Uus-Meremaa

Liivimaa (parimad?) veinivillijad kiivimaal ehk tööst veinitehases koroonaajal

Sissejuhatus tundmatusse

Uus-Meremaa on täiesti vaieldamatult veiniriik. Veinitehaseid on siin meeletult, kuid sellest hoolimata on oma koha kindlustamiseks tarvis juba varakult kandideerima hakata. Meie alustasime avalduste saatmisega oktoobris. Üsna ruttu sain mina ka intervjuukutse kohast nimega Indevin. Sõitsime kohale, mina läksin jutustama, Joosep istus samal ajal autos.

Ma ei teadnud mida oodata. Veinitehase kogemust polnud meil kummalgi. Kuid tuli välja, et mind intervjueeriv isik seda ka ei oodanud. Üsna peatselt selgus, et põhjus, miks ma seal laua taga istusin, oli minu juurapaber. Poleks seda eales uskunud, et sellest paberist võiks mulle eales kasu olla, kuid seal ma olin, positsioonis, mil mu juurapaber oli nii mõjukas, et ma mitte ainult ei kindlustanud endale kohta, vaid omasin ka nõudmisõigust, et Joosepilegi koht leitaks.

Kuigi hooaja algus oli alles ”mägede taga”, siis olime sellest hoolimata elevil, sest intervjuul käimisele vaatamata ei saanud ma ikka veel aru, mida seal tegema hakkan ning Joosepi tuleviku kohta ei teadnud me midagi muud kui vaid kuupäeva, mil tema sinna oodatud on. Kuupäevad olid meil mõlemil nädalaaegse erinevusega. Minul 03. märts, Joosepil 10. märts.

This image has an empty alt attribute; its file name is received_931716577272071.jpeg
Tere tulemast Indevini.
This image has an empty alt attribute; its file name is 20200430_155529.jpg
Indevin on Uus-Meremaa kõige suurem veinitootja, pildil on näha vaid fragment kõigist nende valdustest.
Mind toodi Joosepist nädal aega varem sisse, et saaks minu väljaõppega varem alustada. Väljaõppest polnud aga haisugi. Olles osa logistikatiimist, pidin tegelema kõige sellega, milles logistikatiim oli veidi hiljapeale jäänud. Tähendas see eri tehases kasutavatele toodetele ükshaaval kleepsude peale panemist. Ja neid minu pandud kleepse oli ikka tuhandeid!
Kleepsude panemiste kõrval sain ka vaate tähistada.
Abimeheks šabloon. 21-dollarise tunnipalga eest kleepse kleepida ning šabloonidega mängida, pani tundma, et meie elu siin Uus-Meremaal on lausa eritabalselt magus.
Magususest rääkides, siin näiteks on meie suhkruladu, kuhu toodi igapäevaselt sisse tonnideviisi suhkrut.
Kuidagi endalegi märkamatult, võtsin üle meie kuivainete lao organiseerimise, bossid olid rohkem kui rahul, tulevik tundus helge.

Selliste tegevustega minu väljaõpe suht päädiski. Minu ülemus, kes on tavapäraselt väga organiseeritud mees, minu eesmärgipärases juhendamises kuigi hea just ei olnud. Joosepi sissetuleku ajaks ei olnud mul ikka veel päris täpset aimu, mida siis ikkagi tegema hakkan. Küll aga oli 10. märtsiks selgunud, et meil tuleb sel aastal varajane viinamarjahooaeg, mistõttu 11. algaski asi juba ametlikult pihta.

Hooaeg täies hoos

Minu positsioon oli seotud sellega, et kindlustada istanduste ja tehase paberimajanduse omavaheline klappimine. Kõik saabunud rekad oli vaja meie süsteemi registreerida ning saata mahalaadimiseks õigesse vastuvõtupunkti.
Minu uus kodu – the turckhut.
Kahel esimesel päeval oli hirmusigav. Kokku oli meid seal lausa 6. 3 päevavahetusest ning 3 öövahetusest. 3 oli meid vaja selleks, et üks meist oleks siis see põhitegija ning -vastutaja, kellel oleks nö assistent, kes tegeleb väikeste asjadega ning kolmas inimene, kes võtaks rekadest näidiseid, mida laborisse saata.

