreetselt selle postituse ilmumiskuupäeva paika 29. septembriks, mis pidi olema Indias toimuva joogaõpetajatreeningu viimane kuupäev.

Tõesti tahaksin teada, miks on vaja seda, et peame läbi elu tegema neid valusaid ja rohkem valusaid vigu selleks, et vanana saaksime vaadata tagasi ning imestada omaenda rumalust? Vanana, mil meil ole enam jäänud palju aega selle kogutud tarkusega suurt midagi peale hakata? Miks on nii, et isegi kui meist vanematel on meile midagi tarka öelda, siis me ei kuula neid, sest vead on oma nahal vaja ära teha? Miks on nii, et meie tugevus ja elutarkus tulevadki just meie vigadest? Miks peame me tegema teistele haiget ning ise haiget saama, et iseend paremini tundma õppida? Miks on nii, et armastajad kriibivad teineteise hinge kui võiksid lihtsalt.. armastada ning olla armastatud? Miks mõistame me kõige paremini, et teisest inimesest hoolime, alles siis, kui oleme temast ilma jäänud? Ja kui meil on imeline võimalus seda sellele teisele inimesele veel öelda, enne kui ta päriselt meie seast lahkunud on, et hoolime, siis miks me seda ei tee? Miks anname oma hirmudele rohkem jõudu kui võimalustele? Miks me ei näe iseenda jõudu ega lõpeta endale ning teistele valetamist? Miks see kõik peab nii raskelt tulema? Mis selle kõige point on????

Olen aga valmis, täiega valmis, silmitsi seisma sellega, mis kaasneb siis, kui võtan siin selle riski, lootes.. ei, USKUDES, et elu saab vaid paremaks minna.. isegi, kui ma ei tea, mis selle kõige point on..

KÕIGE RASKEM SÜDA? Mitte Joosepi juurde jooksmine kui ta mulle kirjutas veel sel ajal kui mõlemad Eestis olime. Olin just täpselt PÄEV varem selle nö kõige tähtsama postituse valmis kirjutanud.. kirjutanud, et olen Joosepist lahti lasknud.. 26. augusti hommikul aga kuulsin messengeripininat. Oleksin oodanud ükskõik mida, kuid mitte sõnumit Joosepilt. See on uskumatu, kuidas üksainus sõnum saab inimese elu pea peale pöörata. See oli vaid mõned päevad enne seda kui olin lendamas Indiasse. Veel Eestis olles leidsin, et on küll palju vastuseta küsimusi, kuid tundsin, et olin valmis üksi maailma vallutama hakkama. Ometi aga see üksiainus sõnum pani enesekindlal maailmavallutajal südame vähemalt kaks korda kiiremini põksuma ning tõi silma ka pisara. Nähes endas kõiki neid tugevaid emotsioone üles tulevat, lubasin endale, et enne oma joogaõpetajatreeningulõppu temaga ei räägi. Miks? Mul oli vaja panna meid ja eelkõige just ennast sinna haavatavasse kohta, et näha, kuidas tuleb Joosep toime teadmatuse ning selle raske ajaga, mil tal pole õrna aimu, kas tal on eales võimalust mind tagasi saada. Teadsin, et võin just nii temast ilma jääda, kuid seda enam pidasin seda vajalikuks – uskusin, et võiksin ja saaksin edasi töötada vaid sellise Joosepiga, kes ei tagane raskuste ees.

INSPIREERIVAIM LOOMING – luuletus nimega ”The invitation”, mille on kirjutanud Oriah Mountain Dreamer. Luuetusest sai minu tugipost.

It doesn’t interest me what you do for a living.
I want to know what you ache for, and if you dare to dream of meeting your heart’s longing.

It doesn’t interest me how old you are.
I want to know if you will risk looking like a fool for love, for your dream, for the adventure of being alive.

It doesn’t interest me what planets are squaring your moon.
I want to know if you have touched the center of your own sorrow, if you have been opened by life’s betrayals or have become shriveled and closed from fear of further pain!
I want to know if you can sit with pain, mine or your own, without moving to hide it or fade it, or fix it.

