Uus-Meremaa, Uus-Meremaal töötamine, Viinamarjaistandus

Liivimaa parimad traktoristid kiivimaal. III ehk viimane (ja halvim) peatükk

Pärast lehtede noppimise lõppu (noppimisest loe siin) korraldas firma kõigile istandustöötajatele ühel toredal reedel grilli. Saatsin Joosepi ka rahva sekka, paludes tal teeselda, et ta ka meiega töötab (ta on firmas ainus tont, kes talle ostetud oranži rõivastust mitte päevakski pole selga pannud).
Joosep aga teesklema ei pidanud, sest omaks võeti koheselt.
Uuel nädalal oli meil aga kaputt. Sõltusime vaid ülemuste armust, et kes küll meile kuskilt mingigi töö leiab. Kuna trimmimismasinaid oli vähem kui võimalikke trimmijaid, siis tundus loomulik asjade käik juba vanad olijad nendele panna. Meie aga passisime..
..kuni meile töö leiti. Tööd sai küll teha samal ajal vaid üks meist ning kuna Joosepil oli sel päeval sünnipäev, siis pidin mina mõistagi oma käed enne teda ära määrima.
Vastsaadud töö oli äraütlemata räpane. Mingi lohe, kes seda pritsijat opereerib, polnud oma masinat vähemalt mulje järgi aastaid pesnud ning siiiiiiiiiis arvati, et meie võiksime selle ära pesta. Pesin surve-aurutiga, mis oli ka tõesti ainus asi, mis selle masina puhtaks aitas teha. Settinud keemiat lendas igas kaares, mistõttu isegi kui masin sai puhtamaks ja puhtamaks, sain mina mustemaks ja mustemaks. Kuna sel päeval polnud taibanud veel endale näokaitset küsida, saatis mind ebameeldiv õhtu, mil kuni magamaminekuni olid silmad punased ja jooksid vett + suus oli niivõrd halb maitse, et see ei lahkunud sealt ka mitme eri hambapesukorraga, sest jah, seda jama olid täis nii minu silmad kui ka suu.
Järgmisel päeval oleks idee poolest justkui võinud Joosepi kord olla, kuid kuna talle leiti meie töökojas rakendust ning nägin, kuidas tal silmad särasid kõikidest omandatud uutest teadmistest, siis tõmbasin ka sel päeval tunked jalga ja läksin – töntatönta – pesema. Seekord targemana ning kaetumana.
Võrreldes esimese päevaga, mil töö oli nii maitse kui ka muude meelte poolest konkreetselt rõve, siis teisel päeval juba täitsa lõbutsesin.
See rakendus küll, mida Joosep töökojas leidis, tagas talle tunduvalt kuivema ning vabama päeva kui see, mil mul. Kui mina pesin kogu aja, tehes vaid ette nähtud paagitäite ehk söömispause, siis tema käis minust aegajalt kas fotosid või videosid tegemas.. või siis lihtsalt kellegi kolmandaga kõrvalt vaatamas, kuidas ma tööd teen. Peaaegu juba kiivi valmis (kiivid pole just eriti töökad isendid)!
Joosepi õnn aga ei kestnud pikka aega, sest kuna olin kahe päevaga selle pritsimismasina lõpuks puhtaks saanud, siis oli meile uut tööd vaja. Siin avaldub suur eluline poleemika – mina tahtsin selle masina kiiresti puhtaks teha, et ei peaks sellist tööd enam mitte tunnikest ka enam oma eluea jooksul tegema, olles ülimalt efektiivne ja põhjalik.. ülemused aga nägid, et meil see voolikuvärk tuleb eriti hästi välja, mistõttu otsiti meie jaoks veel asju, mida pesta saaks. Joosep polnud enam õnnelik.
Ta isegi üritas end ühte kasti peita, lootes, et äkki sealt töö teda üles ei leia.
Isegi kui töö ei leidnud, siis mina leidsin ja üksi polnud ma seda jama nõus tegema. Pidime ära pesema 200 sellist kasti.
Kuid nii nagu talvele järgneb kevad, leiavad ka halvad ajad alati oma lõpu. Saime 26. veebruaril taaskord traktori peale. Mis toimus?
SAAGIKORILUS! Esmased marjad (mis on üldiselt ka kõige kallimad marjad) korjatakse muide käsitsi. Tööjõuna kasutatakse ümberkaudsetelt saartelt hooajaks siia tulnud mehi, kes saadud rahanatukese eest lausa jooksevad ridade vahel samal ajal kui kiivid ise sellist tööd ei olekski nõus tegema.
Marjad, mille korjajad puude all olevatesse kastidese jätavad, korjavad omakorda ülesse kolm poissi, kes need meie traktori treileritel olevatesse suurtesse kastidesse (nendesse samadesse, mida meie küürisime) viskavad.
Ka korjajad on võõrtööjõud. Nii uskumatult tublid poisid, et hing läks härdaks iga kord, mil tundsin, et tahaks oma traktori kliimat jahedamaks panna. Samal ajal oli täiesti vapustav vaadata, kuidas poisid ise oma ”orjapõlve” sellisena üldse ei võta, sest küll nad laulavad, huilgavad või teevad lihtsalt sitaks palju nalja.. samal ajal kui neil higi jugadena otse suhu jookseb. Kui meie jaoks oli selline suhtumine väga austusväärne, siis muidu ülitolerantsed kiivid on saarlaste suhtes aga ülirassistlikud, kommenteerides nende lõbusaid karjeid ülima kibestumusega või tõesti täielikult ära unustades, ka nemad inimesed on.. või tõesti, et see saagikorilus ei saakski ilma nende poisteta toimuda. Otsustasime Joosepiga olla revolutsioonilised, hakates neile vett tooma või hakates traktoriraadiost muusikat ülivaljuks panema, et neile näidata, et mitte kõik valged pole samasugused. Samuti hakkasime tealdikult järjest rohkematele inimestele püüdma selgeks teha seda, 1) kuivõrd vajalikud need poisid seal firmas on 2) kuivõrd jabur see on, et neid ülirasket füüsilist tööd tegevaid heatujulisi töölisi kritiseeritakse, samal ajal, kui ümarakujulised bossid, kellel harva midagi head öelda on, lihtsalt ridade alguses jutustavad, saades poistega võrreldes mitmekordselt suuremat palka. Joosep ütles, et oli juba ka kedagi teist näinud poistele vett andmas. Lausa piinlik sellise elementaarse asja üle rõõmu tunda, kuid nii tore!
Kui kõik kolm treileri taga olevat kasti täis on, siis on need vaja transportida suurelel alale, kus need kahvelsõidukitega maha laetakse ning rekale tõstetakse. Meie ülesanne on peale võtta kolm uut kasti ning siis minna tagasi põllu poole, et käsklusi vastu võtta. Päevaseks saagiks muide umbes SEITSEKÜMMEND tonni marju.
Kuna traktoriste oli meil iga päev kokku kuus või lausa seitse, ning treileripoisse vaid kolm gruppi, siis tähendas meie jaoks traktori opereerimine seda, et pidime mõnikord teise traktori taga sõitma mitmeid-setmeid minuteid kuni saime eesoleva traktori koha endale võtta. Selline ooteaeg jätab järjekordselt mahti igausugusteks lollusteks.