12. märtsil olin juba öövahetuses. Ikka veel ebakindel, et mis täpselt toimuma hakkab, sest ülemus alati hirmutas, et vigu ei tohi teha, kuid erilist informatsiooni ta endiselt andnud ei olnud. Kõik tuli ise välja mõtelda, alates sellest, kuidas oma assistenti kasutada kuni selleni välja, et sain väga ruttu aru, et olin tehases ainus inimene, kelle otsese võimu all oli suhtlus istandustega, suhtlus rekajuhtidega ning ka isegi see, kuidas viinamarju tehases protsessitakse. Mulle ei mahtunud kuni hooaja lõpuni pähe, kuidas selline sõna otseses mõttes võimupositsioon suvalisele backpackerile anti, ja seda samas veel selle suht suvalise backpackeri palga eest.

Isegi, kui sain asja kiirelt käppa, olid elul omad plaanid. Koroonahirm oli siin riigis suur, mistõttu seati ettevõttes töötajatele palju reegleid.. ning ka palju inimesi läks ära. Peagi olingi tegemas üksi seda, mida päevavahetuses tegid kolm inimest. Olin vihane ja nõudsin muudatusi, kuid sain hoopis dollari palka juurde. Õnneks saadi ka aru, et see pole füüsiliselt võimalik, et kõike üksi teeksin, mistõttu organiseeriti mulle lõpuks uus superstaar [pärast mõningaid nurjunud katseid, sest 1) minusuguse piitustajaga pole ilmselt lihtne töötada 2) tööga kaasenud pingega, mil iga viga oleks maksnud tuhandeid dollareid, ei tuldud lihtsalt toime].

Minu uus superstaar Tom, kes oli noor, õpetatav ning kes ei löönud pingele risti ette. Mis seal salata, temaga oli ka äraütlemata tore koos töötada!
Süsteem nägi välja nii, et rekad olid istandustes tehtud koguseliste ennustuste järgi juba süsteemis broneeringuna olemas, mistõttu seni, kuni kõik oli ootuspärane, oli mul vaja need rekad vaid ära registreerida ja õigesse kohta saata. Kui aga marju oli rohkem või vähem kui oodatud, siis oli vaja süsteemis muudatusi teha. Kuna iga muudatus mõjutas ka teisi bronneeringuid, ei tulnud ükski muudatus ilma kamalutäie stressita. Ja noh, seda juhtus harva, et koguseennustused täiuslikud oleksid olnud.
Tehas seestpoolt nägi välja nii. Kui rekad olid end mahalaadimispunktis tühjaks lasknud, siis suunati tehasest iga rekatäis (25 tonni) minu plaani järgi määratud pressi. Pressid olid meil kas 25-tonnised (5 tükki) või 50-tonnised (7 tükki). Need punaste otstsega ongi pressid.
Pressidest tulev mahl tuli suurtesse anumatesse, kust suunati see omakorda tankidesse. Mahlaga mässamine ning liinide ehitamine oligi Joosepi töö.
Koroona tulekuga löödi söögisaal kõik lahku. Inimesed pidid hoidma 2-meetriseid vahesid ning ühe laua taga võis istuda vaid 2 inimest, kes olid samast nö tiimist, ehk kellel oleks nagunii natukene rohkem kokkupuudet üksteisega.
This image has an empty alt attribute; its file name is 20200410_220008.jpg
Toidukorrad olid meie jaoks tasuta. Süüa sai kolm korda päevas – üks suur toidukord ning kaks väiksemat toidukorda. Siin üks väiksematest.
This image has an empty alt attribute; its file name is 20200411_012852.jpg
Öövahetuses oli meil meletult tore kokk, kes ei hoidnud toidukogustega absoluutselt kokku. Joosep ütleb siiani, et parim asi kogu veinitehases töötamise kogemuse juures oli tema jaoks just toit.
This image has an empty alt attribute; its file name is 20200410_012626.jpg
Toidust oli Joosepil kindlasti lihtne vaimustuses olla, sest ta enda töö oli äraütlemata nõme ja üksluine.
Minu jaoks aga olid kogemuse tipuks aga hoopis rekajuhid. Järjekordselt pidin veenduma, kuidas ”lihtsamal” positsioonil olevad inimesed, olid just need, kes olid stressivabad ega mänginud kedagi teist, jäädes alati truuks nii iseendale kui ka sellele, mida nad uskusid. Kuna nad uskusid minusse ja sellesse, mida ma tegin, oli nendega puhas lust koostööd teha.
Meeldejäävaimast meeldejäävaim oli öö, mil rääkisin kõik vajalikud inimesed ära, et võimalikult kiiresti veel üks reka saaks maha laetud, sest kuigi olime sel hooajal juba ühe korra purustanud kogu kompanii 16-aastase rekordi (et kui palju viinamarju on 24 tunniga sisse võetud), siis nägin võimalust see meie endi rekord veelkord purustada. Reka oli tühjendatud (ning kaal regitsreeritud, sest lihtsalt tühejendusest ei piisa) täpselt 23.59-ks ning kõigil oli meeleolu lausa ülev.
Videos näha terve hooaja kõige viimased viinamarjad. Kogu hooajaga võtsime sisse 37 000 tonni viinamarju, mis oli ettevõtte senini suurim hooaeg.
This image has an empty alt attribute; its file name is received_2293578887611633.jpeg
Töötasime kogu aja öövahetuses, mil umbes viie nädala jooksul oli meil täpselt 1 vaba päev. Öövahetuses ilma vabade päevadeta on küll lihtsam olla, kuid samal ajal hakkas vabade päevade puudumine ning just see öövahetus nii tervisele kui ka mõistusele. Mina nt olin viimasel nädalal täielikult unerohutablettide peal, sest veri oli kortisooli täis ning uni vaevaline.