I want to know if you can be with joy, mine or your own, if you can dance with wildness and let the ecstasy fill you to the tips of your fingers and toes without cautioning us to be careful, to be realistic, to remember the limitations of being human.

It doesn’t interest me if the story you are telling me is true.
I want to know if you can disappoint another to be true to yourself; if you can bear the accusation of betrayal and not betray your own soul; if you can be faithless and therefore trustworthy.

I want to know if you can see beauty even when it’s not pretty, every day, and if you can source your own life from its presence.

I want to know if you can live with failure, yours and mine, and still stand on the edge of the lake and shout to the silver of the full moon, “Yes!”

It doesn’t interest me to know where you live or how much money you have.
I want to know if you can get up, after the night of grief and despair, weary and bruised to the bone, and do what needs to be done to feed the children.

It doesn’t interest me who you know or how you came to be here.
I want to know if you will stand in the center of the fire with me and not shrink back.

It doesn’t interest me where or what or with whom you have studied.
I want to know what sustains you, from the inside, when all else falls away.

I want to know if you can be alone with yourself and if you truly like the company you keep in the empty moments.

LÄBIMURDEST LÄBIMURDJA – 30-päevane joogaõpetajalaager Indias samal ajal kui olin ise valinud olla teadmatuses, mida Joosep teeb või mõtleb. Ääretult hämmastav lihtsalt jälgida endas esile kerkivaid emotsioone, mõtteid ja tundeid ilma, et neile järgi annaks ega oma väikest sisemist, (palun vabandust väljenduse pärast), tähelepanuhoora jõustaks. 30 päeva jooksul koorusid mu ees kihtidena lahti avastused inimloomusest ning vastused nii mõnelegi küsimusele, mida olin juba pikka aega endalt (ning teistelt) küsinud.

Soovitan? Ilmtingimata!

Miks? Olin uskunud, et see kursus saab olema mu jaoks raske ning ennast proovile panev, kuid sellest hoolimata ei osanud ma EALESKI ette kujutada, kuivõrd suureks eneseavastusretkeks see meie kõigi jaoks kujuneda võiks. Isegi, kui selle retke puhul oli (jällegi mulle üllatuseks) joogapoosidega väga vähe pistmist, siis on aga ikkagi vaja välja öelda, et AyurYoga Eco-Ashrami õpetajatel oli sellega KÕIKE pistmist.

Tõend joogaõpetajapaberist.

SUURIM HIRM – lehmad.

Kui enda seltskonnaga ashrami poole jalutasin, siis sellest lehmast mööduma hakates pidin äärepealt maksast ilma jääma, sest see sarvekandja kavatses mind ikka täie kindlusega pussitada. Kuna aga muud ei jäänud üle ja temast oli vaja mööda minna, siis pidime kõik temast kuidagi veidralt mööda jooksma. Naljakas mõelda, et läksin Indiasse, arvates end usse kartvat ja nüüd lähen usse hea meelega lähemalt uurima, kuid lehmi, raisk, kardan.

India on muidugi väga kehv koht, kus olla, kui sa lehmi peaksid kartma.

PIINLIKUIM ÄPARDUS – tahtmatu liputamine Indias. Sellest muide blogis polnud kirjutanudki, kuid lugu on selline, et samal päeval, mil mind Mysores lennujaamabussi peale viidi ning linnas pidustused käisid, olin palunud oma autojuhil tee ääres peatuda, et saaksin oma viimaste ruupiate eest kaks jäätist osta. Jäätisemeheni jõudmiseks ning tagasi autosse saamiseks hüppasin üle aia. Bussipeatuses bussi oodates tuli mu reisisaatja juurde teine härra, kes õhetavate põskedega kõneles midagi keeles, mis oli mulle tundmatu. Kuuldu peale tuli ka mu reisisaatja põskedele varjund, mida seal enne polnud. Ta hakkas ilma midagi ütlemata ümber minu tiirutama. Miks? Üle aia kapseldes olin ise tähele panemata hakkama saanud millegagi, mida eelistaksin, et poleks juhtunud. Mul õnnestus oma seelik rebestada… TÄPSELT tagumiku koha pealt. Indias palja persega ringi jooksmine? Tehtud!

