Uus-Meremaa, Uus-Meremaal töötamine, Viinamarjaistandus

Lasime oma renditoast jalga ehk lugu uues kodus elamisest

Viimaseks ööks, mille oma renditoas veetsime, oli 20. veebruar.

Kahetsusi? Mitte ainsamatki. Võhivõõraste inimestega elupinna jagamine on vaieldamatult keeruline. Neil omad veidrused, sinul omad veidrused. Kui need veidrused mingigi koha pealt ei klapi, siis muutub kooselu paratamatult ühel hetkel ebamugavaks.

Kus me siis nüüd oleme?

Oma bussis!

Ütlen kohe ausalt ära, et vähemalt minul oli bussi tagasi minemisega hulk hirme. Mäletasin hästi seda, kuidas eelmisel aastal veel reisimise ajal tundsime, et bussis ruumi vähe oli. Selle väljakolimisotsusega vähendasime märkimisväärselt ka oma söögitegemisvõimalusi ning internetiga kaasnevatest mugavustest või siis noh, nendest mugavustest ilma jäämisest, ei hakka rääkimagi. Internetipõlvkond on ikkagi internetipõlvkond, eksole..

Otsus tuli aga ikkagi lihtsalt, sest meie rendiproua oli meid juba ammu hoiatanud, et tahab märtsikuust renti tõsta 1/4 võrra – 200lt 250-le. Raha rahaks, kuid võimalus 250 dollarit NÄDALAS kokku hoida, tundus vastupandamatu. Räägitud sai ka oma veiniistanduse ülemusega, et äkki võime (salaja) seal istanduses parkida. Saime loa, küll vaid niimoodi, et ei tohtinud kellelegi vahele jääda.

Pilt sai tehtud küll naljaga ja demonstratiivselt muul ajal ja kohas, kuhu end salaja parkida üritasime, kuid jäime suurtele bossidele istanduses parkimisega vahele juba esimesel päeval. Kiivid aga on sellised lipitsejad, kes negatiivseid vestlusteemasid kirglikult vädivad, mistõttu sinu endaga probleemist rääkima ei tulda. Revolutsiooniliste hingedena oleme otsustanud seda täiega ära kasutada, täiesti siiralt soovides inimesi panna oma kestast välja astuma ning rääkida sellest, mis meelel, otsustades oma (mitte enam nii salajaste) parkimistega ka edaspidi jätkata.
Vabadel päevadel aga kasutasime neid tasuta kämpimisvõimalusi, mida Uus-Meremaal mitmed-setmed kohad võimaldavad.
Vähe sellest, et kohad on tasuta, on need ka ilusad – söögi tegemine, isegi kui piiratud võimalustega, on siiski lustlik.
..ja ilusas kohas süüa on söögi tegemisega võrreldes ilmselgelt veelgi toredam tegevus.
Sellistes kohtades ööd veetes, on meie kodu tagaaed konkreetselt selline! Mida elult veel tahta?

Aga, kurat, tahtmisi on meil veel küll.

Buss võiks päriselt ka suurem olla. Isegi kui oleme nüüd võrreldes eelmise aastaga organiseeritumad, ning nt tööriided on hommikul ärgates juba sukeldumisvalmis, siis sellest hoolimata suudame me kõigest poole päevaga terve bussi pea peale pöörata. Peamine põhjus on küll täiesti kindlalt selles, et käime pärast tööd jõusaalis ning see vahepealne riiete vahetamine, jõusaalis käik, järjekordne riiete vahetamine ning rätikute ning muude märgade kaltsude kuskile ära sokutada üritamine jätab meile vaatepildi, mis on frustreerivast frustreerivam. Me pole seni veel täpset ajakulu mõõtnud, kuid olen päris kindel, et nädalas kulutame oma segaduste korrastamisele ilma liialdusteta TUNDE. Oleks siis, et pärast koristamist on kõik ka korras, kuid ega siis märgasid asju kuivemaks saa – need peavadki jääma kuskile rippuma-vedelema.. Ingliskeeles on ütlus messy workspace, messy headspace, kuid eks me ürita sellel mitte lasta end mõjutada. Kontrollime kontrollitavaid ning paneme kõik õpitu tulevikuks kõrva taha.