Elu pärast hooaega

Päevasel ajal töötamine oli ikka hoopis teise väärtusega. Siis sain ka rohkem uudishimulikult ringi jalutada ning avastada asju, mida öövahetuses polnud näinud. Nt selline nägi välja ülemuste informatsioonivahetusring.
Kõigi vahel pidi olema kaks meetrit, üksteise kõrval ei tohtinud seista, eriti veel just sel põhjusel, et koosolekud toimusid väljas ning tehasest möödus tihti kibestunud kodanikke, kes üritasid reeglite rikkumisi pildile saada, et valitus meid uksi sulgema sunniks. Nimelt mingil huvitaval kombel peetakse veinitehaseid Uus-Meremaal nö essential businessiks ehk kuigi paljusid teisi ärisid suleti, siis tehased jäid kriisi ajal avatuks.
Pärast hooaega vahetus nii minu tööpaik kui ka positsioon. Uueks paigaks dry goods ehk see koht, kus kaalutakse ära kõik need kuivained, mis veinitegijate ”tellimuste” järgi on vaja veinidesse lisada.
Kui vinguda tahta, siis peab tunnistama, et see positsioon oli minu eelmise ametiga võrreldes suhteliselt ebameeldiv. Väga palju sõna otseses mõttes keemiaga mängimist. Keemia kuivatas nii juukseid kui ka nahka, üks aine tekitas ka peavalusid, paljud panid köhima.
Pildil näha kõik nn tellimused, mida olin selleks hetkeks täitnud ning millel poldud veel järel käidud.
Siin on pilt minu kiireimast päevast, mil mul polnudki üldse aega millegi muuga tegeleda. Samas peab tunnistama, et pärast marjade sissetuleku lõppu oli sellel positsioonil vaikne ning tellimusi jäi üha vähemaks. Kui aus olla, siis üha enam veetsin aega lihtsalt ülemuse kontoris arvutis istudes.
Joosep pandi pärast hooaega tehasesse koristustiimi, kuid neilgi oli niiiiii palju passimist, et ühel päeval toodi ta köögitiimile abikäeks. Minu jaoks oli Joosepit nõusid pesemas näha niivõrd uskumatu vaatepilt, et sai sellest kohe pilt tehtud.
Just nii serveeriti köögitoimkonnas meile süüa. Meie ise soolasid, pipraid ega kastmeid katsuda ei tohtinud.

Kuidas koroona meid mõjutas?