Vähemalt tundub, et mu valge perse lõi meeste näod särama.

HULLUMEELSEIM SEIKLUS – jällegi India. Nagu ennegi kirjutasin, on India minu jaoks väga eriline paik. Mind peeti hulluks, et sinna üksi läksin. Võib-olla kusagil sügaval hingesopis pidasin ka ise seda hullumeelseks mõtteks.. Ometi aga oli kogu India kogemus vapustav – sain õhku ahmida ning oma mõistuspärasuses kahelda rohkem kui ühel korral. Hullumeelne? Absoluutselt.

Ohtu ei tundnud ma Indias igatahes kordagi. Seda ka just üksi reisiva naisterahvana. Jah mul oli neid järgi jooksvaid päkapikke siin ja seal, kuid ma täiesti siiralt usun, et need inimesed lihtsalt tahavadki, et nad saaksid oma sõpradele öelda, et neil on valge sõber või isegi, et nad said valge tüdrukuga juttu rääkida (kuni selleni välja, et valge tüdruku oma mootorrattal 100 meetrit edasi sõidutamine on ilmselt juba suur asi). Ja see, et ma neid poisse eri nurkade pealt kärbseid meelitava sõnnikuhunnikuna üles korjasin, on ju ka tegelikkuses loogiline, sest Indias on VÄHEMALT 1,3 miljardit inimest ja enamus on neist just meessoost ning seepärast ongi veits statistiliselt tõenäoline võinii, et sa iga natukese aja tagant ühe vembutiga pead jälle rinda pistma.

Selle võimalikkust pean ma aga tunnistama, et kõik see vapustav kohtlemine, mis mulle mu India kogemuse jooksul läbivalt osaks sai, oli äkki mu privileegiks JUST seepärast, et ma tüdruk olen. Seda nägin küll, et ka valgete poistega soovitakse sõprust luua, kuid tõesti – kas ka neid niimoodi näppude vahelt oleks söödetud, igalpool küüti pakutud või heast südamest ja sõbrapoolest viimasel päeval bussi peale viidud? Ei tea.

PARIM OTSUS JA PARIMAST OTSUSEST VEEL PAREM OTSUS? Joosepist lahkuminek ning tagasi kokkuminek. Oleme nüüd Joosepiga palju rääkinud sellest, mis meie vahel ikkagi juhtus, leides ikka ja alati, et meie lahkuminek oli ilma igasuguse kahtluseta vajalik. Meie algusloos on olnud palju sarvedega puksimist, mõttetut kuuma pudru ümber jooksmist ning kõikvõimalikke ennast- ning teineteist õõnestavaid käitusmismustreid. Seeaastane eemal olemine lõi meie mõlema jaoks prisma läbi mille iseend kõrvalt näha. Just seline oskus iseend kõrvalt näha on suurim kingitus, mida endale (ja ka teineteisele) teha.

JOOSEPIST LAHUS? Täpselt 156 päeva.

RAAMATUSOOVITUS – ”Tõde. Ebamugav raamat suhetest”, mille on kirjutanud Neil Strauss. Raamat sattus minu radarile täiesti juhuslikult, ilma, et keegi seda soovitanud oleks. Lihtsalt nägin seda oma sõbra raamaturiiulil ning see lausa karjus mu järele – tõsi, võib-olla oli asi erkpunases kujunduses raamatukaanel. Leian, et Neil Strauss on erakordne kirjanik. Raamat on täis uskumatult häid kõnekujundeid ning jalustrabavat elutõde. Kui saaksin kellelegi soovitada lugeda ühtainsat raamatut, siis oleks see justnimelt Neil Straussi ”Tõde”. Raamatul on minu ja Joosepi suhte kujundamisel olnud vaieldamatult oluline roll.