Lõpetuseks

Lõpetuseks nii palju, et isegi kui see firma, kus nüüd kolm kuud töötasime, jätab (tugevalt) vajaka organisatoorse võimekuse poolest, tunnen suurt tänulikkust järjekordse uue kogemuse eest. Olen jälle oma silmaga näinud ühte lüli suuremast ahelast – nähes ja mõistes, kuidas midagi meie poelettidele jõuab.

Uue oskusena saan uhkeldada sellega, et traktori JA treileri tagurdamises olen endalegi üllatuslikult täiega äss.

Tunnen, et just see viimane ”peatükk” oli väga silmiavav. Olime kõige selle ootamise ja passimisega hakanud (täiega) ära kassima (jah, tean, et esimese maailma probleem, aga ausalt ka, passida töö juures, oodates, et keegigi oma tööga hakkama saaks, samal ajal teades, et võiksime kodus midagi asjalikku teha, on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii raske) ning unustasime olla.. õnnelikud selle üle, mis meil on. Olles saanud näha, kuidas saartepoisid töötavad, saime mõlemad hoobilt uue hingamise. Seetõttu saab öelda, et isegi kui tegu oli liivimaa parimate traktoristide halvima peatükiga, oli kogu saaga täiega priima.. isegi siis kui ma isegi oma viimasel päeval eri põhjustel siin ja seal passida sain!

Pilt tehtud minu viimasel päeval – 28. veebruaril. Miks ma ENDA viimasest päevast räägin? Sest uuel nädalal algabki just minul treening veinitehases. Kuna positsioonid on meil Joosepiga erinevad, liitub tema minuga alles nädal aega hiljem, jäädes senikaua veel nädalaks ajaks istandusse.

Joosep on muide midagi rääkinud järgmisel nädalal tööl olles vlogi tegemise plaanist. Selle nägemiseks tasub meie youtube kanalil ikka ja jälle silma peal hoida!

Armastan!

Miina