This image has an empty alt attribute; its file name is received_238203680781339.jpeg
Esimene koroonamõjutus oli poes käimisel. Järjekord poodi sisse saamiseks.
This image has an empty alt attribute; its file name is received_583384888965491.jpeg
Esimene kord, mil pidime niimoodi järjekorras seisma, vaatasin Joosepit, öeldes, et ei oleks eales uskunud, et peame oma vanavanemate ja vemate poodi poejärjekorras seisma, et siis minna vaadata, mis poes vähegi olemas on pärast neid meeletuid hirmuostlemisi.
This image has an empty alt attribute; its file name is received_700594227356140.jpeg
Teine koroonamõjutus oli meie bussiga seotud, sest meie buss andis otsad. Tõsi, buss ei andnud otsi mitte koroona pärast, küll aga andis ta otsad PÄEV enne täielikku lukustust, mis tähendas meie jaoks seda, et olime vigase auto omanikud. Parandada seda ei saanud, sest mehhaanikutöökojad ei olnud niivõrd olulised ärid kui nt veinitehased. Sõita sellega ei saanud. Ning elaminegi muutus sellega probleemseks, sest olime senimaani ööbinud suvalistes parkides, kuid võimaluseta nendesse parkkidesse sõita või nendest ära sõita, olime jännis.
Päeval, mil buss plahvatusega katki läks, sai see ka autotöökotta lükatud, kuid seal vaadati buss vaid üle ning öeldi, et tulge siis tagasi kui lukustus läbi.
Palusime Indevinilt oma olukorras abi. Meile leiti tuba tehase lähedal asuvas rendimajas. Tuba oli üüratu suur. Meie oma 12-tunniste vahetustega, mil vaevu jaksasime mingidki toidud kodus olles valmistada, keerasime kogu toa pea peale ja kumbki koristada seda muidugi ei viitsinud.
Indevin igatahes oli oma töötajatele majutuse korraldamisel õudselt veider. Alguses öeldi meile, et ei küsita üldse raha, ning siis järsku saadeti email, milles anti teada, et hakkavad nüüd raha palgast maha võtma. Kuna mina vastasin, et sellist summat me küll ei maksa, siis alandati summat, kuid veidral kombel paluti kõikidel majas elanutel majast lahkuda ning kõik suunati mujale.
Meid viidi koos ühe teise poisiga Blenheimi ühte rendimajja, kus meil oli oma tuba ning poisil eraldi tuba. Ausalt öeldes oli see maja isegi tunduvalt kenam kui see eelmine elamine ehk meie kõigi ümber viimine oli superveider otsus. Poisilt kuulsime, et summad, mida meie palkadest maha võetakse, on kõigil erinevad. Meie rent oli tunduvalt madalam kui teistel, kellega rääkisime. Meie maksime Joosepiga kokku 100 dollarit samal ajal kui mõned üksikud inimesed maksid juba üksi 140-150 dollarit (nagu ka see poiss, kes meiega samas majas oli). Tagasi Blenheimi (kus me polnud mitu nädalat käinud) kolimise päeva huvitavaim sündmus oli kahtlemata just see huvitav asjade areng, mil maja ette parkinuna meie uus naaber meiega sõnelema hakkas, öeldes, et praegusel ajal on keelatud uutesse kohtadesse sisse kolida ja midaaaaaaakõikeveel. Meie ei viitsinud tädi mölinat kuulata ja ütlesin talle üle õla, et kutsugu politsei kui tahab. Tädi võttis pakkumist tõsiselt, peagi saimegi oma uksel just politseinikuid tervitada. Hellõu, Blenheim! Uskumatu, millisteks loomadeks see koroonahirm inimesi muudab!
27. aprillil muudeti Uus-Meremaa neljanda leveli lukustus kolmanda leveli lukustuseks. Sellega seoses tehti ka mehhaanikutöökojad lahti. Viisime ka oma auto võimalikult ruttu töökotta, saades selle reedel, 1. mail kätte. Otsustasime oma vast-kättesaadud autoga ise tööle sõita. Kuigi olime auto vaid mõned tunnid tagasi töökojast kätte saanud, ei jõudnud me selle raisaga poolele teelegi, sest käis samasugune plahvatus nagu enne lukustust. Plahvatuse eriefektina on sellistel kordadel meie taga nii palju suitsu, et ei näe ei meie taha ega ka meie taga olevad autod meid. Video on tehtud tol päeval meie taga sõitnud töökaaslase poolt. Auto pärast seda enam tööle ei hakanud.
Kuna meie töökaaslane peatus, et vaadata, kas me ikka ellu jäime, siis saime tänu temale auto tee äärde lükata ning ise talle autosse hüpata, et oma kõige viimaseks tööpäevaks ikka tööle jõuda. Niipea kui olime Joosepiga autosse istunud ning pead kinni hoidnud, et mis meiega nüüd veel saab, läksid taga vilkurid tööle. Meid peatas kinni politsei, kes meie autojuhile käristas kiirustrahvi ning meile mõlemile 150-dollarise trahvi turvavööde mitte kandmise eest. Mida päeva!?
Siin on Joosepi trahv. Need on meil ikka veel kinni maksmata niiet kui keegi tahab neid meie eest kinni maksta, siis jagan hea meelega enda trahvikoodi ka ja olete tere tulnud neid meie eest kinni maksma 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s