Pildil Riia pargipink, kus ”Tõde” enne Taani lendamist lugesin.

SUURIM ÕNN – Mina ise. Enne kui hakkate kivisid loopima, palun, et annaksite võimaluse selgitada. Olen varasemates aasta kokkuvõtetes alati Joosepi oma suurimaks õnneks nimetanud. Sel aastal on aga just eelmainitud raamat aidanud mul mõista, et ainult siis, kui meie armastus kellegi vastu ületab meie vajaduse tema järele, on võimalik koos luua tõeline suhe. Aprillis Joosepist lahku minemine oli ehe näitaja, et olin oma elu ja õnne seadnud otsesesse sõltuvusse teisest inimesest. Armastasin teda, täpselt nii hästi kui oskasin ja täpselt nii palju kui tol hetkel oli võimalik.. NING ma vajasin teda.. liiga-liiga palju.

SUURIM ÕPPETUND – Joosep. Joosep on olnud mu elu kaabakas ja kangelane. Mõlemat samal ajal… ning mõlemad sildid olen ta külge kleepinud ise. Saades nüüd Joosepiga vabalt ja avatult rääkida sellest, mis oli, olen viimaks mõistnud, et juba kasvõi meie lahkuminekuloost on meil mõlemil kaks täiesti erinevat versiooni. Kui ütleksin, et pärast taasühinemist on kõik roosiline, siis valetaksin. Meil on palju traumat ja draamat, mida tervendada ja see on midagi, mis nõuab suurt pühendumist ning eneseületust, sest peame pidevalt teadlikult jälgima, et meie reageeringud teineteisele ei tuleks valukohast. Just Joosep on see, kes on olnud selleks päästikuks, mis paljastab minu vanu haavu ning just seepärast saan väita, et tänu nende haavade lahti rebimisele on mulle antud võimalus endaga tegeleda sellistel tasanditel, kuhu edasi kasvamiseks ja arenguks on paratamatult tarvis minna. Pole kahtlustki – Joosep teeb minust parema inimese. Iga päev.

SUURIM EBAÕIGLUS – millalgi oktoobrikuus, mil meil oli Joosepiga vaja töökohtade osas paar otsust vastu võtta, olin mina õige vastuse osas täiesti nõutu. Mis minuga aga nõutu olles juhtub, on see, et hakkan endalegi märkamatult täiesti valimatult sööma. Ühel saatanlikul õhtul, mil Joosep arvutis oma videoasju kokku pani, sattusin täielikku mõtetekeerisesse, mille tulemusena sattus minu valdusesse purk pähklivõid, mis hoogsa tempoga kadus lusikatekaupa sinna, kuhu päike ei paista.

Joosep oli minu enesekontrollimatuses nii pettunud, et pani pähklivõipurgile tabaluku. Ebaõiglus sõna kõige otsesemas mõttes!

JÕHKRAIM ÕPPETUND – otsustasin ükskord sõidu ajal hakata oma metsistunud kulme kitkuma, kuid ootamatu sõiduviperus pani käe just ”õigel” hetkel vääratama ning jäin ilma märkimiväärsest osast oma kulmust, mis oleks ideaalses maailmas võinud ikkagi oma kohale jääda. Muidugi läks ka nii, et kui mu kulmud metsistuvad marukiiresti, siis just selle augu täitmine võttis aega mitu kuud. Võib-olla ei peaks sõidu ajal selliseid täpsustöid siiski ette võtma.

