Uus-Meremaa, Uus-Meremaal töötamine, Viinamarjaistandus

Liivimaa parimad traktoristid kiivimaal. I peatükk

2019. aasta

Asusime 16. detsembril tööle uues firmas nimega Pernod Ricard, mis kannab ka (mulle teadmata põhjusel) aliasnime Brancott. Töö saime jälle suht lampi, sest pakuti meile veinikakohta, mille ütlesin ilusti ära, kuid kuna sain selle firma sekretäriga hästi läbi, sai nii muuseas öeldud, et kui nad meile kolmeks kuuks istanduses tööd tahavad pakkuda ENNE veinikat, siis seda ideed võib-olla isegi kaaluksime.

Minu idee jõudiski masinatiimide juhini, kes minuga pärast seda järjepidevalt üritas kontakti hoida, et teada saada, millal Indevinis lõpetame. Sai ka intervjuul käidud ning kõik laabus lausa veidralt hästi. Tunduski, et saame ilmselt isegi otse Indevinist sinna tööle minna. Tundub lausa võimatu Blenheimis MITTE tööd leida.

Muidugi aga ei saa meie elu olla väikese vürtsita, sest isegi kui kontakti jäädi meiega hoidma, siis algselt räägitud algusaja lähendes lükati iga päev meie tööalgust edasi – muutudes meie jaoks aina ebamugavamaks ja hämaramaks. Kuna selline asi viskas mul kopa ette, tegin masinatiimiülemusele ühe vihase kõne ning nagu nipsu peale polnud meil käes mitte ainult leping vaid ka kindel alguspäev kindla kellaajaga. Küll nädal aega hiljem sellest, mida olime oodanud, kuid asi seegi.

Alguspäeval tegelesime absoluutse enamuse ajast ootamisega. Seal saime aru, et põhjus, miks pidevalt pidime igasuguste dokumentide järgi ootama, ei seisnenud selles, et nad oleksid pahatahtlikud, vaid selles firmas joostakse 24/7 peata kanadena ringi. Pärast mõningate paberite täitmist ning tundidepikkust ootamist tuli lõpuks üks mees, kes meid eri istanduste vahel ringi sõidutas ning ebamugavalt juttu teha punnitas. Lõpuks viis meid Blenheimi ning ütles lause ”let’s go spend some money” – ”lähme kulutame veidi raha”. Saatsime Joosepiga teineteisele küsivad pilgud, kuid sammusime onuga krapsakalt kaasa enne kui ta peaks meelt muutma. Joosepi-suguse ihnuskoiga elades võib sellise asja kuulmine ja kogemine jääda ju minu elu viimaseks korraks! Koht, kuhu läksime ”raha kulutama” osutus tööriiete poeks, kus onu viis meid kohe saabasteleti juurde ning ütles, et me nüüd valiks. Ainus, mida mina nägin, olid numbrid. Kolmekohalised numbrid, mille taga dollarimärk. Vaatasin jälle Joosepit küsivalt, kuid oli selge, et ka tema ei teadnud, mis toimub. Onu hakkas natukene siis utsitama, et kas me tahame paeltega saapaid või ilma jnejne. Mõned hetked hiljem proovisimegi Joosepiga juba paarisajadollarisi saapaid, mille peale selleks hetkeks Kommionu nime saanud mees meilt küsis, ”so let’s take these ones?” – ”et siis võtame need?”. Saatsime mõlemad Kommionule ebaleva noogutuse ning jälgisime huviga, mis saama hakkab. Poele tiiru peale teinuna laoti letile kaks paari saapaid, kaks paari kaitseprille, kaks paari summutavaid kõrvaklappe ning uhiuued helkurvestid. Arve maksis Kommionu. Seda inimestele, keda nad pole päevagi näinud tööd tegemas. Vau. Lihtsalt vau.

