Uus-Meremaa, Uus-Meremaal reisimine, Uus-Meremaal töötamine, Viinamarjaistandus

Täiega hilinenud Uus-Meremaa kokkuvõte

Jah. Hilinenud jah.

Mäletan, kui ühel nädalavahetusel kiikasin Joosepi poole ning küsisin, et mis tööd siis seekord otsida võiksin. Küsimusele vastuseks sain mingi imeliku hülge moodi häälitsuse. Jonnakalt asusin ma aga edasi pärima, kas uus töökoht peaks Blenheimis olema. Vastuseks tuli samausgune hülgehäälne õlakehitus. Kui aga kolmanda küsimusena pärisin, kas ta üldse Uus-Meremaale jääda soovib, vaatas ta kohe minu poole ning hülgest polnud haisugi. Teadsin vastust. Oli aeg hakata lennupileteid vaatama, mis saidki päeva-kahe jooksul ära ostetud.

Meie viimane töö Uus-Meremaal oli ülifüüsiline. Töö leidis aset järjekordselt veiniistanduses. Kusjuures veel samas kohas, kus me kolm kuud traktorit olime sõitnud. Tõsi, nüüd olime me palgatud tööagentuuri poolt ning olime palgaredeli kõige viimasemal astmel. Töö iseloomuks oli postidelt traatide lahti kiskumine, seejärel samade traatide taimede küljest ära kiskumine – seda kuni rea lõpuni, oli siis rea pikkuseks misiganes tol hetkel ette juhtus. Rea lõppu jõudes tuli sama teed tagasi tulla, et lahti kistud traadid alla tõmmata ning saabaste kõrgusel olevate naelte taha pakkida. Tavaliselt teevad seda tööd Vaikse Ookeani saartelt pärit mehed, kellel muskleid rohkem kui mõistust. Koroonaajal aga ei saanud saarlased Uus-Meremaale, mistõttu kasutati selle töö jaoks misiganes tööjõudu, mis vähegi kätte juhtus.

Töö eest maksustati tükihinnana – 4 senti taim. Mina, kes ma proovipäeval vaevu 5 rida tehtud sain, olin sellest alguses ikka väga muserdatud. Samas on Uus-Meremaal nii, et kui su tükitöö ei too päevalõikes sulle miinimumtasu, siis ollakse kohustatud miinimumtasu sulle ikkagi tagama. Tõsi, minu suurimaks motivaatoriks oli hoopis see, et Joosep, va sindrinahk, oli selles töös nii hea, et mitte keegi polnud selles istanduses varem selliseid numbreid teinud. 12-st töölisest meie grupis oli Joosep kuuest VÄHEMALT poole võrra tootlikum. Kuna pauside tegeminegi “tuli meie rahakotist”, siis me Joosepiga olime ikka tõelised Eestimaised tööloomad, tehes maksimaalselt 5-minutilisi söögipause ning jooksime ridade vahel nii kuis vähegi jaksasime. Õhtul, mil pärast kojusõitu oli vaja autost välja saada, toimus see operatsioon ikka eriti vaevaliselt, suutes vaevu kargu alla saada. Veider aga on see, et kõigi Uus-Meremaa töödega võrreldes saime me mõlemad ilma igasuguse kahtluseta oma parima palga just sealt. Minagi sain kogu grupis olema paremuselt vahelduva eduga kas kolmas või neljas, olles sellega isegi paljudest poistest parem. Siiani mõtlen sellele tagasi ja imestan, et kui veider see ikka on, kuidas veinitehases, kus minu vastutusalas oli Uus-Meremaa suurima veinitehase kogu tootlikus, sain ma vähem palka kui mingi ”savijuhutööline” mingis suvalises istanduses, olles väidetavalt kogu karjääriredeli nõrgim lüli.

Järgnev video on tehtud ühes lihtsamas blokis, kus taimed olid rootsumad ning minek kiirem. Eri blokkide raskused olid seinast seina. Saime töötada ka sellistes blokkides, kus mina tegingi ühte rida vähemalt tund aega ja siis tulin ka sealt välja sellisena, et nägu verine (sest olin oksalt või mitmelt niimoodi vastu vahtimist saanud, et veri väljas).

Meie Uus-Meremaa aeg muutus Blenheimis küll suhteliselt magushapuks.. või siis pigem hapuks. Armastatud renoveeritud buss andis täiega otsad. Vaja oleks läinud uut mootorit, kuid seda polnud kuskilt leida, mistõttu olime justkui sunnitud bussi 800 dollari eest maha müüma. Ostetud sai see kuid tagasi ju 5600 eest. Veidi valus mälestus veel siiani..