JABURAIM LUGU – ööbides Uus-Meremaal ühel nendest tasuta ööbimiskohtades, juhtus midagi uskumatut. Nimelt läksin mina hommikul pissile ja hambaid pesema. Bussi juurde tagasi tulles ning ust avades olin lausšokis, sest vastu vahtis mulle suur hundikoer. Sekund hiljem mõistsin – SEE POLE MEIE BUSS! Lõin ukse kinni, karjudes erinevaid vabandussõnu, mille enda suust suutsin välja saada, pagedes samal ajal nii kiiresti kui võimalik. Õnneks polnud vaja kaugele joosta, sest meie buss oligi kohe selle ees. Õiget ust avades ning sisse hüpates polnud šokist aga midagi alles ning naersin kogu südamest, olles vaevu võimeline Joosepile selgitama seda, mis just juhtus. Joosep kuulas jutu ära ja arvas, et olen ikka taun küll. Mõned hetked hiljem võttis aga ka tema vetsuskäigu ette. Mina jäin bussi.. seal vaikselt oma asju ajades kuulen järsku õues Joosepi häält – sülgas vabandussõnu ette ja taha. Sekund hiljem oli ta juba minu kõrval, näost valge nagu tont. Mis oli juhtunud? Joosep läks ja ajas TÄPSELT SAMA bussi meie bussiga sassi. Minu vea ajal rahulikuks jäänud härrasmees Joosepiga enam härrasmehelik ei olnud. Lahkusime kiiresti sündmuskohalt, tundes meeletut häbi kuid naerdes kogu südamest, et mõlemad samal päeval sellise lollusega hakkama saime.

SPONTAANSEIM TEGU – suvalisest mäest üles kappamine. Ka see sündmus jääb Uus-Meremaal bussis elamise aegadesse. Olime just õhtust söönud, kui olime otsustanud lasta toidul jalutuskäiguga allapoole vajuda. Esialgne plaan oli niisama uitama minna, kuid väga ruttu tuli Joosepi näole minu jaoks tundmatu ilme, mille tõlgendamise alles hiljuti ära õppisin – sealt tuleb mingi vimpka-plaan. Nimelt vaatas Joosep meil otse ees olevat mäge ning ütles, et ”sellist asja polegi veel teinud, et esimesest suvalisest ettejuhtuvast mäest üles marssida”. Ei tahtnud minagi mingi pidur olla niiet ülesse me läksimegi. Vimpka-plaan oli see kohe kindlasti, sest mägi oli eramaa ning pidime tippu jõudmiseks ronima üle mitme erineva aia. Tippu jõudmiseks läks ligi poolteist tundi ning mõõtmatus koguses higi, kuid see kõik oli seda väärt. Tipus avanes meile tore vaade – paremalpool mäge oli kaugemal asuvate lumiste mäetippude taha loojuv päike, vasakulpool 100 meetrit eemal olev paarikümnepealine (häälekas) lambakari, kes kõik kobaras ainusilmselt iga meie liigutust jälgisid. Kuna matk oli spontaansemast spontaasem, siis mittemingisugust pildiaparaati meil ei olnud, mis aga ausalt öeldes tegigi kogemuse veel erilisemaks, sest teadsime, et peame võimalikult detailselt ringi vaatama, olemaks võimelised ka veel aastate pärast seda vaatepilti meenutama.

HULLUMEELSEIM TEGU – poole pea paljaks ajamine. Olin juba Guatemala hipisid vahtides mõtelnud, et võiksin oma juustega mingil moel eksperimenteerida. Tuli mõte ühe kõrva ümbert pool pead kiilaks ajada. Kui sellest mõttest Uus-Meremaal Joosepile rääksin, vaatas ta mind kuratlike põlevate silmadega, öeldes ei midagi muud kui ”go for it”.

Panin Joosepi tegema allkirjastatud lubaduse, et ta mind ka siis armastab kui mulle see poolpaljas pea üldse sobima ei peaks.

UUS ASI, MILLEGA OLEN PIDANUD HARJUMA – kuna olen senikaua kuni vähegi mäletan, olnud patoloogiline kaamerasilma vältija, üritab Joosep seda kaamerahirmu minust välja juurida. Tema tehnika on muidugi erakordselt huvitav, sest ta peab heaks ideeks minust salaja äkkpiltide tegemise just sellistel hetkedel, mil pildistamist kõige vähem ootaksin.

Jah, kohe kindlasti ei oodanud. Endast sellise vetsupotipildi internetti üles riputamisega purustan ilmselt viimasedki võimalused kunagi juristikarjääri tegemisest… but I can live with that.