Oma uhiuute saabastega asusime tööle sellisel uhkel masinal. Treening oli meil praktiliselt olematu. Lihtsalt saadeti suht kohe ridade vahele ära. Lasti paar tundi tööd teha ning kästi järgmisel hommikul varakult kohal olla.
Tööpäev oli varane tõepoolest – päev algas kell 5. Varane algus sel põhjusel, et samadel masinatel oli kaks vahetust ja teiste vahetus algas kell 1. Hommikul esimene asi oli masinate õlitamine, mis peaks küll ühe mehe töö olema, kuid mõned kohe ei saa ise hakkama.. (üldse tegelt ei imestaks, kui need kaks siin pildil üldse minu traktori kallal poleks samal ajal kui mina seal printsessisin 😀 )
Masin ise töötab nii. Mäletan, kuidas esimestel päevadel hoidsin kogu aja hinge kinni, olles pinges ja kortsus nagu jäik julk, et jumala eest traktorit sirgena hoida ning mitte pahandustega hakkama saada.
Töö eesmärgiks viinamarjakobarate kõrguselt ära hekseldada väädilehed, et marjad oleksid rohkem avatud päikesepaistele (kui ka nende peale pritsitavatele mürkidele, kuid see jutt läheb sinna valdkonda, et kui teada, kuidas asju tehakse, siis ei teeks sellega enam mittemingusugust tegemist..ehk las see jääb)
Kobarad on võrreldes ajaga, mil oktoobris veel õisikuid lugesime, tublisti kasvanud.
Pause on ette nähtud kaks – 15-minutiline smoko ja 30-minutiline lõuna. Tegelikkuses on teine smoko ka, kuid kui seda mitte teha, siis saab veerand tundi varem minema.
Pärast pausi tagasi ridade vahele.
Tundideviisi nende lõpmatutena näivate ridade vahel sõitmine hakkab ilmselgelt ajudele.

2020. aasta

Mõned päevad enne uut aastat saadeti meid tööle uude istandusse, kus töötamiseks pidime juba 4.30 hommikul kokkusaamiskohas olema. Kokkusaamiskohast ühine (meie tiimiga, kus 4 inimest) 30-minutiline sõit. Sama sõit ootas meid ees ka pärast tööd. Töötundide alla see aga ei läinud. Või tegelikkuses, kui lähekski, siis see suurt midagi ei muudaks, sest oleme siin firmas hoopis standardsel kuupalgal. See kuupalgavärk on nii-ja-naa situatsioon. Ausalt öeldes on see rohkem tegelikkuses naa, sest selle palga suurust arvestades saame palka kuue tööpäeva asemel suht ainult 5 eest võinii. Või vähemalt nii teised rääkisid ja kurtsid.. Meie aga tegime eestlaslikult (ilma nurisemisteta) tööd nii hästi kui suutsime, oodates esimest palka, et näha, mis siin firmas ikkagi toimub. Seda saime küll omajagu oodata, sest tulime tööle just sellisel ajal, mil teised olid just palka saanud. Seetõttu tuli meil palgasituatsiooni mõistmist veel kuu aega oodata.

This image has an empty alt attribute; its file name is 20200101_052841.jpg
Pilt tehtud 01.01.2020 umbes kell 5 hommikul, mil sõime oma esimest keto-dieedi-eksperimendi hommikusööki. Mind valdas sel hommikul täielik õudus, sest sain aru, et olin end sidunud kahe kuuga, mis mööduvad süües keedumuna, juustu ja sinki.. Joosep aga oli õnnelik. Üks põhjus võib olla selles, et talle maitsevad nii keedumuna kui ka juust ning sink. Teine põhjus aga võis olla selles, et ”pühade” ajal töötamise eest saab siin riigis 1,5-kordset palka + vaba päeva saldo, mida mitte kasutades makstakse ka see lõpuks välja = sel päeval polnud see 4 ajal ärkamine nii hull midagi (isegi, kui me pole veel aru saanud, mis meie palk siis lõppude lõpuks üldse ikkagi on).

3. jaanuar

3. jaanuar tähistas meie jaoks aga peatüki lõppu, sest sel päeval algas treening uue masina jaoks.

Traktor – uus. Töötunnid – teised. Palka me endiselt ei tea, kuid tööd teeme (ilma nurisemata) ikka edasi.

Väike huviärataja – Joosep uuel masinal.