Bussis elamisega näeme ka seda, et päevas on justkui vähem tunde. Istanduses lõpetasime töö iga päev kusagil 3-4 ajal. Pärast seda oli pool tundi sõitu, millele järgnes tund kuni kaks jõusaali. Kuna valmistume aktiivselt ka uueks reisisihtkohaks Lõuna-Ameerikas, siis käime internetipunktis umbes pool tundi Duolingo äppis hispaania keelt tegemas, (võib-olla) käime ka poes, millele järgneb (võib-olla) söögi tegemine. Kui süüa teeme, siis seda juba poolpimedas ning nõude pesemised ja muud vajalikud asjatamised jäävad lauspimedasse. Pärast neid askeldusi teen mina umbes 20 minutit selles samas kottpimedas joogat ning siis asume ringi sõitma, et Blenheimist leida selline tänavanurk, kus me kedagi ei segaks ja kus me ka varem olnud ei oleks. Koha leiame tavaliselt alati pärast 9 õhtul, olles selleks ajaks täiesti ära klopitud rotid. Kuna tähelepanu ei soovi me äratada, siis valgustust bussis enam põlema ei panegi (kui, siis juhul, mil see on ilmtingimata vajalik), kuid ega raamatuteks või muudeks lugemisteks enam jaksu polekski.

Minu isiklik lemmik oli nädal, kus töötasime Joosepiga veel eri kohtades ka. Temal oli viimane nädal istanduses ning mina olin juba alustanud tööga veinitehases. Kuna tema pidi linnast juba 6 ajal välja sõitma, tähendas see minu jaoks selliseid huvitavaid olukordi, kus olin sunnitud minema istuma nt rongijaamas senikaua kuni mul oli võimalus ja aeg edasi sammuda.

KUID OMETI

Ei mingeid kahetsusi!

Nüüd on asjad tegelikkuses võtnud ka juba teistsuguseid käike, sest oleme tänase seisuga mõlemad veinitehases, töötades öövahetuses, mistõttu valge aeg meie päralt vaid ongi. Isegi kui peaksime sellest teatava osa silmad kinni veetma, siis minul teeb küll meele kohe ehedalt rõõmsaks, kui saan meie nõusid pesta nii, et ei pea pealampi kasutama.. või joogat tehes reaalselt NÄEN oma matti.

Elust ja tööst veinitehases aga järgmisel korral.

Kui on neid, keda huvitab, milline meie töö ja elu istanduses välja nägi, siis siin on Joosepi kõige hiljutisem video sellest, kuidas ta meie ühe päeva sündmused istanduses töötades linti võttis. Siit saate ka täpsemalt näha, milliste lahedate vempsikutega töötada saime (millest ka ise eelmisel korral kirjutanud olin). Tagasisidet ootan ikka ja alati!

4 kommentaari “Lasime oma renditoast jalga ehk lugu uues kodus elamisest”

  1. Te olete õudsalt ägedad, kui ma oleks nii noor, siis just seda ma tahaksin teha. Aga ma ei ole. Mu lapsed jõuavad varsti hoopis teie vanusesse, mulle meeldiks, kui need hellitatud laiskvorstid (ega nad tegelt nii hullud ka pole, väike liialdus) midagi sellist ette võtaksid. Aga nad ei viitsi. Loen huviga ja soovin edu! Kirjuta ikka edasi, ükskõik kuhu te ka edasi ei liiguks. Mis kuradi lumehelbekestest te räägite, nimesed – tehke silmad lahti ja vaadake, kui coolid nad on! Ja last but not least – näete ka suurepärased välja 🙂

    Liked by 1 person

    1. Nii mõnus tagasiside, aitäh! Hirmuslahe mõtelda ja näha, et kellelegi meie seiklused huvi pakuvad!
      Ära aga oma vanusest küll endale mingit piirangut sea. Eks ma nagu loodangi selle blogi kirjutamisega inspireerida inimesi astuma just selliseid samme, mida hing ihaldab. Just do it!

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s