UUS ASI, MIDA OLEN ÕPPINUD TEGEMA – patsi tegemine. Kuna minu ja mu õe vanusevahe on suisa 6 aastat ning külas, kus üles kasvasin, olid ainult poisid, pole ma kunagi just kuigi palju patside tegemisest teadnud ega ausalt öeldes ka huvitunud. Joosepile aga pats meeldib.

Joosepile meeldib pats lausa nii väga, et olen saanud talle seda teha täiesti suvalistes kohtades – toidupoe parklatest raamatukogudeni välja. Siin pildil näitan erilist mesterlikkust.

UUS ASI, MIDA OLEN HAKANUD ARMASTAMA – söögi tegemine. Need, kes mind tunnevad (või on tegemistel juba pikemalt silma peal hoidnud) teavad, kuidas mina ja söögi tegemine oli midagi, mida samasse lausessegi ei saanud panna, sellest rääkimata, et näha mind süüa tegemas. Sel aastal see aga muutus. Mul kukub pidevalt mingisuguseid ideid ”taevast alla” ning tunnen rõõmu nende täide viimisest.

PARIM KINOSKÄIK? Blenheimis.

Blenheimi kinos käies sai meile esmakordselt osaks niivõrd suur õnn, et olime terves kinosaalis vaid kahekesi.

PARIM REIV? Samuti Blenheimis. Meid kutsuti ühele rannareivile, mis algas kell 3 päeval ning lõppes järgmise päeva hommikul. Muusika poolest oli üritus täielik pettumus, kuid hämmastavamas kohas pole kumbki meist eales saanud reivitada. Täiesti suvalisele rannaribale oligi üles pandud DJtelk, suured kõlarid ning paar elu näinud diivanit.. ja see kõik oli niivõrd uskumatult lahe! Ööhakul tehti rannale ka suur lõke, pandi tööle kõikvõimalikud superägedad valgusprojektorid ning tehti tuletantsu. Lahelahelahe!

Pildid tehtud järgmisel hommikul kell 7. Muusika veel räuskas ning ringi liikus terve hulk karvikuid, kelle puhul ei teadnud kindel olla, kas nad olid just ärganud või nägid räsitud välja ööläbi pidutsemisest. Meie lemmik karvane pidutseja oli kits, kes on alumises vasemas nurgas.

SUURIM INVESTEERING? Me pole Joosepiga kumbki erilised puhtusefriigid. Riietegi ostmist pigem üritame vältida, eriti just selle elustiili tõttu, mis meil praegu on – iga uus asi on sõna otseses mõttes lisakoormaks. Ometi aga ostsime Joosepile 6 uut trussikupaari. Uskuge, tal oli neid vaja.

Kõik kolm pilti tehtud ilmselt paaritunnilise intervalli jooksul.

MEELDEJÄÄVAIM ÜTLUS? Neid on kaks, sest ei osanud parimat välja valida. Siin need on:

  • ”Hakka või varastama, kurat.” Lause ütles Joosep, mil me Uus-Meremaal toidupoes ringi kõndisime. Siin Uus-Meremaa toidupoodides suurt midagi peale ringi kõndimise teha ei saagi, sest kõik on ikka nii uskumatult kallis. Eriti kallis on liha. Kui me siin Blenheimis pidevalt eri põhjustel tasuta süüa ei saaks, siis oleks Joosep mul küll juba taimetoitlaseks hakanud, sest ise liha osta lihtsalt ei raatsi.
  • Eelmise punktiga väga tihedalt seotud on teine Joosepi lause: ”Huvitav mitu siga sinu eest seekord saaksin?”. Viinamarjaistanduses olid meie kolleegideks umbes 80 Vanuatu poissi. See Joosepi lause sai välja öeldud niipea kui ta oli kuulnud, et poisid just Vanuatu saartelt on. Miks? Käisime ju 2 aastat tagasi Vanuatul ning seal olles pakkus kohalik mees minu eest Joosepile suisa 10 siga (millest võid lugeda siin). Just nii selle saareriigi elanikud endale naisi võtavad tänase päevani. Pakkumise sai Joosep muide ka seekord, kuid diil jäi sõlmimata.