Samas oli meil ka õnne. Sattusime tuba rentima ühe veinitehase töökaaslase juures. Tollel mehel on Poola naine ning nad mõlemad on lihtsalt ääretult toredad ja toetavad. Lisaks vedas meil tohutult sellega, et üks veinitehase töökaaslane pakkus välja, et kui oleme ta nõus sõidutama Queenstowni lähistele, siis saame tema auto 200 dollari eest endale. Sõidu võtsingi ette mina ja tegin selle otsa kõik ühe päevaga ära. Sõidetud sai sel päeval umbes 19 tundi. Saime ikka maruhea diili küll!

Traatide langetamist tegime 6 nädalat. Pärast seda reisisime koos natukene Uus-Meremaa lõunasaarel. Siis läksin mina varem koju ning Joosep jäi veel põhjasaarelt videomaterjali jahtima.

Kas oli kurb lahkuda? Absoluutselt! Mäletan, kuidas mulle alguses Uus-Meremaal väga ei meeldinud. See kõik tundus kuidagi pinnapealne ja tühi. Eriti just inimeste poolest. Huvitavat vestlust oli pea võimatu kellegagi luua. Samas, mida kauem me seal olime, seda rohkem leidsime neid “oma inimesi”, kellega oli hea ja mõnus suhelda. Tööde leidminegi oli ju ääretult lihtne. Kõik tööd leidsin meile mina ja mingit meeletut vaeva ei pidanud ma kunagi nägema. Pikim tööta olemise aeg (mil oleksime ise olnud nõus töötama) oli kõigest nädal ja seegi lohises vaid seetõttu, et meid palkav firma ei saanud oma paberimajandust korda.

Loodusest muidugi ei ole mõtet pikalt heietadagi. Uus-Meremaa tõepoolest ON piltilus. Selle tunnistamiseks panen siia Joosepi viimase Uus-Meremaal tehtud video, mille ta just valmis sai. Siis saate seda ilu oma silmaga kaeda….

Ametlik kokkuvõte

Minul päevi Uus-Meremaal: 278 (Joosep oli seal enne mind ja lahkus pärast mind)

Tehtud töid: 4, kõik seotud veinitööstusega.

Kõige tüütum töö: viinamarjaõite lugemine.

Kõige lihtsam töö: traktoristitamine istandustes

Kõige mentaalset proovile panevam töö: veinitehases täiesti suvalise mitteteadjana otsuste tegemine ning protsesside juhtimine.

Kõige füüsiliselt proovile panevam töö: ilma igasuguse kahtluseta seesama traatide langetamine, millest eespool kirjutasin. Naisterahvale sobilik töö pole see ikka mitteüksteps. Kehale oli see töö lausa kurnav. Esimesel kahel nädalal oli mul ka probleeme paiste läinud sõrmedega. Ville nii jalgadel kui ka sõrmedel (või tegelikus tervel labakäel) oli mul lõpuni välja. Samas aga peab ütlema, et nähes, kuidas ma seal grupi peaaegu kõige sitemast töötajast end üles töötasin, sain aru, et no absoluutselt kõik on võimalik.

Kõige parem palk: traatide langetamisel aga selle saamiseks me uhasime ikka metslastena. Paljud olidki seal miinimumi piiril või mõned dollarid üle.

Elukohti: 5, millest üheks oli meie buss

Ilusaid kohti: LÕPMATULT!

Suurim õnn: Joosepiga taas kokku minemine. Meie taaskohtumisseiklustest saab lugeda siin.

Kahetsusi: ütlen ausalt, et mõnikord siin Eestis töötu olles ning meie uute projektide alla kogu aeg raha toppides käib peast läbi, et võib-olla oleks võinud natuke kauemaks jääda ja raha veel teenida, sest Uus-Meremaal raha teenimine on lihtsalt niivõrd lihtne. Mäletan, kuidas mulle on öeldud, et seal raha pole võimalik teenida, kuid meie kogemus on küll otse vastupidine. Aga samas on NIII MÕNUS olla Eesti suve tundnud ning kõigi oma suurepäraste sõprade nägusid ja naratusi saanud näha!

Lõpetuseks väike teaser meie uuest projektist. Nagu alati, parim on veel alles ees!

2 kommentaari “Täiega hilinenud Uus-Meremaa kokkuvõte”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s