KÕIGE MUSTEM (KVALITEET)HUUMOR? Seotud samuti Vanuatu poistega. Kuna nad olid meil täielikud homied, siis oli mul igal hommikul kombeks nendega täiega tuututada ja nalja visata. Ühel nendest hommikutest palusin, et nad õpetaksid mulle midagi bislama keeles (see on Vanuatu ametlik riigikeel). Muidugi olid nad sellega kohe nõus. Jäädi korra mõtlema ning siis juba öeldigi mulle üks lause. Kordasin seda ühe korra. Teise korra. Kolmanda korra.. ning siis tuli juba nii hästi välja, et poisid pidasid valju itsi. Mõistsin, et see lause pidi küll midagi räpast tähendama. Paludes neilt lause tähendust, itsitasid poisid ikka veel, kuid siiski selgitasid. Lause tähendus oli: ”ma söön su ära”. Hetk hiljem lõime me juba nukke, sest räpasusega polnud siin mittemingit pistmist – tegu oli puhtatõulise kvaliteethuumoriga. Nimelt on Vanuatu saarte elanikud alles mõnikümne aasta eest kannibalismist lahti ütelnud. Võin kihla vedada, et kui vanuatulased omavahel tülitsevad, siis karjutakse üksteisele (naljaga mõeldud) ähvardusi kellegi söögilaual lõpetamisest.. või et kui me Joosepiga neist mööda kõndisime, siis kindlasti arutati omavahel (naljaga), et kumb meist ketšupiga paremini maitseks.

KÕIGE SUUREM KAPSAPEA?

Joosep.

KÕIGE HIRMSAM PILT?

Joosep.

KÕIGE ARMSAM PILT?

Joosep.

KÕIGE ROHKEM KÜSIMUSI TEKITAV PILT?

Laamep.

SINISILMSEIM UNISTUS? – Sel aastal olen kahes postituses kirjutanud selle kohta, kuidas Joosep väga usinalt on hakanud kulda otsima. Miks? Isegi kui meile meeldib see elustiil, et teeme iga paari kuu tagant mingit uut tööd, on Joosep aga mulle ometi esimesest Uus-Meremaa tööpäevast saati rääkinud, kuidas tema tahaks ikka õudselt pensionile minna. Samal põhjusel alustas ta ka oma youtube kanaliga – lootuses muuta see, mida armastame, selleks, mis ka raha sisse tooks. Kuna videotega teenimisvõimalusest oleme veel kaugel, loodab Joosep varasele pensionile saada just sellega, et vaadata suvaliste kivide alla, kuhu keegi teine pole taibanud vaadata. Mulle meeldib mõelda, et Joosepi unistus on sinisilmne vaid tema siniste silmade pärast. Ootan väga seda päeva, et saaksime tööl mitte käia selle pärast, et peame, vaid seepärast, et võime!

EESMÄRKE JÄRGMISEKS AASTAKS?

  • Kaotasin Joosepile ühe kihlveo, mille tulemusena olen sunnitud mitte ainult algusest lõpuni juhtima ühte videoprojekti, vaid ka selles ise näole andma.
  • Senikaua kuni veel oma videoprojekti käivitame, on eesmärgiks teenida niivõrd palju raha kui vähegi võimalik, et viia ellu uus reisiplaan.
  • Süüa kiivisid, sitaks palju kiivisid!

Selleks, et saaksime oma reisimistega jätkata ning et samasugust postitust võiks lugeda ka aasta pärast, esitan teile kõigile üleskutse subscribema Joosepi youtube kanalil, sest just algusaegadel loeb nii iga jälgija kui ka iga vaatamine. Lingi selle jaoks leiate blogi paremapoolselt äärelt.

ÕPETLIKKU UUT AASTAT KÕIGILE!

Armastusega

Miina